105. Armasta oma keha terveks

Südametšakra tervendamine läbi tingimustest loobumise 3/3
Järg artiklile 104. Emmates kurbust avaneb uks armastusele

Ei ole võimalik sundida ennast igat inimest armastama või oma haigust armastama või mistahes muul kombel sundida ennast armastust väljendama. Ainuke asi, mida me teha saame, on häälestada ennast tingimustetusele ja siis olla — voolata. Kuidas seda mõista? Kui sellest ausalt mõelda, siis me märkame, et selles maailmas on palju asju, mida me ei soovi näha, mille juurest me kohkume tagasi või lausa põgeneme, mille olemasolust me  parema meelega ei teaks midagi.

Kuid tegelikkus on selline, et kui me püüame millegi nägemist vältida, siis meil on tunne, et me ei või selles osas oma armastust väljendada. Me arvame, et see miski ei vääri meie armastust. Me võtame kohtuniku positsiooni ja hakkame armastust kinni hoidma, et see ei saaks voolata läbi meie sellesse olukorda  või isikusse või nende inimeste peale või mingi rassi peale või mille iganes peale, mis erineb sellest, kuidas inimesed või asjad meie arvates peaksid olema.

Kui me peatame armastuse voolu, mis siis vältimatult juhtub? Meie madalam olemus muutub suletud süsteemiks, kuhu armastuse energia ligipääs on blokeeritud. Kui see blokeering filtreerub läbi meie olemuse identiteedi, mentaalse ja emotsionaalse tasandi ning jõuab füüsilisele tasandile, siis ongi meil haigus käes.

Nüüd me arvame, et meie keha töötab meile vastu. Me kardame sellele tingimusele (haigusele) otsa vaaadata — me parema meelega ei näeks seda, me lausa jookseks selle eest ära. Me arvame, et ei ole võimalik armastada seda, mis hävitab meie keha.

Mis toimub sellise protsessi ajal? Me ütleme rakkudele, mis on haigestunud vähki, et me ei saa neid armastada. Kuid mida rakud teevad? Nad lihtsalt manifesteerivad teadvusseisundit, mis põhjustas meid sulgema armastuse voolu. Kui me nüüd ütleme, et me ei saa armastada neid rakke, mis manifesteerivad seda teadvusseisundit, siis kuidas saaksid rakud vabastada ennast sellest olukorrast?

Me peame mõistma, et rakud ei oma eneseteadlikkust, mida meie, inimesed, omame. Nad saavad manifesteerida ainult seda, mis on neile projekteeritud. Kui me oleme esmalt neile projekteerinud mittearmastava kujundi, mis põhjustas nende haigestumise — olgu selleks siis vähk või mõni muu haigus — ja siis me võimendame seda, projekteerides neile teise kujundi, et need rakud saavad hävitatud või kehast välja lõigatud, sest me ei armasta neid, siis kuidas need rakud peaksid suutma vabaneda sellest topelt taagast, mille me ise oleme neile peale pannud?

Ainult me ise oleme võimelised seda nõiaringi katkestama. Me saame seda teha mõistes, et just armastuse puudus on põhjuseks, miks rakud manifesteerisid haiguse. Ainuke võti tõelise tervenemise juurde on armastuse voolu taastamine — ja seda saame teha ainult meie ise. Me ei pea armastama haigust, vaid me peame armastama rakke selliselt, et me armastame nad vabaks haigusest — vabaks, et manifesteerida kõrgemat ühtsuse mustrit, mis kannab endas täiuslikku tervist.

Kõikjal universumis, igas selle punktis on olemas sügavam tarkus. Seesama tarkus on olemas ka igas meie rakus. Neis rakkudes ei ole küll eneseteadlikkust, kuid seal on Jumaliku Ema tarkus, mis teab, kuidas väljendada täiuslikku tervist — kui me selleks vaid loa anname.

Kui me armastame oma rakud vabaks, siis oskavad nad ise raputada endalt vähi või mistahes muu haiguse ning saavutada täiusliku tervise loomuliku oleku.