86. Kui kõik on armastus, siis kust tuleb vägivald?

Vastus artikli „16. Armastus” lugeja kommentaar-küsimusele.

„Iga kord, kui ma loen kusagilt, et Jumalik Armastus on loonud elu, tekitab see minus küsimusi. Jätame kõrvale selle „patuse'' inimese ja vaatame lähemalt, millel põhineb elu looduses. Tapmisel! Selleks, et ise elus püsida, pead sa sööma, ehk tapma, muidu jääd nõrgaks ja süüakse (tapetakse) sind. Seda nimetatakse toiduahelaks. Kes sööb putukaid, kes usse, kes hiiri, kes teisi linde jne. Isegi taimed peavad võitlema üksteisega, et ellu jääda. Kehtib lihtne põhimõte — kes on tugevam, see jääb ellu. Käib totaalne eluvõitlus. Kuidas saab Armastus luua midagi sellist? Midagi siin ei klapi . . .“


Sõnastaksin antud küsimuse veidi teisiti:

Kuidas armastusest tekib kurjus?

Et vältida vastuse muutumist raamatuks, on paratamatu, et peame antud küsimusele lähenema mõnevõrra lihtsustatult ning jätma mitmed seda teemat puudutavad aspektid kajastamata. Selleks, et oleks võimalik aru saada kurjuse tekkimisest, ei saa me jätta käsitlemata universumi eesmärki ja Vaba Tahte seadust.

Universumi loomise eesmärk

16. artiklis „Armastus” olen kirjutanud, et universumi loomise eesmärk oli Looja soov saada enamaks, mille üheks saavutamise viisiks oli iseenda teadvusest universumi loomine ning selle täitmine olenditega, kes olid samuti „tehtud” Looja teadvusest. Et antud mõtet veidigi maisemaks teha, võime siin sõna „teadvus” asendada sõnaga „keha”. Seega kõik, mis on olemas (meie jaoks tajutaval või tajumatul kujul), on lihtsalt Looja kehast loodud nähtused. Võime öelda, et meie universumi Looja on oma keha teatud struktuuri vangistanud, selleks et luua nii meile nähtav füüsiline universum kui ka kõik selles elavad elusolendid. Kuna me oleme loodud Looja poolt Looja enda keha materjalist, siis on meil põhimõtteliselt olemas ka kõik Looja omadused, millest kõige olulisemateks on eneseteadvus — teadmine, et me oleme olemas ja Vaba Tahe, mis ühiselt loovad võime oma eneseteadvust muuta ehk saada enamaks või vähemaks.

Inimestena on meil raske mõista, et kui Loojal endal on sfääriline taju, siis tal puudub võime näha maailma ühest lokaalsest punktist, nii nagu meie seda näeme. Looja ei saa midagi (ainult) seestpoolt näha, sest ta näeb alati kõikidest vaatepunktidest korraga. Luues universumi ning täites selle eneseteadlike olenditega, kelle eneseteadvus loomise hetkel on punkti suurune, tekkis Loojal võimalus loodut tajuda läbi nende kõikide loodud olendite vaatepunktide — näha maailma nii nagu igaüks meist eraldi näeb. Seega, ehkki see võib tunduda meile kummalisena, oleme meie — IGAÜKS meist — Looja silmadeks, kõrvadeks, suuks ja käteks.

Sellist loomisprotsessi nimetatakse sageli ka Looja väljahingamiseks ning sellele järgneva sissehingamise jooksul võivad kõik loodud eneseteadlikud olendid oma punktisuuruse teadvuse ja taju kasvatada sfääriliseks, saavutades lõpuks Looja teadvuse taseme. Selleni jõudes on iga eneseteadlik olend omandanud vastava võime ja saab õiguse luua oma universum, kasutades selleks ainult oma keha ehk teadvust, andes omakorda elu uutele eneseteadlikele punktisuuruse teadvusega olenditele.

Sfäärilise taju ja punktitaju erinevust võiks analoogia põhjal iseloomustada labürindi näitega, kus selle looja näeb selle käike pealtpoolt, omades seega täielikku ülevaadet kõikidest radadest ning sisse- ja väljapääsudest. Kuid tal ei ole võimalik kogeda labürinti (ainult) seestpoolt ning saada osa labürindis eksimise ja väljapääsu avamise kogemusest. See on võimalik ainult omades punktilist teadvust/taju labürindi sees. Ning viis, kuidas labürindi sees olev eneseteadlik olend leiab väljapääsu „labürindist”, ongi osa sellest mängust, mis Loojat rikastab.

Vaba Tahe

Kui Looja loob olendid, kelle ülesandeks on värskelt loodud universum „sissehingamise” protsessis selle looja juurde tagasi tuua, siis on tal selleks kaks võimalust — kas anda loodud olenditele eneseteadvus ja vaba tahe või luua olendid, kellel need omadused puuduvad (näiteks loomad või arvutid). Kui ta looks automaadid, siis oleks kogu protsess täpselt etteennustatav ning midagi uut ei loodaks — uut kogemust ei tekiks. Seega kogu protsess lõpeks samas punktis, milles alustati ja Looja ei saaks enamaks. Kui aga Looja annab loodud olenditele eneseteadvuse, millega kaasneb alati ka vaba tahe, siis toob see kaasa asjade käigu, mida ei ole võimalik täpselt ette ennustada. Eneseteadlike olendite vaba tahe tähendabki seda, et nad on vabad oma otsustustes ning Looja ei sea neile takistusi ega piiranguid oma vaba tahte kasutamisel. Sellisel juhul võime öelda, et Looja peamiseks tahteks on, et loodud olendid kasutaksid oma vaba tahet ja teeksid oma otsused ise. Iga sellise olendi otsus ja kogemus muutuks siis ühtlasi Looja kogemuseks, mis annaks ka Loojale võimaluse enamaks saada. Sest kui osad saavad enamaks, siis saab ka tervik enamaks. Kõige suuremaks kingituseks Loojale on iga tema poolt loodud eneseteadliku olendi unikaalne teekond „koju” tagasi. Looja naudib kõige enam seda originaalsust ja loovust, mida need olendid (s.h ka meie) ilmutavad oma teekonnal.

Kui keegi siiski kahtleb vaba tahte olemasolus, kas siis juba võimalus kahelda vaba tahte olemasolus, ei ole kinnituseks, et meile on antud Vaba Tahe? On igaühe enda otsustada, kas ta usub vabasse tahtesse või arvab, et kõik on Jumala või Browni liikumise poolt ära otsustatud. Meie õigus vaba tahet kasutada on isegi nii suur, et me võime loobuda vaba tahte kasutamisest ning ühineda massiteadvusega, nagu seda paljud inimesed tänases maailmas on teinud.

Arenguastmete redel

Peale füüsilise universumi loomist alustavad kõik vastloodud eneseteadlikud olendid oma teekonda Looja teadvuse suunas madalaimast teadvusseisundist, mille puhul on säilinud ühtsustunne kogu loodu ja Loojaga. Me võime antud olukorda kujutada arenguredelina, kus kõik uued eluvoolud sisenevad mängu teatud redelipulgalt eesmärgiga alustada teekonda ülespoole — Looja teadvuse suunas. Kuna aga eneseteadvuse lahutamatuks osaks on vaba tahte olemasolu, siis peab loodud olenditel vähemalt potentsiaalselt olema võimalus valida liikumine ka vastupidises suunas — madalama teadvusseisundi poole. Kui ainukeseks võimalikuks valikuks oleks liikuda redelist üles, siis poleks tegemist ju valikuga ega ka vabadusega. Seega redelil PEAVAD olema ka allapoole viivad astmed.

Me võime seda teadvusseisundite redelit ette kujutada kui (peaaegu) lõpmatut heliredelit, kus iga aste vastab kindlale noodile. Liikudes redelil ülespoole, tõuseb sagedus nii heliredelil kui ka meie teadvuses ja meie arusaamine elust paraneb. Kui aga liigume redelil allapoole, siis sagedus ehk meie teadvusseisund langeb.

Teadvusseisundid on grupeeritud 7 kaupa (sellest täpsemalt allpool), nii nagu ka noodid on grupeeritud oktaavi, kus iga oktaavi viimane noot on järgmise oktaavi esimeseks noodiks. Suhted heliredeli üksteisele järgnevate nootide ja teadvusseisunditele vastavate sageduste vahel baseeruvad samal logaritmilisel skaalal. Oktaav on nii muusika nootide kui ka teadvusseisundite puhul defineeritud täpselt samade matemaatiliste printsiipide alusel.

Niisiis, vastloodud eluvoolud (eneseteadlikud olendid) alustavad oma kehastumiste tsüklit madalaimalt tasemelt, mille puhul on neil veel (intuitiivne) sisemine tunne, et kõik on osa suuremast tervikust. Seda tunnet või teadvusseisundit võime nimetada ühtsusteadvuseks või Kristus-teadvuseks või budaloomuseks. Kõikidele eluvooludele on juba nende loomisest alates „sisse ehitatud” tung enamaks saamisele, nii et on ülimalt tõenäoline, et nad alustavad teadvustasandite redelil ülespoole ronimist. Siiski, lähtudes Vaba Tahte seadusest, on eluvooludel lubatud õppida tundma ka seda, mis tunne on olla täielikus eraldatuse teadvuses (nimetatakse ka antikristuse teadvuseks), mille puhul side oma kõrgema aspektiga ning teadmine kõige ühtekuuluvusest kaob. Piiblis on seda valiku tegemist kirjeldatud Eedeni aia loos, kus Aadam ja Eeva maitsevad hea ja kurja tundmise puu vilja. Lahtiseletatult tähendab see, et nad kaotavad sideme oma kõrgema olemusega ning ei tea enam, mis suund viib arenguredelil üles ja mis alla ning hakkavad nüüd „oma peaga” ehk egoga defineerima, mis on hea ja mis on kuri.

Käesolev vastuse formaat ei võimalda anda üksikasjalikku ülevaadet täpsematest põhjustest, miks mõned eluvoolud sellise valiku tegid ning kuidas nad selle tegid. Kuid et lugejal oleks mingigi viitevõrgustik, siis ütleme seda, et meie universumis valis sellise tee protsentuaalselt väga väike osa eluvooludest. Tõenäoliselt oli selliseid eluvoolusid oluliselt alla 1 protsendi. Planeet Maa on veel üks vähestest planeetidest meie universumis, kus on võimalik saada osa eraldatuse illusioonist. Maa on üks madalaimaid planeete terves meie universumis, kuid siiski mitte kõige madalam — on olemas planeete, mis on veel mitme teadvustasandi võrra madalamad kui meie koduplaneet.

Võimalikud teadvuse tasandid planeedil Maa

Meie planeedil on võimalik kehastuda ainult eluvooludel, kelle teadvusseisund jääb teatud vahemikku. Neid selgelt eristuvaid teadvuse seisundeid on 144, millest madalaim ühtsusteadvuse tase on täna 48. tasand. Sellest allapoole jääb 47 teadvusseisundit, mille puhul selle kandjad tajuvad elu ja maailma vähem või rohkem eraldatuna ning võitlusena. Kui näiteks tasanditel 47 ja 46 võivad inimesed olla veel suhteliselt koostööaltid ja rahumeelsed, siis tasandilt 1, 2 ja 3 võime leida üksikud eluvoolud (nagu näiteks olid Stalin, Hitler, Mao, Pol Poth jne), kel täielikult puudub empaatia ning kes isiklikest huvidest lähtuvalt on valmis tapma kuitahes palju teisi inimesi.

Eluvoolud, kes on langenud alla 48-ndat teadvustasandit, on tänu oma ebapuhtale tajule täielikult eraldatuse illusiooni ohvrid ning kui nad käituvad vastavalt oma tajudele, siis toob see kaasa aste-astmelt langemise üha madalamatele teadvustasanditele. Seetõttu muutub nende valmisolek oma „tõe” eest võitlusse astuda üha tugevamaks, kulmineerudes ühel hetkel valmisolekuga teistelt inimestelt elu võtta. Just sellisesse teadvusseisundisse langenutele olid mõeldud vana testamendi 10 käsku, sest nende inimeste endi taju oli neid juba kättemaksutsüklisse tõmmanud, mis tõi kaasa teadvusseisundi kiirenenud langemise.

Iseenesest 48-ndast teadvuse tasandist allapoole ehk eraldatuse teadvusesse langemine ei too kaasa vägivalda. Vägivallani jõutakse alles siis, kui eraldatusteadvusesse langenud eluvoolud võtavad omaks nn eepilise draama, mis tähendab, et nad peavad oma maailmavaadet (usku, religiooni, filosoofiat, eluviisi) ainuõigeks ning usuvad, et kui kõik teised selle omaks võtaksid, siis me jõuaksimegi paradiisi, taevariiki või kuidas iganes me seda „heaolu” siis ka ei nimeta. Selle nimel, et õnn saabuks, on sellises teadvusseisundis olevad inimesed valmis hävitama kõik teisitimõtlejad ja muud õnne „vaenlased”. Nende modus operendi on alati „eesmärk pühitseb abinõu”. Just see uskumus, et piisavalt hea eesmärgi nimel võime teha, mida iganes — jalge alla tallata inimõigused ja inimväärikuse, tappa, piinata jne, ongi suures osas põhjustanud neid koledusi, mis hetkel meie planeedil erinevate inimindiviidide ja -gruppide vahel toimuvad.

Planeedil Maa on täna minu arusaamise järgi 80—90% elanikkonnast allpool 48-ndat teadvustasandit, mis aitab meil mõista, miks elu siin nii vägivaldne on. Üksikutes kohtades, mis asuvad põhiliselt lääneriikide territooriumitel, on üldine teadvusseisund mõnevõrra või isegi oluliselt kõrgem, mis väljandub ka vähenenud vägivallas ning suhteliselt talutavates elamistingimustes.

Teadvuse redeli ülemised astmed (Maal)

Teadvustasandid 48—96 (kokku 49 tasandit) hõlmavad endas seitsme vaimse õppetunni omandamist, milleks on järgnevate jumalike/vaimsete omaduste tasakaalustatud väljendamine:

  1. Tahe ja vägi
  2. Tarkus
  3. Armastus
  4. Puhtus
  5. Tõde ehk terviklikkus (ka visioon)
  6. Rahu ehk teenistus
  7. Vabadus

Need 7 omadust moodustavad 7 x 7 maatriksi, mille kõikide kombinatsioonide rakendamist tuleb eraldi õppida. Õpe algab alati Jumaliku või kõrgema tahte ja väe arendamisest (tase 48). Kui meil puudub tahe areneda ja enamaks saada, siis edasiliikumist ei toimu, vaid toimub langemine tasandile 47. Kui aga tahe edasi liikuda ja enamaks saada on integreeritud meie olemuse osaks, siis järgmiseks õppetükiks on õppida oma tahet ja väge väljendama targalt (tase 49). Kui ka see oskus omandatud, siis tuleb meil õppida väljendama oma (kõrgemat) tahet ja väge targalt ja armastusega (tase 50) jne.

Antud õppetöö ei ole mentaalne, nagu on meie tavaline õppetöö koolis, kuid osa õppetööst toimub siiski ka mentaalselt, välise teadvuse tasandil.

Siin näitena kolm harjutust:

Tahte ja väe arendamiseks: 1.02. Dikrii peaingel Miikaelile.

Puhtuse arendamiseks (motiivide puhastamiseks): 4.01. Dikrii Astrae ja Purity’le.

Vabaduse arendamiseks (karmast vabanemiseks) 7.01. Dikrii Arcturus’ele ja Victoriale.

Harjutuste hulk, mida on võimalik kasutada antud omaduste arendamiseks, on palju suurem. Tõin siin ära ainult need kolm harjutust, mida olen soovitanud kasutada kõigil, kes on minu poole abi saamiseks pöördunud. Sageli piisab siiski vaid teatud üksikute harjutuste kasutamisest — pole vaja tingimata kõiki olemasolevaid harjutusi teha.

Lisaks on olemas hulgaliselt tavaliste loengute kujul antud materjali, mis aitab mõista selle protsessi toimimist mentaalselt.

Teadvustasanditel 48—96 on inimesed keskendunud iseendi arendamisele, võime lausa öelda, et teatud mõttes oma ego lihvimisele. Seda vahemikku iseloomustab kõige enam siiras soov paremaks inimeseks saada, soov olla parem ema, parem abikaasa, parem töötaja, parem lapsevanem, parem jurist või õpetaja jne.

Selle protsessi tulemusena me loome endale tugeva minatunde ning võime säilitada oma identiteet ja sisemine rahu sõltumata välistest sündmustest. Kui see tulemus on saavutatud, siis järgnevatel tasanditel 97—144 hakatakse järk-järgult oma personast ehk egost vabanema. See on etapp, mida Paulus kirjeldas väljendiga:  „Ma suren iga päev…” (Paulus 1:15).

Et suurem osa käesoleva blogi lugejatest on teadvustasanditel 48—96, siis ma ei hakka siin pikemalt süvenema, mis toimub tasanditel 97—144 või edasi, sest isegi kui lugejate hulgas on mõni, kelle tase on kõrgemal tasandist 96, siis ei ole ta tõenäoliselt süstemaatiliselt integreerinud tasandite 48—96 õppetunde ning puudujäägid selles osas saavad oluliseks (lausa määravaks) takistuseks arengus edasiminekul.

Miks domineerib looduses ja loomariigis olelusvõitlus ja tapmine?

See on väga hea küsimus, sest just seda näidet on paljud inimesed kasutanud, põhjendamaks inimeste vaenutsevat käitumist. Sellise nähtuse mõistmisel on olulised kaks pidepunkti. Esiteks:

Meie teadvus loob meie elu füüsilised asjaolud ja tingimused.

Planeet Maa on kosmiline kool, kus füüsiline reaalsus ajalise nihkega vaid mehaaniliselt peegeldab meie teadvusseisundit ehk meie meele sisu — seda, mis asub meie emotsionaal-, mentaal- ja identiteedikehas, eriti selle alateadlikus osas, mis moodustab meie teadvusest tavaliselt enam kui 95%.

Seega kõik, mida me maailmas näeme, on meie endi kollektiivne looming. Eranditult iga inimene annab oma (ala)teadvuses olevate kujundite kaudu oma panuse sellesse, missugune on meie elukeskkond, kaasa arvatud kliima ja loomariik. Seega see, mida me loomariigis näeme, ei ole mitte inimolemuse algallikaks või põhjuseks, vaid olukord on hoopis vastupidi. Kui inimesed on omaks võtnud eraldatuse teadvuse ja näevad elu kui olelusvõitlust, siis kosmilisel peeglil lihtsalt ei ole võimalik meile mingit muud pilti peegeldada, mille tulemusena ongi olemas kiskjad, mürkmaod, parasiidid, nakkushaigused, sääsed, umbrohud jne.

Tähelepanelik vaatleja võib märgata, et maakera erinevates paikades toimub järk-järguline klimaatiline ja keskkondlik muutus, samuti kõigub taime- ja loomapopulatsioonide arvukus ja esinemine ning tekivad ühed ja kaovad teised looma- või taimeliigid. Üheks selle põhjuseks on just inimkonna kollektiivse teadvuse muutumine. Kohtades, kus grupiteadvus tõuseb, toimub kliima ja elutingimuste paranemine, kohtades aga, kus grupiline teadvusseisund langeb, võivad ümbritsevad tingimused halveneda. Hetkel toimub üleüldine kliima soojenemine ja pehmenemine, mis on seotud inimkonna kollektiivse teadvuse kiirenenud tõusuga, seda eriti viimase saja aasta jooksul. Seega muudatused looduskeskkonnas, nagu näiteks kliima soojenemine, on paratamatud ning nende vastu ei ole mõtet võidelda.

Ebapuhas taju

Teiseks pidepunktiks domineeriva olelusvõitluse mõistmiseks on meie taju omadus välja filtreerida kogu informatsioon, mis ei kinnita meie tänast taju ehk maailmavaadet. Inimesed, kes näevad looduses vaid olelusvõitlust, ei märka, et nende taju filtreerib välja informatsiooni selle kohta, mis tõestab looduses toimivat koostööd ja sümbioosi. Selliste inimeste tähelepanu läheb automaatselt kirjandusele, filmidele ja muule informatsioonile, mis fokuseerub olelusvõitlusele looduses ning neile ei paku huvi informatsioon, mis fokuseerub looduses toimuvale koostööle või sümbioosile. Kui paljud lugejatest on endale esitanud küsimuse, miks linnulaul on ilus ja miks seda kuulatakse lausa nii nagu muusikat? Miks paljud vaimse maailmavaatega inimesed tunnevad sümpaatiat Fred Jüssi vastu, kel on tähelepanuäratav võime märgata looduses toimuvat koostööd, sümbioosi ja ilu? Kui looduses oleks tõepoolest KÕIK rajatud olelusvõitlusele, siis milleks on vajalik ilu? Looduses on palju nähtusi, mida ei ole võimalik seletada olelusvõitlusega. Näiteks mõningate lindude komme oma pesa kaunistada — sarnaselt inimeste kombele ilu luua. Sellel puudub ju igasugune mõistlik seletus olelusvõitluse seisukohalt. Olen siiski nõus, et kui keegi soovib jääda oma veendumuse juurde, et elu on oma olemuselt olelusvõitlus, siis ta leiab selleks ka sobivad argumendid ning suudab ignoreerida vastuargumente, kaasa arvatud antud kirjutises olevaid.

Niisiis sooviksin ma küsija tähelepanu juhtida sellele asjaolule, kus ta oma tähelepanu hoiab. Kui sa hoiad oma tähelepanu eraldatusteadvuse nähtustel, nagu näiteks olelusvõitlus, siis see tõenäoliselt vaid langetab sinu teadvusseisundit ning sa muutud aina veendunumaks selles, et asjad on ka tegelikult nii, nagu sa neid tajud. Kui keegi on kandnud eluaeg kollaseid prille ja näeb seetõttu taevast rohelisena, siis kas pole see mitte illusioon, mis tuleneb tajufiltrist (kollastest prillidest)?

Tahan eelöelduga väita, et kui sa teadlikult ja püsivalt suunad oma tähelepanu looduses toimuvatele koostöö- ja sümbioosiprotsessidele ning selle ilule, siis sinu maailmataju hakkab muutuma. Siis sa oled võimeline nägema pealispinnal toimuva võitluse all olevat sügavamat ühtsust ehk budaloomust — kõigest nähtuvast hoolimata toimib loodus tervikliku ökosüsteemina nagu omaette elusorganism.

Ehkki see võib tunduda sinu jaoks muinasjutuna, aga kui inimkonna kollektiivne teadvustasand tõuseb kõrgemale 47-ndast tasandist, siis kaob ka loodusest olelusvõitlus.

Veel Jumalast ja Armastusest

Kokkuvõtteks tahan veel öelda, et Looja lõi selle universumi Armastusest enamaks saamise vastu ja andis meile vaba tahte, selleks, et luua meile arenguplatvorm, et me saaksime õppida loomist, olla kaasloojad koos Loojaga. Ja vaba tahe tähendab siin seda, et Looja, olles oma esmase töö teinud, enam asjade käigule vahele ei sega. Tema lõi universumi, mille madalaimaks tasandiks oli tasand, mida eelpool nimetasin tasandiks 48. Kuid vaba tahte andmine meile nõudis võimalust ka madalamate teadvusseisundite potentsiaalide järele. Kõik see, mida tunneme maailma kurjusena, on loodud kollektiivselt meie endi poolt peale seda, kui toimus langemine eraldatuse teadvusesse. Jumal ehk Looja ei ole loonud ühtegi ebatäiust ega kurjuse ilmingut — selle kõik on loonud eluvoolud, kes kasutades neile Looja poolt antud Vaba Tahet, otsustasid teadvustasandite redelil allapoole laskuda (sageli ise seda mõistmata).

Viimasel väitel võib olla potentsiaalselt väestav mõju — kui meie mõistame, et kurjus maailmas ei ole väljast tulnud ega meile peale surutud, vaid on meie enda (kollektiivsete) otsuste tulemus, siis on meil ka võimalus kasutada oma vaba tahet ja teha lihtsalt teistsugused otsused ning koos meie teadvusseisundi tõusuga kaob kurjus nagu hommikune udu. Individuaalselt, üksinda, ei ole meil võimalik siiski maailma muuta, sest on olemas ka teiste inimeste vaba tahe. Kui teised inimesed otsustavad valida eraldatuse teadvuses olemise jätkamise, siis me peame lubama neile seda kogemust, sest meil on kohustus austada teiste inimeste vaba tahet. Kuid sellest hoolimata on meil võimalik muuta üksinda oma sisemaailma — oma teadvust — mis toob kaasa meie enda elu väliste aspektide olulise paranemise.

Alati on maailmas inimesi, kes ka keset kõige suuremat kaost elavad suhteliselt hästi ning maailma hädad neid ei puuduta. Meil kõigil on võimalik saada üheks neist — väljavalitutest — ja luua oma isiklik paradiis, mis annab loomulikult panuse ka kollektiivse paradiisi loomiseks.