104. Emmates kurbust, avaneb uks armastusele

Südametšakra tervendamine läbi tingimustest loobumise 2/3
Järg artiklile: 102. Me kas laseme armastusel voolata või armastus voolab meist mööda

Paljud vaimset teed käivad inimesed on harjunud ühel või teisel moel tegelema enda tervendamisega. Mida aga tähendab meie jaoks see tervendamise kontseptsioon sügavamal tasandil? See tähendab seda, et meil ei ole võimalik ennast tervendada teadvusseisundist, mille puhul me defineerime ennast kui „inimest, kes vajab tervendamist”. See on sarnane polkovniku lese sündroomile.

Ainukeseks võimaluseks sellisest nõiaringist pääsemiseks on saada üle illusioonist, et me ei ole terved. Kuid ka see kõlab järjekordse nõiaringina — kuidas meil on võimalik ületada ebaterve olemise illusioon, kui me selgelt tunneme ennast ebatervena?

See on võimalik ainult siis, kui me tunnistame endale seda fakti, kes me tõeliselt oleme — seda, et me oleme eneseteadlikud olendid, kellele on antud täielikult vaba tahe. Meil on õigus luua mistahes kogemust, mida me soovime kogeda. Kuidas me loome oma kogemuse? Me paneme endale selga mingi kostüümi — võtame omaks mingi rolli ning siis me mõtleme, et ma olen see või teine või ma olen ebaterve ja vajan tervendamist. Kuid pole tähtis, kui palju me oleme ennast samastanud eraldatud minana — meie tegelik olemus jääb ikka selleks, kes ta on kogu aeg olnud.

Meil on alati võimalus tunnistada oma tõelist olemust ja öelda, et mitte ükski väline jõud ei ole põhjustanud minu ebaterve olemise minatunnet — see minatunne tekkis minu enda otsuste tulemusena.

Kui ma tunnistan, et ma ise tegin need otsused, mis tõid kaasa ebaterve olemise minatunde, siis edasi on juba kerge loogiliselt järeldada, et mul endal on võimalus neid otsuseid muuta. Ma saan need otsused asendada teistsuguste otsustega, mis toovad mind välja sellest illusioonist, mille kohaselt ma ei ole terviklik. Kuidas meil on võimalik olla eraldatud millestki, mis on tingimusteta? Kui puudub eraldatus, siis ei ole võimalik olla ebaterve!

„Tingimusteta” tähendab seda, et see on kõikjal olev ja kõikjal kehtiv. Ei ole võimalik leida kohta, kus tingimusteta armastust ei ole. See on võimatu. Me oleksime nagu kalad, kes eitavad vee olemasolu. Ehkki kala ei peeta just väga intelligentseks olendiks, oleks selline arvamus isegi kala kohta üsna rumal.

Meil tuleks mõista, et meie ego ei ole sugugi nii tark, nagu ta ise ja paljud teised inimesed temast võiksid arvata. Me võime (nagu mõned inimesed on ka teinud) manipuleerida ennast positsiooni, kus enamik inimesi arvab, et meie ego on väga tark või neist mingil muul moel parem. Kui me aga oleme võimelised naerma oma ego üle, siis on see juba märgiks, et me oleme oma egost eralduma hakanud.

Tingimusteta suhtlemine

Tegelikult oleks meil aeg märgata, et armastus ei ole see tõsine ja romantiline armastus, mida me võime näha dramaatilistes armastusfilmides, teatrietendustes või raamatutes. Kas armastust peab tõesti nii tõsiselt võtma? Kui me võtame armastust tõsiselt, siis saab tegemist olla ainult tingimustega armastusega. Kui me aga oleme häälestunud tingimusteta armastusele, siis me lihtsalt voolame koos Elu jõega ja meil on võimalik tunda ainult rõõmu.

Kui paljud meist on olnud armunud, kuid ei ole siiski suutnud sellest rõõmu tunda? Selle asemel tunneme hoopis pinget, me kardame tõrjumist või tunneme, et meie armastatu peab meile armastusega vastama või et ta peaks mingil kindlal moel käituma. Kui oleme nõus endale ausalt tunnistama, siis me tegelikult seame teisele inimesele piiranguid, selle asemel, et aidata tal vabaks saada. Ainult tingimusteta armastus ei püüa teistele piiranguid seada, vaid püüab aidata igaühel saada ENAMAKS ja olla Elu jõe vabas voolus. Kuid meie loome selle asemel kujutluse meeles, et meie planeedil on ainult üks inimene, kes väärib meie armastust ja meie armastus peab igal juhul vastatud saama. Kui meie ootustele ei vastata, siis me langeme sellesse dramaatilisse meeleseisundisse, mida me näeme ooperis, kus ollakse valmis pigem surema kui armastatu tõrjutust taluma. Kas see pole mitte koomiline? Tõepoolest, see on jumalik komöödia, ehkki see pole päriselt jumalik, vaid lihtsalt inimlik ettekujutus jumalikust.

Meil oleks igati hea naerda oma tõsiduse üle, mis puudutab armastust. Me peame lihtsalt välja astuma selle tõsise armastaja ooperikostüümist. Me peame muutuma rõõmsameelseks armastajaks, kes teab, et teda armastab palju suurem armastaja — Jumalik Armastaja — kelle jaoks me oleme alati armastatud. Meie kõrgem olemus, meie MINA OLEN Kohalolek on meie isiklik Jumalik Armastaja, kes armastab meid nagu oma ainukest poega või tütart. Kui me soovime tunda seda väga isiklikku armastust, siis ei tasu seda otsida teiselt inimeselt, kes ei ole võimeline seda meile pakkuma. Seda tuleb otsida iseenda seest — oma kõrgemalt olemuselt, et siis sellega ennast täita.

Kui me oleme võimelised seda terviklikkust aktsepteerima, siis me võime saada üheks selle armastuse vooluga. Seeläbi saame me üheks Jumaliku Armastajaga ning meist saab kehastuses olev Jumalik Armastaja — see, kes on avatud ukseks armastuse voolule. Me oleme siis avatud ukseks jõule, mis armastab kogu elu ning püüab tõsta kogu elu. Kas sellisel juhul on veel võimalik säilitada illusiooni, et meie armastus peaks olema suunatud konkreetsele isikule?

Eelöeldu ei tähenda, et mehe ja naise vahel ei võiks olla armastussuhet. Kuid see tähendab, et meil ei ole võimalik olla edukas armastussuhtes, suhtes, mis realiseeriks oma kõrgeima potentsiaali, kui me ei vabasta ennast tingimuste koormast, vabastades sellega ka ühtlasi oma partneri. Sellisel juhul muutub meie suhe mänguliseks, rõõmsaks, voolavaks suhteks, mida ei piira tingimused, ootused, süüdistused ja tunded, et meie armastusele ei ole vastatud.

Miks inimesed tahavad taevasse pääseda?

Kui vaimsuse põhiliseks tõukejõuks ei ole rõõm, siis milleks meile seda üldse vaja on? Milleks on kellelgi vaja pääseda taevasse, kui see teeb õnnetuks? Milleks on meile vaja armastussuhet, kui see meid kannatama paneb? Kuid muutkem vaatenurka. Jätame maha tingimused ning võtame omaks tingimusetuse. Kui me tunneme, et me ei saa lubada oma armastusel voolata mingi inimese jaoks, siis on ju tegemist tingimusega. Senikaua, kuni me sellest tingimusest kinni hoiame, teeb see meid õnnetuks ning tõenäoliselt teeb õnnetuks ka selle teise inimese.

Kui meil ei õnnestu vabaneda väärtusetuse tundest — kui me oleme uurinud õpetusi, lugenud dikriisid, invokatsioone ja mantraid, mediteerinud ja teinud kõikvõimalikke muid praktikaid ning me leiame ennast ikka mingisse tingimusse kinnijäänuna, siis on meile jäänud vaid üks võimalus. Meil tuleb lõpetada sellest tingimusest vabanemise püüdlused ning hoopis emmata seda.

Mis juhtub, kui me võtame omaks madalama vibratsiooniga meeleseisundi, kui me aktsepteerime mingit tingimust? Me aktsepteerime seda tingimust, sest (meie arvates) selle tingimuse pärast ei saa me lubada armastusel vabalt ja tingimusteta voolata. Me arvame, et armastust tuleb väljendada või väljendamata jätta mingi tingimuse alusel. Just see tekitab mitteterviklikkuse tunde. See sulgeb armastuse voo meie oma kõrgemalt olemuselt, tingimusteta armastuse voo, mis voolab läbi meie ja püüab tõsta kogu elu. See teeb meid õnnetuks. Me tunneme, et selle või teise tingimuse tõttu me ei saa armastada ehk lasta armastuse energial voolata läbi oma olemuse. See oleks nagu jõe voolule tammi ette ehitamine.

Just seetõttu armastagem neid tingimusi, mida me arvame armastust mitteväärivat. Armastagem seda õnnetuna või masenduses olemise tunnet. Kui me suudame armastada seda, mida enamik inimesi peab armastust mitteväärivaks, siis me ei ole enam armastuse voolust eraldatud ning päris kindlasti ühel päeval me ärkame rõõmuhõiskega: „Hurraa, ma ei ole enam õnnetu!”. Ning siis, siit edasi, tuleks tõepoolest vaid järgneda oma õndsustundele…