98. Armastuse võimumängud

Kontrollimine ja omand armastus- ja inimsuhetes 1/3

Kui me vaatame enda ümber olevaid paarisuhteid, siis märkame kindlasti ka selliseid n-ö armastussuhteid, mida on raske armastuseks nimetada, sest tegemist on ilmselge väärastumisega. Ilmselt teavad kõik mõnda paari, kus mehe ja naise vahel käib pidev võimumäng, eesmärgiga suhtes domineerida. Kindlasti teame ka mõnda paari, kus üks suhte osapool on ennast juba domineerivale positsioonile kinnistanud ning teine on seda aktsepteerinud.

Selline suhe võib tunduda harmoonilise ja rahumeelsena, sest üks osapool on ihaldatud domineeriva positsiooni saavutanud ning teine on seda aktsepteerinud. Paljud inimesed elavad sellises suhtes 20, 30, 40 või enam aastat, kuid kas nad arenevad sellistes tingimustes? Tõnäoliselt mitte. Kas inimesed arenevad suhtes, milles nad on pidevas võitluses — vaieldes ja näägeldes oma partneriga? Tõenäoliselt mitte.

Vaatame hetkeks laste ja vanemate vahelisi suhteid. Kui paljudel lugejatest on olnud kontrolliv lapsevanem, kes püüdis teid kontrollida erinevatel põhjustel? Põhjuseks võis olla näiteks lapsevanema soov, et laps teostaks tema enda teostamata unistused, saaks ihaldatud hariduse või teeks asju, mis ta ise kunagi teha ei saanud. Aga põhjuseks võib olla ka lapsevanema soov takistada lapsel edu saavutamast, et ta ei saaks paremaks kui vanemad. Mõned vanemad soovivad, et nende lapsed saaksid neist paremaks, teised aga ei soovi isegi seda, et lapsed nende endi taset saavutaksid. Mõlemal juhul on tegemist väärastunud armastusega, kus lapsevanem kasutab lapse suunamiseks jõudu, selle asemel, et laps saaks ise avastada, kes ta on. Hea oleks saada teadlikuks oma eluplaanist ning siis seda väljendada, selle asemel, et vastata vanemate poolt lapsele projekteeritud inimlike ootuste maatriksile.

Kui paljud emad on näiteks tundnud seda, et kuna nad on oma last kandnud ja läbi valu sünnitanud, ohverdanud last kasvatades oma elu ja võib-olla ka karjääri, siis kõige selle eest on laps talle võlgu? Enamikul juhtudest, kui ema nii tunneb, tuleneb see sellest, et emal on raske karma eelnevatest eludest selle eluvooluga, kes nüüd tema lapseks on kehastunud. Selle lapse sünnitamine ja kasvatamine on emale tegelikult ainukeseks võimaluseks karma tasakaalustamiseks. Kuidas laps üldse emale midagi võlgneb, kui ta andis talle hoopis võimaluse oma karmat tasakaalustada? Kuidas saab laps võlgneda midagi vanemale, kui viimane on saanud võimaluse saada (karmast) vabaks? Kas on võimalik olla vaba, pidades last enda ees võlglaseks? Ilmselt mitte. See vaid tugevdab mustrit, mille tõttu kunagi, väga ammu, karmavõlg tekkis. Võib vaid küsida: kui kaua mõned inimesed osalevad võimu- ja kontrollimängudes, väites, et nad armastavad kedagi, aga tegelikult püüavad seda inimest alateadlikult vaid kontrollida?

Armastus vaidluse ja kontrolli relvana

Eeltoodud väidete lugemine võib esile kutsuda tugeva vastuseisu. Tõenäoliselt paljud lugejad märkavad, et nende peas (välises meeles) tekivad küsimused ja vastuväited. Kuid siin kontekstis ei ole oluline üksikute väidete ja küsimustega tegelemine. Oluline on näha tervikprotsessi.

On oluline saada teadlikuks, et just meie väline meel, mida võime nimetada ka egoks, on see, kes eeltoodud väited kahtluse alla seab. Võime esitada küsimuse: miks väline meel püüab meid panna kahtlema väidetes, mille ainsaks eesmärgiks on meid vabastada? See on sellepärast, et meie väline meel mängib meiega kontrollimise mängu. Kui kellelegi meeldib sellist mängu mängida, siis vastavalt Vaba Tahte seadusele on tal selleks täielik õigus. Kuid sellisel juhul ei ole meil ka võimalik võimu- ja kontrollimise mängudest ja sellega kaasnevatest probleemidest välja pääseda.

Tõenäoliselt enamik selle loo lugejatest suudavad kõrvaltvaatajana märgata, kuidas paljud inimesed, kelle teadvusseisund jääb allapoole ühtsusteadvust — eraldatusteadvuse piiridesse (allapoole 48. teadvuse taset), kasutab armastust, et saavutada kontrolli teiste üle. Enamik lugejatest on ise saanud seda tunda kas vanema või mõne muu olulise inimese poolt, nagu näiteks abikaasa, õe, venna, ülemuse või kellegi teise poolt.

Mõned on selle vastu mässu tõstnud ning sattunud selle tulemusena erinevatesse ebameeldivatesse olukordadesse, sest neile, kes mängivad võimu- ja kontrollimänge, ei meeldi niisugused vastuhakkamised. Sellisel juhul hakkab vastav „võimuinimene” või psühhopaat teid väga isiklikul tasandil ründama ja kätte maksma. Nad tunnevad, et vastuhakkaja püüab neilt võimu ära võtta ning vastutasuks kasutavad nad jõudu, et viimast hävitada. See on üks vanemaid mänge, mida inimesed omavahel mängivad.

Mis on võimumängude taga?

Miks püüab keegi saavutada kontrolli teise inimese üle? Põhjuseks on siin millegi kartmine. Kaotuse hirm. Kõige suurem ja põhilisem armastuse väärkasutus ehk väärastumine on hirm. Mida siis kardetakse? Kui ollakse armastuses, kui ollakse armastuse energia voolus, siis ei ole hirmu. Miks on see nii? Kuidas on võimalik kaotada, kui läbi pideva voolamise saame me hoopis enamaks? Enamaks saamine ei ole ju kaotus vaid hoopis võit! Vaid siis, kui me ei lase armastusel voolata, me ei püüa enamaks saada, tekib paigalseis, mis ei ole mitte võit, vaid see ongi kaotus — see, mida me kardame...

Lugu järgneb: 99. Armastuse moondumine omandisuhteks

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK