116. Suhte katkestamine või suhtest välja voolamine

Motiivid ja reageerimine armastus- ja inimsuhetes 4/4
Järg artiklile 115. Vale-mina vaimust vabanemine

Paljud lugejatest on ilmselt kogenud, et ebaterve suhte katkestamine võib olla väga raske. Ja tõepoolest, mingitel filosoofilistel, loogilistel või muudel välistel põhjustel selle katkestamine ei oleks õige tegu. Just seetõttu on oluline enese ja oma reaktsioonide puhastamine senikaua, kuni ollakse suhtes. Mida puhtamaks me saame, seda kergem on meil jõuda olukorrani, kus me ei tee mitte otsust lahkumise kohta, vaid me lihtsalt näeme lahkumist järgmise loomuliku sammuna — elu ise kannab meid lahkumiseni.

Paljud on teinud otsuse suhte katkestamise kohta, kuid olles ennast reageerivatest mustritest mitte piisavalt puhastanud, on otsuse tegemine äärmiselt raske. „Kas see oli õige otsus või mitte? Kas ma oleksin võinud veel midagi ära teha?” Sageli oli otsus lahkumise kohta õige, kuid tegemist oli liiga varajase otsusega, sest me ei olnud veel puhastunud reageerivatest mustritest. Just seepärast tahan ma rõhutada, et kui me teeme pingutuse oma reaktiivsetest mustritest vabanemiseks, siis me jõuame lõpuks olukorda, kus meil pole vaja piinelda otsuse tegemise kallal. Me näeme seda vaid järgneva loomuliku sammuna oma isiklikul arenguteel ja me saame selle sammu astuda palju suurema sisemise rahuga.

Kuidas hukkamõistu- ja hinnanguteadvus meid mõjutab?

Senini veel laialt domineerivas hukkamõistu- ja hinnanguteadvuses on spetsiifiline aspekt, mis paneb inimesed olukorda, mille puhul suhte läbikukkumine on peaaegu vältimatu. Eesmärgiks ei ole tingimata suhte lõhkumine, vaid hoopis iga hinna eest suhte osapoolte mahategemine.

Astraalolenditel ja langenud olevustel on ükskõik, kas me püsime oma suhtes terve elu ja oleme ennast ja oma partnerit piiravas käitumismustris või me väljume suhtest ning laskume enesesüüdistamise ja hukkamõistu mustrisse, kaheldes, kas meie otsus oli ikka õige. Senikaua, kuni  nad saavad meid maha teha või panna endid tundma puudulikena, on nad rahulolevad, sest neil on võim meie — inimeste — üle.

Paljude kultuuride osaks on juba väga pikka aega olnud teadmine (teadvus), et suhe sõlmitakse kogu eluks: „Surm meid lahutagu”. Kuid mis on surm? Kas juttu on füüsilisest surmast või teadvusseisundi surmast? Paljud inimesed on paarisuhtes koos elanud terve elu, aga surm külastas neid juba väga ammu, sest nad langesid mustrisse, kus kumbki neist ei olnud enam arengus. See on surma teadvus ning see võib meid külastada ka siis, kui oleme füüsiliselt koos.

Elu eesmärgiks on areng ja kasv. Areng ja kasv ongi elu. Paigalseis on surm, nii füüsilises kui ka psühholoogilises tähenduses. Ma olen ka enne sellest kirjutanud, et planeet Maa ei ole just ideaalne planeet. Pigem on see väga madal planeet. Maal kehastumise eesmärgiks ei ole kogeda Eedeni aia sarnast paradiisi, sest tänu inimkonna kollektiivsele teavusseisundile ei ole see täna lihtsalt võimalik. Mis on Maal kehastumise eesmärgiks? Meie eesmärgiks siin on oma teadvuse tõstmine ning seeläbi ka kollektiivse teadvuse tõstmine.

Armastussuhte vaimne eesmärk

Igasuguste suhete eesmärgiks on maksimaalse arengu ja kasvu saavutamine ning siis eluga edasi- minek. See ei tähenda tingimata füüsilist lahkuminekut. Kui mees ja naine moodustavad paari, siis on see sellepärast, et nende psühholoogias on midagi sellist, mida nad peavad aitama teineteisel nähtavale tuua ja läbi töötada. Paarisuhte tõeliseks eesmärgiks ei ole panna teineteist hästi tundma ega elu lõpuni õnnelikena elama. Siiski, see ei ole välistatud, sest pidev kasv toob tõepoolest kaasa ka hea enesetunde ja teatud terviklikkuse tunde, mida võib lausa õnnena tajuda.

Miks tõmbab partnereid teineteise poole? Partnerite vaheline tõmme, mida me suhte alguses tajume armumisena, põhineb sellel, et teise partneri psühholoogias on midagi, mis paneb meid reageerima. Meie reaktsioon toob nähtavale meie lahendamata psühholoogia. Meie partner on parim võimalik inimene selleks, et nähtavale tuua seda, mida me ise ei suuda või ei soovi endas näha. Kui paar saab kokku, siis selle kõrgeimaks eesmärgiks on teha vastastikku nähtavaks see, mida kumbki osapool ei suuda ise näha. Kui siis see põhiline lahendamata psühholoogia joon, mis osapooled kokku tõi, on nähtavaks saanud, siis on suhe oma eesmärgi täitnud. Parim võimalik tulemus paarisuhte puhul on aga see, kui partnerid aitavad teineteisel nähtavale tulnud ebapuhtustest vabaneda.

Sageli juhtub nii, et partnerid toovad vastastikku nähtavale ebapuhtused, mida nad ei taha või ei suuda näha. Nad on ühtlasi šokeeritud mesinädalate järsust lõpust, mis mõnikord toob kaasa ka kooselu kiire lõpu. See ei tähenda tingimata, et suhe on läbi kukkunud. Mõlemad osapooled võivad saadud kogemust hiljem seedida — kui nad seda vaid soovivad. Nad võivad vajaliku õppetüki omandada ja eluga edasi minna. Ka alla aasta kestnud suhe võib olla oma esmase eesmärgi täitmisel edukas.

Kui partnerid toibuvad esmasest šokist, siis võivad nad minna ühiselt vastu järgmisele väljakutsele. Ja seejärel võib-olla veel järgmisele, ehitades selliselt üles elukestva suhte.

Praegusel ajal (ja ajastul), olles vaimne inimene, kes on pühendunud maksimaalsele vaimsele kasvule, on väga ebatõenäoline, et püsitakse sama partneriga elu lõpuni. Enamikul juhtudel on maksimaalse kasvu saavutamiseks vaja mitut partnerit. See kõik on tugevasti seotud sellega, et Maal olevad energiad on äärmiselt intensiivsed. Maksimaalse kasvu saavutamiseks on vajalik osaleda erinevates olukordades, et läbi töötada oma lahendamata psühholoogia erinevaid aspekte.

Kõrgemast vaatepunktist nähtuna ei ole ükski paarisuhe läbikukkumine. Paarisuhe on alati võimalus. Me võime ju väita: „Mu suhe lõppes suure tüliga ja me ei omandanud oma õppetükke.” Kuid me võime asja vaadata ka veidi teisiti. Me ei ole neid õppetunde VEEL omandanud, kui me palume aga juhatust, siis seda ka antakse ning me saame oma õppetunni ka hiljem omandada. Sellisel juhul ei ole oluline, kas meie (endine) partner omandab oma õppetüki või mitte. Igaüks meist on vastutav ainult enda, mitte aga oma ekspartneri arengu eest.

Mistahes suhe on lihtsalt võimalus. Me võime võimalust mitte kasutada, kuid see ei tähenda, et me oleme selle kaotanud. Me ei ole seda veel senini kasutanud, kuid me võime seda teha millal iganes. Isegi 20 aastat peale suhte lõppu võime selle võimaluse realiseerida.

Ma suren iga päev

Kui me ei kasuta esimest meile antud võimalust oma psühholoogia puhastamiseks, siis on selge, et see ebapuhtus püsib seal edasi. See tähendab, et antud lahendamata psühholoogia on ikka veel meie olemuse osa. Me oleme igal ajahetkel võimelised ajas tagasi minema, meenutama endist olukorda ning ütlema: „Oh, nüüd ma hakkan nägema seda, mida ma ei suutnud kunagi enne näha. Ma tahan sellest üle saada ega seda koormat endaga enam kaasa vedada. Mul on kõrini selle raskuse vedamisest samal ajal, kui ma püüan ronida mööda eneseavastamise mäge üles. Miks ma olen üldse seda raskust sedavõrd kaua kandnud? Miks ei ole ma juba varem sellest vabanemiseks abi palunud?

Ma ise (minu Teadlik Mina) olen puhas. Meil on vaja vabaneda ja üle saada vaid oma hingesõiduki ebapuhtustest. Tingimusteta armastus on parim puhastaja.

Meil ei ole tõepoolest võimalik korraga vabaneda kõikidest ebapuhtustest, sest see tooks kaasa tõsise identiteedikriisi, kuid meil on võimalik seda teha sammhaaval — iga päev, nii nagu seda tegi Paul, kes ütles: „Ma suren iga päev”.

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK