107. Armastus ja võistlemine

Konkurents ja võistlemine armastus- ja inimsuhetes 1/6

Armastuse olemuseks on tung enamaks saada. Kuid enamaks millest? Kui me keskendume enamaks saamisele, aga ei suuda tasakaalu säilitada, siis muutub see võimumänguks, mis avaldub võistlemise ja rivaalitsemisena.
 

Mida tähendab enamaks saamine?

Enam saab olla ainult millegagi võrreldes. Kuidas meil on võimalik teada, et me oleme enamaks saanud, kui me ei saa võrrelda seda oma eelneva olekuga, milline me olime n-ö vähem?

On siiski vahe, kas me saame enamaks, voolates koos Elu jõega või me saame enamaks, lähtudes mingist maisest standardist. Kui me saame enamaks, voolates koos Elu jõega, siis me ületame oma minatunnet. Mis on siin võrdluse aluseks? Me võrdleme sellega, mis oli enne — eile, minuti eest või terve elu tagasi. Tagasi vaadates võime märgata, et me oleme midagi enamat, kui see, mis me olime enne. See ei ole võistlus. See on täiesti loomulik tegevus vormimaailmas — progressi mõõtmine, minatunde avardumise mõõtmine. See on õigustatud, vajalik ja konstruktiivne. Kuid sellest momendist, kui me hakkame ennast võrdlema mingi maise standardiga või teiste inimestega, ei ole see tegevus enam konstruktiivne ja edasiviiv. Sellisel juhul armastuse põhiolemus — tung saada enamaks — moondub.

Võistlemise juured

Kust on üldse pärit võistlemine ja rivaalitsemine? Ma ei taha siin minna detailidesse ja seetõttu piirdume arusaamisega, et võistlemine ja rivaalitsemine on pärit olenditelt, kes oma uhkuses ja kontrollivajaduses ei olnud nõus Looja universumi plaaniga ning püüdsid kõigile, kaasa arvatud Loojale, tõestada, et nemad teavad paremini, kuidas universum peaks funktsioneerima ja kuidas seda asustavad olendid peaksid saama armastust. Need olendid, keda sageli kutsutakse ka langenud olenditeks, hakkasid võistlema Jumala plaaniga ning püüdsid kõigile tõestada, et nende plaan on õige ning Jumal on eksinud.

Kuidas langenud olevused on oma eesmärke püüdnud saavutada? Nad on loonud standardi, mis väidab: „Kui sa ei ela teatud välise standardi järgi, siis sa ei ole väärt Jumala armastust”. Nad tekitasid vale polaarsuse, mille üheks pooleks on üks äärmus ja selle vastandiks on teine äärmus. Olles loonud sellise standardi, on neil nüüd võimalik inimesi omavahel võrrelda ning väita, et mõnedel inimestel on õigus ja mõned eksivad. Mõned on head ja mõned on halvad. Mõned inimesed on väärt Jumala armastust ja mõned ei ole. Just selline maailmavaade on võistlemise taga. Maal on palju inimesi, kes on jäänud kinni sellisesse mõttetusse võistlemisse, mille eesmärgiks on kas võim, raha, kuulsus või tunnustus — omada ühte neist rohkem kui teised inimesed ning saada seega justkui teistest paremaks inimeseks.

Paremaks muutumise tahe

On siiski oluline teada, et liikudes teise äärmusesse, võib tekkida olukord, kus rõhuv osa ühiskonna liikmetest vajub teadvusseisundisse, kus nad ei püüdlegi paremaks saamise poole. Just see on paljude muistsete tsivilisatsioonide hävimise üheks põhjuseks. Orienteeritus olemasoleva olukorra säilimisele oli just see, mis sai paljudele põlisrahvastele, kelle hulka kuuluvad ka indiaanlased, saatuslikuks. Kui ühiskond muutub suletud süsteemiks, siis on ainult aja küsimus, mil ta sisemistel või välistel põhjustel kokku kukub.

Ühiskonnad või ka lausa planeedid võivad hävineda kahel põhjusel. Üheks on sõjakus, mis oma äärmuslikus vormis võib hävitada ühiskonna või planeedi täielikult. Teiseks põhjuseks on see, kui kõik ühiskonna või planeedi elanikud võtavad omaks ühesuguse ja homogeense teadvusseisundi, mille puhul nad ei soovi enamaks või paremaks saada. Kui kogu ühiskond valideerib üksteise keskpärasust, siis saabki sellest ühiskonna eesmärk — olla keskpärane, mitte erineda teistest. Kunagi minevikus oli Maa väga lähedal sellisele olukorrale. Et seda vältida, lubati Maale kehastuma palju erinevaid eluvoole, kaasa arvatud ka mõned langenud olendid. Just viimased on pidevate sõdade ja konfliktide olemasolu taga.

Selleks, et tõusta madalamast teadvuse seisundist kõrgemale, peab olema tahe. Tahe olla parem ja teha asju paremini kui siiani. Senikaua, kuni eluvool on allpool 48. teadvuse tasandit, vajab selle tahte äratamine motivatsiooni. Mis võiks olla motivatsiooniks inimestele, kelle teadvus on allpool 48. teadvuse tasandit? Sellisel juhul sobib motiiviks soov kuulsuse järele, soov olla parem kui teised, soov võita mingi auhind või et teised vaataksid meile alt üles.

Spordi taust

Kui me vaatame näiteks spordimaailma, siis võime leida sportlasi, kes läbi oma võistlus- ja võidujanu on saavutanud sellise eneseületamise tahte, et nad on saanud küpseks vaimse tee leidmiseks. See ei tähenda seda, et ka vaimses maailmas on olemas omavaheline võistlemine või võistlemine Jumalaga või et võistlemine oleks laiemas plaanis mõistlik tegevus. Kuid senikaua, kuni inimkonna üldine teadvusseisund on suhteliselt madal, sobib võistlemine suurepäraselt selleks, et aidata inimestel leida motivatsiooni paremaks saamiseks.

Võistlemine aitab inimestel jõuda 48. teadvustasandile, kus nad saavad enda jaoks avastada juba midagi kõrgemat. See ei tähenda, et kõik sportlased või need, kes mistahes muul moel on kaasatud võistlemisse, on allpool 48. tasandit. On ka inimesi, kes on sellest kõrgemale tõusnud ning osalevad võistlemises muudel põhjustel. Kuid siiski, enamik, kes on kaasatud võistlemisse, on tõepoolest motiveeritud võrdlemisest ja parem olemisest, võrreldes ennast pidevalt teiste inimeste või mingi standardiga, olgu selleks siis maailma rekordi püstitamine, kõige suurema arvu tenniseturniiride võitmine, spordiga suurima rikkuse kogumine või mis iganes muu motiiv.

Minu suhe võistlemisega

Olen oma elus palju sporti teinud, sealhulgas edukat võistlussporti. Tagasi vaadates võin öelda, et alates koolieast möödusid esimesed 20 aastat võistlusspordi tähe all. Ma olin valmis kuitahes palju trenni tegema või mida iganes välja mõtlema, et olla võistlustel võitja. Hilisematel võistlusspordiaastatel tõi see kaasa märkimisväärse loovuse ja uuenduste sissetoomise omal spordialal, mis kulmineerus maailmatasemel saavutusega.

Kui ma olin oma sportliku auahnuse rahuldanud, siis vaid mõne aasta jooksul muutus minu huvi võistlusspordi vastu pea olematuks, piirdudes vahel mõne sõbraliku tenniseturniiri või avamere purjetamisregatist osavõtuga. Aja jooksul kadus ka selliste asjade vastu huvi, liiatigi tüütas mind ära kaasvõistlejate tuju sõltuvus saavutatud võistlustulemusest. Eelöeldu läbielamine viis mind ühel hetkel selgelt sõnastatud otsuseni — mina enam ei võistle.

Sellele eelnevatel aastatel olin oma võistleja ellusuhtumise üle kandnud äritegevusse. Mulle meenub, et suhtusin äritegevusse kui sporti — äriasju tuleb teistest paremini teha, siis tulebki äriline edu. Tõepoolest, ärilist edu kogesin ma korduvalt, kuid selle taga oli ka sportlik pühendumine. Siiski, uue aastatuhande alguseks tundsin täiesti selgelt, et mind ei huvita enam võistlusmomendile rajatud äritegevus. Kaotasin peaaegu igasuguse huvi selle vastu, mida konkurendid teevad ja keskendusin oma äri arendamisele. Motiivi vahetus kandis vilja ja võib öelda, et järgnevad aastad olid äriliselt edukamad kui eelnevad.

Usun, et eelöeldu sobib näiteks sellest, kuidas võistlemine võib aidata välja jõuda uuele tasemele, kus armastuse põhiolemus — tung enamaks saada — muutub domineerivaks motiiviks. Vähemalt arvan ma, et minuga nii juhtus.

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK