106. Mis on teadvus?

Teadvuse Suur Probleem

Soov mõista, mis on teadvus, ehk Teadvuse Suur Probleem, puudutab üha enam inimesi. Kui veel 100 või isegi 50 aastat tagasi oli see üksikute friikide hobi, siis tänaseks on teadvuse uuringud jõudnud ka peavoolu teaduse uurimisobjektiks. Kuid analüütilise lähenemisviisiga teadlastel on raske midagi uurida, kui nad ei ole seda esmalt defineerinud ehk paigutanud teatud mõistetesüsteemi lahtrisse — leidnud ühendavad ja eristavad omadused teiste uuritavate nähtustega. Seni ei ole see kellelgi õnnestunud. Miks on see nii?

Kuidas me defineerime?

Kui me soovime midagi defineerida, siis vastavalt loogika õpetusele on selleks ainult kaks võimalust:

  1. Soo tunnuse ja liigierisuse kaudu. Näiteks üks võimalus inimest defineerida oleks: „Inimene on imetaja, kellel on mõtlemisvõime”. Sellisel juhul on üldisemaks nimetajaks ehk soo tunnuseks imetaja ja inimest teistest imetajatest eristavaks tunnuseks ehk liigierisuseks on mõtlemisvõime. See ei ole ainuke ega ka ammendav viis inimest defineerida.
     
  2. Loetelu kaudu. Näiteks araabia numbrid on 0, 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9.

Kui me püüame teadvust defineerida soo tunnuse ja liigierisuse kaudu, siis põrkume probleemiga, et teadvuse mõistel ei ole soo tunnust ega ka liigierisust. Ka ei ole meil võimalik esitada teadvust mingite muude nähtuste lõpliku loeteluna.

Loe ka kuidas teadvust on püütud seletada Vikipeedias: Link

Miks on teadvuse mõistet raske defineerida?

Teatud vaatenurgast võime jagada inimtegevuse tinglikult kaheks valdkonnaks — teooriaks ja praktikaks. Teooria tähendab selles kontekstis mingi nähtuse „väljastpoolt”, paljude arvates justkui objektiivset vaatlemist ning siis selle analüüsi ehk mõttelist osadeks jaotamist, püüdes seeläbi antud nähtust mõista. Kuid kas meil on võimalik mõista teist inimest — näiteks oma abikaasat või last — uurides vaid tema rakke? Ilmselt mitte! Kui me aga võtame praktilise lähenemisviisi ning püüame teise inimesega suhelda, teda kogeda kui tervikut, siis on meil vähemalt mingil määral võimalus teda mõista. Vastupidiselt analüüsimisele on kogemine sisemine protsess — võime öelda, et teise inimese mõistmiseks peame mingil määral temaga samastuma ja püüdma kogeda enda sees seda, mida temagi või vähemalt häälestuma teise inimese kogemusele.

Nagu eelöeldust tuleneb, ei suuda meie analüütiline meel teadvusega midagi ette võtta, sest teadvus ei ole tavamõttes osadeks jaotatav, ehkki tõepoolest, teadvusel on aspekte, mida võib klassifitseerida analüütilise meele abil. Näiteks teadvusel on võime tunda tundeid — armastada või vihata, kuid seda on võimalik mõista ainult kogemuse kaudu. Seega materialistliku teaduse võimalused teadvust analüütiliselt lahti seletada on äärmiselt piiratud vähemalt senikaua, kuni teadvuse uurijad ei keskendu lisaks analüüsile ka oma sisemisele kogemusele.

Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et meil ei oleks võimalik üldse teadvusest rääkida või et sellisel rääkimisel puudub mõte. Mõnikord on just sõnad need, mis võivad aidata meil jõuda teadliku sisemise kogemuseni — kogeda oma teadvust. Nii tekkinud mõistmist võiks nimetada ka satoriks või gnosiseks.

Teadvuse suhe mateeriaga

Sellest on veidi üle 100 aasta möödunud, kui tänu Einsteini avastustele hakati mõistma, et kõik on energia — pole olemas selget piiri aine ja energia vahel ning aine on lihtsalt üks energia esinemise vorm. Võime öelda, et aine on teatud sagedusest madalamal sagedusel võnkuv energia. Teiste sõnadega — kui me suurendame aine võnkesagedust c2 (valguskiiruse ruut) korda, siis aine muutub energiaks (E=mc2).

Kuid kas me võime sama printsiipi rakendada ka energiale — kas on midagi, mis on veel üldisem kui energia? Mille puhul me võiksime öelda, et energia on selle nähtuse madalama võnkesagedusega vorm?  Selleks veelgi üldisemaks nähtuseks on informatsioon. Võime öelda, et energia tekib siis, kui informatsiooni võnkesagedust madaldada. Olen nõus, et viimasel väitel puudub täna aktsepteeritud teaduslik tõestus, kuid ka sellele eelneval väitel puudus kunagi teaduslik tõestus. Veelgi enam — enne Einsteini avastust ei väitnud aine ja energia seose kohta keegi  midagi.

Kaudse tõendina võime kasutada fakti, et informatsiooni edastamine näiteks mobiilsides või sidekaablites toimub teatud energia võnkesagedustel. Mida kõrgem on energia sagedus, seda enam suudab see informatsiooni kanda/edastada.

Kuid vaatame edasi — kas me võime sama printsiipi rakendada ka informatsioonile? Kas on midagi, mille jaoks informatsioon on madalama võnkesagedusega vorm? Kui me püüame informatsioonist veelgi kõrgemale tasandile jõuda, siis jõuame teadvuseni. Seega võime öelda, et teadvus on ülikõrge võnkesagedusega energia ja kui me seda madaldame, siis tekib informatsioon. Kui me informatsiooni võnkesagedust madaldame, siis me saame energia nii nagu me seda tavapäraselt tunneme ning kui me energia võnkesagedust omakorda väga palju madaldame, siis saame aine. Ka Einsteini valemis avaldub see selgesti — mass on võrdne energiaga, mille võnkesagedust on vähendatud valguse kiiruse ruut korda (m=E/c2).

Viimast mõtet võime aga väljendada ka vastupidi, öeldes, et aine võnkesageduse tõstmisel tekib energia, energia võnkesageduse tõstmisel tekib informatsioon ja informatsiooni võnkesageduse tõstmisel tekib teadvus.

Kaudselt aitab meil seda mõista järgnev selgitus. Meie planeedil on ainelised maavarad — näiteks metallid, mineraalid ja energiakandjad. Selleks, et energiakandjatest energiat kätte saada, on meil vaja teada, kuidas seda teha ehk vajalik on informatsioon. Kui me rakendame energiakandjatele informatsiooni poolt juhitud jõudu, siis aine vabastab osa oma energeetilisest potentsiaalist. Nafta põletamine on informatsiooniliselt suhteliselt lihtne ja saadav energiakogus kulutatud aine kohta on tagasihoidlik — võrreldes tuumaenergiaga, kuid viimane nõuab väga palju enam teadmisi ehk informatsiooni, rääkimata juba termotuuma energia saamisest. Teiste sõnadega, kui meil on suhteliselt madalsageduslik aine ja me lisame sellele kõrgsageduslikku informatsiooni, siis saame tulemuseks vahepealse sageduse, mis väljendub meie jaoks energia kujul.

Viimane väide peaks aitama avatud meelega lugejatel mõista, et meil ei saa olla energiakriisi — saab olla vaid teadmiste (informatsiooni) kriis. Määrav ei ole mitte maavarade kokkuhoid, ehkki ka neid tuleks heaperemehelikult kasutada, vaid hoopis teadmiste olemasolu maavarade kasutamise kohta. Väärtuseks on teadmised ehk informatsioon, mitte maavarad.

Niisiis äärmiselt lihtsustatult võime teadvust vaadelda kui tarka energiat.

Teadvuse üldised omadused

Teadvusel laiemas mõistes on kaks iseloomulikku omadust, milleks on mälu ning võime reageerida välistele mõjutustele. Kogu universum on tehtud teadvusest ja tema erinevatest vormidest (informatsioon, energia ja aine), seega sellised omadused on mistahes energia- või ainevormil. Mälu esmane avaldumisvorm on energia puhul selle võime säilitada teatud omadusi, näiteks sagedust ja aine puhul selle võime säilitada oma kuju või muid talle iseloomulikke omadusi. Kord väljasaadetud valguslaine ei muuda ise oma võnkesagedust ja ka vesi jääb veeks senikaua, kuni teda ei ole piisavalt tugevasti mõjutatud.

Kui teadvusele, olgu ta siis energia või aine vormis, rakendada välist mõjutust, siis selle esmaseks reaktsiooniks on püüd oma põhiomadusi säilitada, kuid kui väline mõjutus ületab kriitilise piiri, siis mõjutuse objekt muudab vähem või rohkem oma omadusi.

Seega teadvus üldises mõttes toimib teatud laadi automaadi või peeglina — kui mingile teadvuse ühikule projekteerida mingis vormis jõudu, siis teadvus reageerib etteantud moel, s.t mängib maha informatsioonilise programmi, mis on üheks osaks teadvusest.

Eneseteadvus

Teadvusel on üks eriomadus, mis ei avaldu ainelisel, energeetilisel ega ka informatsioonilisel tasandil ja selleks on teadlikkus enese olemasolust ehk eneseteadvus. Füüsiline aine (kaasa arvatud meie keha) omab teadvust, kuid ei oma eneseteadvust — meie keha ei ole iseendast teadlik. Ka energia (kaasa arvatud meie emotsioonid) omab teadvust, kuid nii energia kui ka meie emotsioonid ei oma eneseteadvust. Samuti on ka informatsiooniga, mille hulka kuuluvad ka meie mõtted — ei informatsioon ega ka mõtted ei ole iseenesest teadlikud. Oma mõtete jälgimine ja iseenda kõrvalt vaatamine kuulub paljude vaimsete õpetuste tähtsaimate harjutuste hulka. Kuid kes jälgib neid mõtteid? Kes vaatab mind kõrvalt?

Meie keha, emotsioone ja mõtteid saab kõrvalt vaadata ainult meie teadvus või täpsemini öeldes meie eneseteadlikkus ehk võime enesest teadlik olla.

Eneseteadlikkus võimaldab teadvusel kasutada oma mälu ja võimet reageerida teisel moel. Nimelt võimaldab eneseteadlikkus pidevalt muuta teadvuse omadusi ehk mälu sisu ning valida ise reaktsiooni välistele ärritajatele. Eneseteadlike olendite kontekstis tuleb mäluna laiemas mõistes käsitleda nii inimese füüsilise tasandi mälu kui ka tema teadvuse ja alateadvuse summaarset sisu.

Niisiis, puhtal teadvusel on omadus enesest teadlik olla ja sellest tulenevalt on tal võime muuta oma mälu ja reaktsiooni välistele mõjutustele. Kui mingi teadvuse ühik (näiteks inimene) on seotud eneseteadvusega, siis on tal alati võimalus valida tavapärasest erinev reaktsioon välisele ärritajale, mis toob kaasa ka mälu sisu muutumise. Kui me vaatame paljude inimeste mälu ja reageerimist partnersuhetes, siis võime tõdeda, et meil on välja kujunenud teatud automatismid ehk käitumisprogrammid, mis meid piltlikult öeldes vangis hoiavad. Näiteks kui mehel on olnud tööl halb päev, siis ta mängib koju tulles maha oma tavalise toriseva käitumise, millele naine vastab omapoolsete etteheidetega. Sellisel juhul mälu senine sisu vaid tugevneb ning järgmine kord tõenäosus sarnase olukorra kordumiseks vaid kasvab. Kui aga üks osapooltest teeb teadliku otsuse mitte reageerida, soovides sellisest käitumismustrist välja pääseda, siis selle tulemusena hakkab tema mälu sisu muutuma ning järgmine kord on tal juba kergem reageerimata olla. Sellise valiku tulemusena muutub asjaosalise mälu ja reageerimisvõime välistele ärritajatele, mis kokkuvõttes tähendab, et tema teadvuse seisund muutub.

Seega meie teadvuse seisund on määratud ära kahe faktoriga:

  1. Mälu sisu.
  2. Võime vabalt valida reaktsiooni välisele ärritajale.

Eelöeldust tulenevalt on meil võimalik mõista, et meil on võimalik igas olukorras teha kahte tüüpi valikuid:

  1. Valikud, mis vähendavad mälus olevaid piiravaid programme ja suurendavad meie vabadust teha tavapärasest erinevaid valikuid. Selliste valikutega kaasneb teadlikkuse ehk teadvuse kasv.
  2. Valikuid, mis tugevdavad olemasolevat olukorda (piiranguid) või lausa loovad uusi piiranguid. Selliseid piiranguid on sageli nimetatud karmaks ning need toovad kaasa teadlikkuse vähenemise.

Võime öelda, et iga meie valik kas suurendab meie eneseteadlikkust ja vabadust või vähendab seda. Püsiv paigalseis ei ole võimalik.

Mälu kui tajufiltrite kompleks

Ehkki me võime arvata, et see, mida me näeme või tajume, ongi reaalsus, siis tegelikult enne meie teadvuseni jõudmist läbib väline signaal mitmed filtrid, milleks on:

  1. Füüsilised meeled ja aju.
  2. Emotsioonid.
  3. Mõtted, uskumused ja ootused.
  4. Identiteet, ehk minatunne ja üldine maailmavaade.

Näitlikustamiseks võime kujutada reaalsust kui heledat kinoprojektori lampi, mille valgusvoog on suunatud valgele kinolinale. Valgus peab läbima 4 filmilinti, mis toimivad filtritena. Ideaaljuhul peaksid need filmilindid olema puhtad ja läbipaistvad, kuid tegelikkuses on nad vähem või rohkem ebapuhtad, moonutades tugevasti neid läbivat valget valgust. Selle tulemusena neid läbiv signaal moondub ning jõuab kinolinale ehk meie teadvusesse oluliselt erinevana algsest signaalist. Sageli juhtub nii, et esialgsest signaalist ei säili mitte midagi. See toob kaasa tõsised probleemid ümbruskonna ja iseenda tajumisel.

See, mida me tajume kinolinal toimuvana, ei ole mitte reaalsus vaid selle projektsioon läbi tajufiltrite. Kinolina (meie teadvus) jääb alati valgeks, sõltumata sellest, missugust pilti ta hetkel kannab. Millal iganes me eemaldame filtrid valgusvoo eest, taastub puhas teadvus ehk valge kinolina.

Niisiis, teatud mööndustega võime öelda, et me loome oma teadvuse seisundi (näiteks ohvriteadvuse) läbi oma otsuste. Iga kord, kui me teeme mingi otsuse, me kas loome oma mällu järjekordse piirangu, tugevdame olemasolevat piirangut või liigume piirangust vabanemise suunas.

Seega, meie mistahes otsus loob, muudab või kinnistab meie teadvusseisundit. Kui meil on hirm, sundmõtted, masendus, ohvriteadvus või mingi muu koorem, mida me ei soovi enam kanda, siis selle muutmiseks on meil vaja mõista, missugune otsus ja selle taga olev mõttemuster ehk uskumus on olukorra põhjustajaks. Ning kui me oleme selle mõistmiseni jõudnud, siis tuleb teha vaid parem otsus, mille tulemusena meie teadvuse seisund lihtsalt peab muutuma.

Meie teadvus ja eneseteadvus on meile antud kingitusena, kuid meie teadvuse seisund on meie valiku tulemus. Kui me soovime, et meie teadvus oleks paremas olukorras, siis AINUKE võimalus on teha paremaid otsuseid ja teha neid ISE.

Kes me oleme?

Me oleme PUHAS TEADVUS, kes on teadlik iseenese olemasolust ning kes sügavamal tasandil soovib ennast pidevalt uueks luua — enamaks saada. Elu kõrgemas tähenduses tähendab oma teadvuse mälu komponendi pidevat uuendamist ning üha suuremat valikuvabadust väliste tingimuste suhtes. Kui me tahame mõista, mis on teadvus, siis seda on võimalik teha ainult ISEennast uurides — vastus Teadvuse Suurele Probleemile peitub meie sees.

Lõpetuseks tahan öelda, et sõnad on vaid sõnad ja parimal juhul suudavad nad anda vaid sisendpunkti millegi mõistmiseks. Nähtus, mida me siin nimetame teadvuseks võib olla muudes allikates nimetatud teisiti — näiteks (tingimusteta) armastus või Jumal. Seega teadlased, kes uurivad teadvust, uurivad samal ajal ka Jumalat, sageli ise seda teadmata...