114. Minevikumälestuste puhastamine

Motiivid ja reageerimine armastus- ja inimsuhetes 2/4
Eelnev lugu: 113. Armastus ja meelepuhtus

Kui partnerid suudavad ületada teineteisele etteheidete tegemise spiraali ja ei lähe lahku, siis ootab neid ees järgmine väljakutse. Oletame, et me oleme saanud teadlikuks sellest, et meie suhtes on teatud käitumismuster. Mõlemad suhte osapooled teevad jõupingutusi, et näha, missugune ebapuhtus nende psüühes on (mis põhjustab reageerimist) ja nad suudavad selle ületada. Kuid nüüd seisab meie ees järgmine puhtusega seotud väljakutse. Olles kord tunnistanud endale, et meis on ebapuhtus, olles uurinud seda ebapuhtust ning näinud läbi seda põhjustanud illusiooni, tuleb meil vabaneda selle ebapuhtuse mäletamisest.

Teiste sõnadega, meil on vaja esmalt näha ebapuhtust ja seejärel läbi näha illusioon, mis meie hirmupõhise reaktsiooni põhjustas. Olles kõike seda teinud, saame sellest maatriksist vabaks. Siis me võime transformeerida energia (karma), mida me seda ebapuhtust kandes rikkusime. Kui ka see on tehtud, siis oleme tehniliselt ebapuhtusest vabad, kuid siiski mitte päris lõpuni, sest me mäletame veel neid sündmusi.

Oletame, et me oleme suhtes, mis on saamas küpsemaks ja teadlikumaks. Meil on õnnestunud kapartneriga vestelda oma suhtemustritest. Me oleme muutunud teadlikuks oma teatud ebapuhtustest ja tõusnud neist kõrgemale. Kuid mida me saame teha asjaoluga, et me mäletame suurepäraselt oma mineviku probleeme ja ka seda, kuidas me siis mõlemad tavapäraselt käitusime? 

Puhtuse initsiatsooni väljakutseks ei ole mitte ainult suhtumise, käitumise ja uskumuste muutumine või energiate puhastamine, vaid ka oma mälu täielik puhastamine sellest kogemusest. Andeksandmine on tähtis, kuid see ei ole täielik senikaua, kuni me kogu ülekohut ja ebaõiglust pole unustanud. See on kõige suuremaks väljakutseks — kuidas kustutada need sündmused mälust?

Me ei räägi siin suhetest, kus on tegemist füüsilise vägivallaga, seksuaalse ärakasutamisega või muude vägivaldse käitumise vormidega. Sellisel juhul on olukord keerukam ja vajab eraldi lähenemist. Antud juhul räägime suhetest, kus vägivald ei väljunud mentaalselt ja emotsionaalselt tasandilt. Mida teha edasi, kui sellest mustrist on vabanetud? Kuidas vabaneda ebameeldivatest mälestustest?

Siin ei ole võimalik hakkama saada ilma tingimusteta armastuseta. Mis juhtub, kui me kogeme tingimusteta armastust? Me hakkame mõistma, et kui Jumala armastus on tingimusteta, siis pole tähtis, mida meile on tehtud või mida me ise oleme teinud — me võime kõigest sellest vabaks saada. Seda võib paljudel olla raske aktsepteerida, kuna inimkonna kollektiivne alateadvus on tõsiselt saastunud hukkamõistmise ja hinnangute andmise teadvusega — me oleme nii harjunud hinnanguid andma ning hukka mõistma, et selle ületamine ei tule sageli mõttessegi.

Hinnanguteadvuse olemus

Hinnanguteadvuse eesmärgiks on panna meid tundma, et kui me oleme teinud midagi äärmiselt valesti, siis seda ei ole võimalik lunastada või heastada — meil ei ole enam kunagi võimalik puhtaks saada. Piiblis on Jeesus öelnud nii: „Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla“ (Joh 3:13). Inimese poeg, kes on tulnud taevast alla, on Teadlik Mina ehk see on meie puhas teadlikkus. Kuidas saab Teadlik Mina tõusta tagasi MINA OLEN Kohaloleku juurde? Ainult saades veelkord puhtaks teadlikkuseks, mitte aga olles samastunud mistahes meie psüühika ehk hingesõiduki tingimustega.

Kuid kogu maine maailm ja selle deemonid tahavad, et me usuksime, et kuna Teadlik Mina on ennast samastanud välise minaga ja tajub maailma läbi selle, siis ta ei pääse enam iialgi sellest välja. See aga viib meid selleni, et me hakkame arvama, et ülestõusmiseks, valgustumiseks, on meil vaja teha oma hing täiuslikuks. Me peaksime puhastama ära selle, mida hinnanguteadvus nimetab ebapuhtaks, nii et lõpuks jääb meie hingeenergia osaks ainult see, mis on defineeritud puhtana. See on lõks, millesse on langenud väga paljud inimesed.

Enese ja partneri hukkamõistmine

Kuhu selline hinge puhastamine meid viib? See viib meid meeleseisundisse, milles olles me pidevalt mõistame hukka, anname hinnanguid ja analüüsime iseennast. Kuna aga seda pole võimalik taluda, siis me läheme teadvusseisundisse, mida Jeesus kirjeldas, kui ta rääkis palgist oma silmas. Ei ole võimalik olla pidevas enese hukkamõistmises. Kuna meil oma teadvusseisundi tõttu ei ole võimalik hinnangute andmist lõpetada, siis me suuname oma hinnangud ja hukkamõistu teistele inimestele. Esmajärjekorras suuname selle oma armastussuhte partnerile. Osa meie hukkamõistust võib jaguneda ka teistele, aga meie partner saab sellest kindlasti lõviosa. Tõenäoliselt on enamik inimesi seda kogenud, kuid loomulikult mitte sel ajal, kui nad on veel armunud.

Armumine lükkab hukkamõistmise ja kritiseerimise kõrvale. Siis me mõtleme, et nüüd oleme leidnud täiusliku partneri, kes meie „augud“ lapib, meid terveks teeb ning paneb meid ennast hästi tundma. Kui aga mesinädalad on möödas, siis minnakse tagasi vanade mustrite juurde. Ühel päeval aga selgub, et partner ei vastagi meie idealiseeritud mõttekujundile, ei tee meid terveks ega pane meid end hästi tundma. Siis pöördume tagasi selle juurde, et suuname hukkamõistu endalt eemale.

Paljud inimesed on sellesse mustrisse kinni jäänud ja tunnevad ennast väljakannatamatult halvasti. Et sellega toime tulla, suunavad nad selle tunde endalt eemale, uskudes, et kui ka teistel on sama (või mingi muu) viga, siis ei olegi see nii paha, et me ei ole täiuslikud. Siin peaksime korraks kõrvale astuma ja endalt küsima — kust üldse tuleb selline tunne, et ma olen halb, puudulik või ebaterve?

Kuidas saab Teadlik Mina (see, mis me tegelikult oleme) olla ebaterve või halb, kui puhtal teadvusel ei ole üldse tingimusi? Kust üldse on pärit mõte, et ma olen halb? See on pärit hinnanguteadvusest. See ei tulene sellest, et meie hing ei ole puhas või et see on patune. Selline mõte, et me oleme kuidagi halvad või patused, pärineb hinnanguteadvuselt, mis on loodud langenud olendite poolt. Me jäämegi ennast halvasti tundma senikaua, kuni me lõpuks mõistame, et meie halva enesetunde põhjustajaks on teadvusseisund, mida me oleme ise oma hinge osaks võtnud. Me anname hinnanguid selle teadvuse kaudu ja oleme võimelised märkama ainult neid asju, mis meie enesetunde halvaks teevad.

Me võime otsida väljapääsu olukorrast nii, et püüame puhastada ennast sellest, mida defineeritakse halvana, vastavalt vaimsele õpetusele, mida me järgime. Me võime ette võtta meeletu pingutuse ja sooritada suurel hulgal ja pika aja jooksul erinevaid rituaale ja vaimseid harjutusi, kuni me lõpuks suudame elada nende tingimuste järgi, mida meie õpetus defineerib puhastena. Mida me sellisel juhul tunneme? Olles seda kõike teinud ja saavutanud mõningast edu, tunneme ennast ikka halvasti — meie enesehinnang ei ole oluliselt paranenud. Meie halva enesetunde põhjuseks ei ole mitte meie ebapuhtused vaid hoopis teadvusseisund, mis mõistab hukka ja annab hinnanguid, tuginedes suhtelisele hea ja halva standardile. Meil on võimalik ennast hästi tunda siis, kui me saavutame ühenduse Jumala tingimusteta puhtusega. Olles kord kogenud tingimusteta armastust, oleme valmis mõistma, et ka puhtusel on tingimusteta aspekt.

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK