109. Püüdes mõista armastust

Konkurents ja võistlemine armastus- ja inimsuhetes 3/6
Järg artiklile 108. Võistlemine isiklikes suhetes

Üheks kõige suuremaks ja ohtlikumaks armastuse moonutuseks on uskumus, et selleks, et olla armastuse vääriline, tuleb meil jälgida Maal kehtestatud standardeid. Piltlikult öeldes, meid üritatakse veenda, et on olemas armastav Jumal, kes on taevas. Kuid selleks, et Jumala armastust saada, tuleb see ära teenida. Et aga seda ära teenida, peame elama standardite järgi, mille on kehtestanud saatan, kes elab põrgus, kuid esitleb ennast jumala teenrina.

Kus siin on loogika? Sellise loo jutlustajatel ei ole armastust ja nad ei suuda seda ka ise tekitada. Ka meie ei suuda armastust ise tekitada — me võime seda saada vaid ülevalt — vaimsest sfäärist. Me võime sõnastada enda jaoks mantra:

„Ma ei saa ise armastust luua, ma võin saada seda vaid vaimsest sfäärist“.

Iga terve mõistusega inimene peaks olema võimeline mõistma, kui absurdne see on, et need, kes ei ole vaimse sfääriga ühenduses, kellel ei ole armastust, need defineerivad standardi, mille kohaselt Jumal annab neile automaatselt, mehaaniliselt armastust, kui vaid järgitakse etteantud reegleid. (Näiteks vältida pühapäeval igasuguse töö tegemist, nagu juudiusulistel kombeks…)

Ükskõik kuidas me ka ei püüaks oma analüütilise meelega armastust mõista, on see lootusetu, kuna analüütiline meel ei suuda aru saada lõpmatusest, vaid suudab tegeleda ainult võrdlemisega. Analüütiline meel võrdleb kõike sellega, mida ta juba teab või mingi standardiga ja siis ta analüüsib seda nähtust, jagades selle osadeks. Kui tegemist on vormiga, siis on seda tavaliselt võimalik osadeks jagada, jõudes lõpuks millenigi, mis tundub ülima osakesena.

Armastus ei ole füüsiline nähtus ja seda ei ole võimalik osadeks jaotada. Võib ju küsida, kas armastusel polegi siis väljendusvorme? Kas armastus pole mitte niisugune või teistsugune? Kuid kogedes armastust olemuslikul tasandil, näeme, et see ei ole nii. Armastusel ei ole osasid. Armastusel ei ole (talle ainuomast) väljendusvormi.

Kui meie väline meel (mõtted ja emotsioonid) mõjutab armastust, siis saab see armastus teatud omadused. See, mida me inimestena peame armastuseks, ei ole tegelikult armastus, sest see on n-ö värvitud armastus. See, mida me armastuse sildi all väljendame, on palju parem, kui väljendada puhtal kurjusel või vihkamisel põhinevaid tundeid. On hulk inimlikke tundeid, mis on tunduvalt kõrgema sagedusega kui mõned teised tunded. Kindlasti on see tunne, mida me kutsume armastuseks, kõrgema vibratsiooniga kui viha või hirm. Kuid kõigest hoolimata on see suhteline, võrreldav tunne, ega ole puhas tingimusteta armastus.

Missugune on tingimusteta armastus?

Me peame mõistma, et meie väline meel, meie ego, ei ole kunagi võimeline mõistma ja aktsepteerima, et tingimusteta armastus on täielikult TINGIMUSTETA. Tingimusteta armastuseks nimetame seda armastust sellepärast, et see on lähim ja lühim väljend, mis kirjeldab Jumalikku armastust. Sellepärast, et selle armastuse voolamist ei mõjuta ükski tingimus, nii nagu mitte miski maine ei saa takistada Päikesel säramast.

On inimesi, kes on mingil määral kogenud tingimusteta armastust. Paljudel on olnud müstiline kogemus ja siis on küsimus vaid selle mõistmises — kas see, mida me kogesime, oli tingimusteta armastus? Nii et küsimus on vaid selles, kas me suudame avada oma meele ja südame, kõrvale panna oma ettekujutuse sellest, missugune armastus on. Senikauaks, kuni saame teadliku kogemuse.

Kindlasti on inimesi, kes väidavad, et armastus peab siiski mingitelegi tingimustele vastama. Ei saa ju õige olla, et jagame oma armastust nii nagu päike paistab — headele ja kurjadele. Kuid selliselt väites sulgeme oma meele armastuse teadlikule kogemisele. Vastavalt Vaba Tahte seadusele on meil selleks õigus, kuid selle tulemusena voolab armastus meist lihtsalt mööda, sest teda ei takista ükski tingimus.

Need, kes soovivad ennast kõige enam autoriteetideks ja asjatundjateks seada, on need, kes on kõige enam kinni jäänud langenud teadvusesse. Nad soovivad kõike ja kõiki kontrollida ja päris kindlasti soovivad nad kontrollida armastust. Nad on äärmiselt huvitatud tingimusteta armastuse voolu sulgemisest. Nad tahavad takistada kõikidel vaimsetel inimestel tingimusteta armastuse kogemist ja aktsepteerimist. Nad teevad kõik selleks, et me usuksime, et armastus peab vastama mingitele tingimustele. Nad on meedia ning muu informatsioonivälja üle ujutanud oma armastuse definitsioonidega. Olgu siin näiteks sellised ütlused: mehed on Marsilt ja naised on Veenuselt; mehed peavad olema mehelikud ja naised peavad olema naiselikud. Kuid need on ju tingimused! Kui mees ei ole mehelik, nii nagu me seda täna ette kujutame, kas ta siis ei väärigi armastust ja pole ka ise  võimeline armastama? Kas siis, kui naine teeb karjääri, ei olegi ta armastust väärt? Kas ta peab koju tulles oma olemust vahetama, et armastust pälvida?

Igaüks meist on väärt armastust, sõltumata vastavusest inimlikele (mehelikkuse, naiselikkuse vm) standarditele. Armastus lihtsalt voolab ja täiesti tasuta. Kuid meil on võimalus kehtestada tingimusi ja seeläbi keelduda teda vastu võtmast — meie usk selle kohta, missugune armastus peaks olema, ongi selleks tingimuseks, mis ei lase meil armastust vastu võtta.

Mida tähendab, et armastus on tingimustetu? See tähendab seda, et ta ei püsi muutumatuna. Ta on pidevas muutumises ja eneseületamises. Ta ei ole kunagi täna see, mis ta oli eile ja homme on ta juba midagi hoopis muud. Just sel põhjusel ei ole võimlik armastust mingi vormiga väljendada.

Armastus on kui protsess kahe oleku vahel ja kui olekud pidevalt muutuvad, siis on ka protsess pidevas muutumises. Seda võib võrrelda kooliskäimise protsessiga. Esimene klass on protsess ja tulemuseks on selle lõpetamine (olek). Seejärel on uus protsess nimega suvevaheaeg ja see protsess on hoopis teistsugune kui esimene klass. Peale suvevaheaja lõppu (olek) algab uus protsess, mis on jällegi enamat kui esimese klassi või suvevaheaja protsess. Just seetõttu ei ole meil võimalik kunagi öelda: „Näed, vat see on armastus!”. Loomulikult võib keegi ka nii öelda, kuid siis ta räägib vaid oma mõttekujundist, mitte aga armastusest.

Armastust pole võimalik püüda ei puuri, pildile ega ka raamatusse. Kuid ego ei aktsepteeri seda kunagi. Ego suudab armastust mõista ainult muutumatu olekuna, mitte aga pidevalt muutuva protsessina.

Kuid see ei ole probleemiks neile, kes on võtnud nõuks käia enesemeisterlikkuse teed. Me peaksime tegema eneses ausa inventuuri ja vaatama, mis meie teadvuses ja alateadvuses on lapsepõlves ja hiljem armastuse kohta salvestatud. Need standardid tuleks küsimärgi alla seada, et saada vabaks teatud armastuse kujunditest. Eesmärgiks on ennast vabastada kõikidest mõttekujunditest selle kohta, missugune on „tõeline” armastus.

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK