102. Me kas laseme armastusel voolata või see voolab meist mööda

Südametšakra tervendamine läbi tingimustest loobumise 1/3

Liikudes edasi vaimse arengu rada mööda, jõuame me ühel hetkel punktini, kus tuleks lõpetada enese muutmine. Eraldiseisva mina (ego) viimasest illusioonist vabanemiseks on meil vaja ennast aktsepteerida TINGIMUSTETA — sellisena nagu me praegu oleme.

Teadliku vaimse arengu esimestel etappidel on meil tõepoolest vaja keskenduda iseenda muutmisele, kuid kuidas me saame jõuda tingimusteta armastuse vastuvõtmise ja jagamise juurde, kui me ei aktsepteeri ennast tingimusteta? Teiste sõnadega, kui me seame endale tingimused, siis need samad tingimused hakkavad meid takistama armastuse vastuvõtmisel ja jagamisel. Need tingimused ilmnevad ebapuhtustena meie psüühikas ja kehas, mis kollektiivsel tasandil on manifesteerunud ka meie planeedi kehas — sest mis muu saab olla looduskatastroofide ja tasakaaluhäirete põhjuseks? Sellise olukorra lahendamiseks puudub salajane valem või õpetus, mis toimiks automaatselt, sest probleemiks on seesama mõttekujund — uskumus, et me ei ole võimelised või väärilised väljendama kõrgemat armastust.

Armastus on tingimusteta jõud, mis soovib saada väljendatud. Me ei pea tegema mitte midagi, et olla avatud ukseks väjendamaks tingimustetust. Missugune oleks see tingimus, mis võimaldaks meil väljendada seda, mis on tingimusteta ja mis seetõttu voolab, kasvab, areneb ja väljendab ennast sõltumata mistahes tingimusest? Ühel hetkel oleks meil aeg märgata, et see on võimatu ja et ainult ego võib teisiti arvata. Kuid me oleme enamat kui vaid meie väline meel ja ego. Senikaua, kuni me hoiame kinni uskumusest, et meil on vaja saavutada teatud täiuslikkuse tase, enne, kui me oleme võimelised või väärilised laskma Jumala armastusel läbi meie voolata, senikaua, kuni me näeme ennast seismas väljaspool armastuse voolu, ei saa armastus voolata läbi meie. Armastuse voolu ei takista ükski tingimus, kuid armastus austab meie vaba tahet — meie uskumust, et armastus ei saa läbi meie voolata.

Vastavalt Vaba Tahte seadusele on meil täielik õigus piirata ennast mistahes tingimustega. Kuid meil ei tasu langeda nii madalale ning tõemeeli uskuda, et viis (tingimused), kuidas meie armastust näeme, kehtib ka Jumala kohta. Me võime piirata ja seada tingimusi endale, kuid me ei saa piirata Jumalat ega armastust ja me ei saa piirata viise, kuidas armastus ennast väljendab. Me kas laseme armastusel voolata või armastus voolab meist mööda! Pole olemas muud võimalust. Me võime küll arvata, et on olemas mingi vahepealne variant, sest inimesed on loonud juba väga ammu dualistliku, suhtelise armastuse kujutluspildi, mis on vastandiks vihale, hirmule ja teistele negatiivsetele tunnetele. Just see on armastus, mida me täna kõikjal armastuse nime all kohtame ning pole siis ime, et armastus teeb haiget. Kuid kellele teeb armastus haiget? Kellel on valus?

Tõrjutusest ülesaamine

Armastus ei soovi kedagi omada ning sellest tulenevalt ei vaja ta midagi vastutasuks. Vaatame hetkeks tõrjutuse hirmust tulenevat armastuse väljendamise hirmu. Kui meis on olemas tõrjutuse hirm, siis meil ei ole õnnestunud ennast häälestada tingimustetuse vibratsioonile. Kui armastust väljendada ilma tingimusteta, siis kuidas saab olla olemas hirm saada tõrjutud? Kuidas oleks võimalik tõrjuda tingimusteta armastust, mida ükski tingimus ei peata? Tingimusteta armastus on ennasttäitev, küllaldane ja ilma ühegi puuduva „osata”. Tema suurimaks rõõmuks on eneseväljendus — saada väljendatud.

Tingimusteta armastus on nagu päike, mis saadab oma valgust ja soojust kõikidele inimestele Maal, seadmata ühtegi tingimust. Ta ei erista häid halbadest, pühakuid patustest. Kuid meil — inimestel — on vaba valik, kas me võtame päikese poolt pakutavat vastu või keeldume sellest. Meie keeldumine ei vähenda päikese rõõmu talle omasel viisil armastust jagada. Ka meie oleme loodud olema päikeseks oma isiklikus reaalsuse sfääris.

Kui me arvame, et me peame väljendama armastust ainult ühele inimesele ning me tahame seda armastust sellelt inimeselt tagasi saada, võib-olla lausa mingil kindlal moel, siis me ei ole tingimusteta armastuse voolus. Meil võib tõepoolest olla armastus selle inimese vastu, meil võib olla ka soov väljendada seda armastust, kuid me ei saavuta ligilähedaseltki selle kõrgeimat potentsiaali. Me kardame tõrjutust või me soovime omada teist inimest või soovime saada midagi vastu.

Kui me arvame, et meil on vaja midagi saada mõnelt teiselt inimeselt või mistahes muust materiaalse universumi allikast, siis on meil puuduse tunne. Meil on puudusteadvus. Me arvame, et meil on midagi puudu ja keegi muu peab tulema ja selle puuduse kõrvaldama — täitma selle tühimiku nii, et me saaksime olla terviklikud. Kuid see on illlusioon.

Isegi kaksikleekide kontseptsioon (on olemas teine inimene, kes on meie kaksikleek ning seetõttu see inimene on meie täiuslik armastuse partner) ei ole kõrgeim võimalik armastuse mõistmine. Meie tegelikuks vaimseks kaksikleegiks on meie endi kõrgem vaimne mina — meie MINA OLEN Kohalolek. Alles siis, kui me saame sellega üheks, saame selleks, kes me tegelikult oleme, alles siis me saame terviklikuks.

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK