97. Olen armunud, aga ei tea, kellesse...

Tarkus ja analüüsimine armastus- ja inimsuhetes 4/4
Järg artiklile 96. Mehe ja naise suhte eesmärk

Kui me kohtume oma partneriga ja armume, siis me läbime teatud eufoorilise armastuse faasi, kus meil on tunne, et suhe toimib, armastus voolab ning me oleme lõpuks leidnud ja saanud armastuse, mida vajame. Kuid paljud on ilmselt kogenud ka seda, et armunud olemine on justkui illusioonis olemine. See on eufooriline seisund, mis on veidi võrreldav uimasti mõju all olekuga.

Olles armunud, me paneme kõrvale mõned oma tavapärastest mustritest, mille tõttu meie psüühe muutub läbipaistvamaks ning me oleme võimelised vastu võtma teatud määral armastust oma MINA OLEN Kohalolekult (Vaimselt Minalt), kuid me arvame, et see armastus on pärit meie partnerilt.

Miks see armastus aja jooksul haihtub? See juhtub sellepärast, et meie MINA OLEN Kohalolek teab, mida me peame õppima. Meie ülesandeks on mõista tavateadvuse tasandil, et armastust, mida me vajame, on meil võimalik saada ainult oma MINA OLEN Kohalolekult ning meil on vaja õppida seda sealt saama. Enamik inimesi, olles armastussuhtes, ei tee seda, sest neil lihtsalt puudub selle kohta igasugune teadmine. Sellisel juhul peab meie Vaimne Mina katkestama armastuse voolu — mitte karistamise pärast, vaid see on ainuke võimalus panna meid mõtlema selle üle, miks me ei saa armastust, mida me vajame.

Tänu kasvatusele ning kultuurikeskkonnale ei näe me muud valikut peale oma partneri süüdistamise, selle asemel, et luua teadlik ühendus oma MINA OLEN Kohalolekuga. Selline käitumine on täiesti mõistetav, sest kui me ei tea paremaid lahendusi, siis ei ole meil ka võimalik paremini tegutseda.

Olen armunud, aga ei tea, kellesse...

Olen ise mõned aastad tagasi üksi elades kogenud situatsiooni, mida kirjeldasin umbes nii: „Mul on tunne, nagu ma oleksin 18-aastane ja kõrvuni armunud, kuid mul puudub armastatu”. Mäletan, et jalutasin tol kevadel mööda Tallinna vanalinna ja mul oli NII HEA olla. See tunne oli nii tugev, et seda ei olnud võimalik ignoreerida. Sellisele partnerita armastusele eelnes periood, kus ma üksi elades korrastasin süvenenult oma psüühikat, kasutades tol ajal mulle teadaolevaid tavapsühholoogia poolt välja töötatud meetodeid. Selline armastatuta armastuse periood kestis mitu kuud ja lõppes siis, kui ma (teadmatusest) blokeerisin ühenduse oma Vaimse Minaga (MINA OLEN Kohalolekuga), risustades oma psüühe negatiivsete emotsioonide ja mõtetega.

Kui need sündmused juhtusid, siis mul peaaegu puudus arusaamine sellise nähtuse sisust ja tekkepõhjustest, samuti ei mõistnud ma hästi ka seda, miks see maine õnnelikkuse paradiis ühtäkki lõppes. Täna on mul enda arvates sellest oluliselt parem arusaamine ning ma loodan, et see võib inspireerida ka mõnda lugejat oma elu ja paarisuhet ümber mõtestama.

Tasakaal Alfa ja Omega aspekti vahel

Me ei saavuta ülimat täitumuse ja heaolu tunnet luues taevaliku armastussuhte täiusliku partneriga Maal. Ülim rahulolu ja eneseteostus on võimalik siis, kui me loome suhte oma MINA OLEN Kohalolekuga. MINA OLEN Kohalolek on Alfa ehk mehelik ja Teadlik Mina meie olemuse Omega ehk naiselik aspekt. Siis me lubame MINA OLEN Kohalolekul olla oma hinges peremeheks ning me aktsepteerime, et me ise ehk meie Teadlik Mina on materiaalses maailmas olevaks Omega polaarsuseks vaimses maailmas asuvale Alfa polaarsusele ehk MINA OLEN Kohalolekule. Sellisel juhul tekib meie olemuses vertikaalne (kaheksakujuline) energiavoog, mis võimaldab luua maksimaalse loovusega horisontaalse (kaheksakujulise) energiavoo oma armastus-partneriga. Horisontaalse energiavoo (mida me tunneme armastusena) loomine partnerite vahel ei ole võimalik enne, kui mõlemad partnerid on saavutanud piisava tugevusega vertikaalse energiavoo ehk on õppinud armastust vastu võtma iseenda Vaimselt Minalt.

Meeste ja naiste võrdsus

Mida tähendab meeste ja naiste täielik võrdsus? Seda on võimalik saavutada ainult siis, kui mõlemad loovad suhte oma MINA OLEN Kohalolekuga. Nad mõlemad tunnistavad, et nende MINA OLEN Kohalolek (Vaimne Mina) on vaimses reaalsuses ning üle igasugustest maistest väärtushinnangutest ja võrdlustest. Küsimus ei ole teistest parem olemises ega selles, et üks partner on ülimuslik või tähtsam kui teine. Igaühel meist on MINA OLEN Kohalolek, mis on unikaalne vaimne olend. Igaühel meist on eluplaan (Jumalik plaan). Suhte mõlemad osapooled on võrdselt tähtsad ja suhe leiab kõige edukama väljenduse, kui pooled lubavad teineteisel oma eluplaani täita.

On olukordi, kus me võime ühtäkki mõista, et meie eluplaan nõuab meilt selliseid väliseid asjaolusid ja tegevusi, et armastussuhtes püsimine ei ole konstruktiivne ja praktiline. Ka selline suhe on edukas suhe, kuigi mitte tänase maise mõõdupuu järgi.

Edukas ei ole mitte see suhe, kus partnerid püsivad eluaeg koos, vaid hoopis see, kus nad aitavad teineteist individuaalsel teekonnal senikaua, kuni nad jõuavad punkti, kus tuleb astuda järgmine samm. Kui partnerid siis leiavad, et kummagi individuaalse teekonna järgnev samm tuleb astuda omavahel suhtes olemata, siis ka sellise otsuseni jõudmine on edu.

Abielu kogu eluks?

Kust on pärit idee, et abielu tuleb koos hoida kogu elu? Osaliselt on see pärit minevikust, mil inimestel oli tunduvalt vähem majanduslikku turvalisust. Eriti ühiskondadest, kus naistel puudus praktiliselt igasugune võimalus elatise teenimiseks, sest ainult meestel oli töö või ametipost. Just praktilistel ja sotsiaalsetel põhjustel oli parem, kui mees ei jätnud oma naist maha, ka siis, kui see jäi vanemaks ega suutnud enam mehe seksuaalseid soove rahuldada. Just see oligi ühe, kogu-elu-kestva-abielu-kultuuri peamiseks tekkepõhjuseks.

See on ka täna aktuaalne kultuurides, kus naistel puudub võimalus elatist teenida. Kuid sellised ühiskonnad on täna ajast ja arust — inimkonnal tervikuna oleks vaja jõuda ühiskonnamudelini, kus nii meestel kui ka naistel oleks võimalus elatist teenida. Senikaua, kuni seda pole saavutatud, ei saa ka tekkida ühiskonnas kultuuri, mis aktsepteerib mehe lahkumist naise juurest.

Teisest küljest, kaasaegses maailmas, kus selline naisi alaväärsena hoidev ühiskonnamudel on suures osas seljataha jäetud, peame tunnistama, et idee elu lõpuni kestvast abielust kui ideaalist saab tulla ainult egolt, kelle eesmärgiks on meie vaimse arengu peatamine ning meie „lukustamine” teatud tasemele.

Kui suhtes olevad mees ja naine saavad kogu elu olla pidevas arengus, siis peaksid nad kokku jääma. Kui nad aga mõistavad, et kummagi areng nõuab eri suundadesse minekut, siis peaksid nad ka seda tegema ehk lahku minema. Selle asemel, et süüdistada teineteist või tunda ennast halvasti, oleks palju mõistlikum lahutada positiivsete tunnete ja tänuga selle eest, et ollakse teineteist aidanud antud arengutasemele jõuda.

Kui pooled ei suuda seda teha, siis on nad lihtsalt kinni jäänud järjekordsesse võimumängu, mille sisuks on partneri süüdistamine ja tema muutumise nõudmine, eesmärgiga vältida ise muutumist.

Lugu jätkub: 98. Armastuse võimumängud

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK