103. Väikese sinilinnu laul

Meie, eestlased, oleme sageli Tammsaare usku — tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Ka visoonid.ee keskkonnas on läbivaks jooneks tammsaarelik maailmakäsitlus — edasiliikumiseks peame tööd tegema ja vaeva nägema. Ma ei soovi ka täna seda väidet kahtluse alla seada, kuid ma tahaksin lisada, et nii nagu muudel nähtustel siin maailmas, on ka vaimsel teel kaks aspekti: Alfa ja Omega.

Alfa aspektiks on soov ennast muuta ning enesemuutmine ja enamaks saamine ei ole võimalik ilma pingutuseta. Soov saada enamaks on vaimse arengu liikumapanevaks jõuks.

Vaimse arengu Omega aspektiks on olemine — enese aktsepteerimine sellisena nagu ma olen ning oskus tunda rõõmu pisiasjade üle enda ümber. Kui vaimne tee oleks tõepoolest mõeldud rõõmutu vaevanägemisena, siis kas keegi terve mõistusega inimene sooviks seda teed käia? Kes tahaks pääseda „taevasse”, kui seal pole rõõmu?

Ideaaljuhul oleks meie vaimsel arenguteel töö ja rõõmud tasakaalus, kuid tegelikkuses ei suuda me sageli seda tasakaalu hoida ning kaldume kas ühte või teise äärmusse. Tänane lugu on kirjutatud rohkem neile, kes võtavad vaimset arengut (liiga) tõsiselt, kelle hulka ma ka ise kuulun.

Meie elu järgneb meie tähelepanule ning keskendudes vaimse arengu mõningatele aspektidele on meil oht muutuda liiga tõsiseks ning kaotada rõõm ja mängulisus. Tõepoolest, elu planeedil Maa ei ole meelakkumine. Siin avaldub kurjus ja vägivald erinevates vormides kõikjal meie igapäevaelus, nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil. Me seaksime oma vaimsele arengule selged piirangud, kui me seda ignoreeriksime või eitaksime. Me peame olema teadlikud elu probleemsetest aspektidest ja oskama ennast negatiivse energia eest kaitsta, kuid meil on vaja seda tasakaalustada millegi positiivsega. Oma individuaalse reaalsuse loome me tähelepanu suunamisega. Seega ideaaljuhul tuleks meil oma teadlikkus ja tähelepanu suunata nii, et me oleksime teadlikud kõikidest kurjuse ilmingutest ja petuskeemidest, kuid meie põhiline tähelepanu oleks siiski suunatud elu positiivsetele aspektidele.

On lihtne ja toimiv reegel — mida enam me teadlikult otsime ilu ja harmooniat ja sellel oma tähelepanu hoiame, seda enam me ilu ja harmooniat suudame märgata ja seda rohkem see meie elu täidab. Paljud meist elavad reaalsuses, milles praegune hetk koosneb pigem kannatustest, uskudes, et need kannatused viivad meid kunagi tulevikus õnne ja heaoluni. Kuid see on illusioon! Kuidas on võimalik leida õnne ja rõõmu läbi kannatamise?

Niisiis, küsimus on selles, kas vaimsel teel olles oskame me märgata väikese sinilinnu laulu või tärkava rohu lõhna. Kas me märkame tänaval vastutuleva lapse naeratust või abikaasa heatahtlikku kallistust? Kui me õpime oma tähelepanu nendele nähtustele juhtima, siis see tähelepanu toidab neid nähtusi ning need hakkavad meie elus kasvama. Kui me oleme head aednikud ning kastame ja toidame neid „taimi”, mida me kasvatada tahame ning lõpetame umbrohu toitmise, siis võib meie aiast üllatavalt kiiresti saada imekaunis lilleaed. Teiste sõnadega — võitlus umbrohuga peab olema tasakaalustatud lillede eest hoolitsemisega!

Linnud laulavad ja mets lõhnab ainult PRAEGU! Kui me ei too oma tähelepanu praegusesse hetke ega keskendu väikese sinilinnu laulule, siis see väike laulev sinilind lahkub meie reaalsusest, jäädes füüsiliselt siiski samale kohale...