117. Minu lugu 2. - Elu nagu hammaste pesemine

Loe, mis on Minu lugu.

Toome kokkuleppel Karen’iga (nimi muudetud) meie kirjavahetuse, mis võib huvi ja arusaamisi pakkuda ehk ka teistele. Kirjavahetus on originaalile väga lähedane, välja on jäetud üksikud asjasse mitte puutuvad laused ning mõnda väljaütlemist on täpsustatud.

Mõttevahetus sai alguse Kareni loost:

24. märts 2015, Karen:

Kas kannatus on vajalik? Mis ma pean tegema, et minu elus oleks areng läbi positiivsete tunnete? Et mu sees ei oleks ruumi väsimusele, jõuetusele ja rahulolematusele? Need tunded on minus nagu taustsüsteem, milles ma toimetan. Vahel ei tunne ma neid, vahel tõusevad pinnale. Mulle ei meeldi, et nad mu elus sellise koha on hõivanud.

Väline keskkond või sisemine takistus

Ma olen pingutanud selle nimel, et mul oleks oma aega ja puhkust. Ma olen oma kodused tööd viinud hädavajaliku miinimumini. Kindlasti ei käi ma pidevalt lapp käes kodu ilulemas. Suuremad tegemised lükkan ka edasi, kui mul kunagi aega tekib. Pärast esimese lapse sündi sain kiiresti selgeks, et lapse uneaeg on mulle püha aeg – ei mingit kodus toimetamist, telefon on hääletu,  see on aeg endale, kas meeldivaks lugemiseks, vaimsete praktikatega tegelemiseks või magamiseks. Viimasel ajal ei ole ma lahti teinud ühtegi uudisteportaali, sest pommuudiseid kuulen nagunii teiste käest. Televiisorist vaatan ehk kuus 1-2 korda mõnda filmi. Facebooki kasutan vaid vajalikuks kirjavahetuseks. Külas käin võimalusel kõikide lastega, sest äkki nad annavad mulle siis kodus üksi olemiseks aega. Ehk ma olen loonud endale soodsad tingimused olla võimalikult palju üksi. Ometi tunnen ma tugevat raskust, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Selline tunne on mind juba kooliajast alates saatnud, ükskõik millised on olnud välised tingimused. Järelikult peab olema mingi vastuolu minu sees.

Isetu teenimine

Kui visioonid.ee-s tuli artikkel „Väikese sinilinnu laul“, oli see mulle märk, et mul tuleks keskenduda praegusele hetkele – vana tõde uues kuues. Lugesin rosaariumi ja palusin oskust olla praeguses. Kohe pärast seda läksin autoga sõitma ja oleks peaaegu jalgratturi alla ajanud. Ma lihtsalt ei märganud, kui ta mu eest läbi lipsas. See raputas mind ärkvele. Esiteks -- praegusele keskendudes on tähelepanu parem. Teiseks -- jalgrattur oli laps ning see tegi mind tänulikuks, et ta endiselt elab ja on terve ning tänulikkus kandus üldse kogu elule ja ka minu lastele, et nad on elus ning terved. See andis mulle uue hingamise lastega tegelemisel.

Ma otsustasin, et nüüd proovin võtta kõiki oma tegemisi ja toimetusi isetu rahuga. Näiteks lastega tegemisi organiseerides võin olla küll range, aga ei muretse, kuidas see kõik välja kukub. Näiteks koristades annan küll oma parima, kuid ei mõtle sellele, et kõik saab korda, vaata kui hea, et töö tehtud, vaid lihtsalt teen. Seda mõelda oli muidugi lihtne, aga kuna minu mentaalne kast, mis istub enamasti tulevikus, on nii tugev, siis see praeguses olemine läheb mul üle kivide ja kändude.

Elu nagu hammaste pesemine

Kui ma hakkasin igapäevaselt dikriisid lugema, siis hakkas mulle äkki päris palju taipamisi tulema, kus olen oma arengus toppama jäänud. Mõne aja pärast jäi aga areng nagu seisma või ahaa momente tuli vähem. Visioonid.ee autor soovitas mul võtta sellel teel käimist nagu hammaste pesemist – lihtsalt tee ja ära oota midagi. Tõesti, hammaste pesemine on üks vähestest tegevustest, millesse ma nii emotsioonivabalt suhtun. See ei ole mulle vastumeelne ja ma ei mõtle ka: vaat kui hea, et bakterid hammastelt ära kaovad. Nii avanes mulle veel üks kiht, miks ma ei suuda praeguses hetkes püsida, sest ma endiselt ootan tulemusi.

Kokkuklopsitud mina ongi raske säilitada

Nüüd hakkab mulle enda elu näitel paremini selgeks saama, mida tähendab tarkade õpetajate ütlus, et ego on vaja pidevalt kaitsta ja toita. Mind väsitabki kõige rohkem see, et ma pean ego säilitamiseks tegema suuri jõupingutusi. Ma soovin, et olukorrad oleks minu kontrolli all, alles siis saan ma õnnelik olla. Ma olen nagu eesel, kellele on porgand kepiga nina ette pandud – iga kord kui sammu astun, liigub porgand kaugemale – kas pole mitte väsitav?

Mulle see eesli näide enda kohta ei meeldi, sest mina olen ju spirituaalne inimene, kes ei aja taga rikkust, kuulsust ja väljanäitused teiste jaoks on ka väiksemaks jäänud. Ometigi sügavamal vaatlusel võin ma võrdusmärgi panna enda ja rikkuse, kuulsuse ning selle maailma hüvede otsijate vahele. Ma olen kasuahne. Ma olen kasuahne aja suhtes. Ma soovin olla produktiivne. Ma soovin, et kui ma midagi teen, siis sellel on positiivsed tagajärjed.

Ego on minust samm eespool

Kui ma seda juttu hommikul voodis mõtlema hakkasin, olin elevil, et olengi leidnud lahenduse oma probleemidele. Päev algas nii kenasti. Istusin ja jõin teed, rahu valdas mind. Lubasin sellel päeval alata nii, nagu see tuleb. Lapsed veel magasid – mõnus.  Juba hakkas aeg liikuma sinnapoole, et kaks vanemat last oleks pidanud ärkama ja mehega lasteaeda minema. Otsustasin, et ei lähe neid äratama ja lasen elul kulgeda, ma võin nad ise ka lasteaeda viia. Kui nad ikka edasi magasid, hakkas mul ärritus tõusma, sest ma tegelikult ei viitsinud neid ise viia. Nad olid kaks nädalat haigena kodus olnud ja seitsmest ärganud, nüüd aga, kui vaja vara tõusta, magasid nad veerand üheksani, milline ebaõnn. Kui nad ärkasid, oli mul veerand tundi aega lootmiseks, et äkki jõuavad nad lasteaias ka hommikust süüa – muidu ma peaks neile ise süüa tegema, aga väga ei taha. Proovisin siis kõiki kolme kiiresti riidesse saada. Minu meelest käitusid nad täiesti tavaliselt, lapselikult aeglaselt ja hulga soovidega, isegi ilma jonnita. Minu ärritus oli jõudnud kasvada nii suureks, et tundsin kõhus tugevat keeramist ja tegin tõsiseid jõupingutusi, et mitte lastele oma käitumisega liiga teha. Ma tundsin ennast täiesti läbi kukkununa -- ma vist ei suudagi areneda, ma võin ainult teooriaid luua, aga mitte praktikas rakendada, ma ei suuda isegi rahulikult lapsi riidesse panna. Pärast arutlesin, et kuidas mul nii väikse asja peale nii suur viha sai tekkida? Hullemadki olukorrad on minus selle kõrval väiksemat ärritust esile kutsunud. Sai selgeks, et esiteks olin ma ühe egost lähtuva tõe asendanud teise ego tõega – ma uskusin, et kui lasen tulemuste ootusest lahti, siis minu elu muutub paremaks – see on aga jälle tulemuse ootamine.  Teiseks olen ma enesesüüdistaja – ma lõin enda jaoks uue teooria, proovisin seda järgida, aga mul ei õnnestunud esimesel korral, nüüd hakkasin ennast kohe arenguvõimetuks tembeldama. Seega minu vihahoog ei olnud tingitud sellest, et ma olukorda ei suutnud kontrollida, vaid sellest, et ma enda arvates vea tegin, püüdes jälle olukorda kontrollida.

Mis mul siis üle jääb – alistun elule. Minu sihiks on areneda, selle vastu mul ei ole mõtet võidelda. Aga eesmärk, et mu elu oleks parem (see on muidugi meeldiv eesmärk), ei ole minu elu antud kontekstis mind edasiviiv. 

24. märts 2015, visioonid:

Tere!

Hea aus lugu.

Sinu selline olukord on ajutine, aga see ajutine võib kesta kaua.

Võid proovida järgnevaid võtteid:

Kui suudad tuvastada oma negatiivseid emotsioone, siis leia koht, kus saad üksi olla ja lase emotsioonid välja alljärgneval viisil, korrates häälega. Näiteks:

Ma tunnen hirmu ja see on ok!

Ma tunnen viha ja see on ok!

Ma tunnen häbi ja see on ok!

Ma tunnen süüd ja see on ok!

Ma tunnen uhkust ja see on ok!

jne.

Mina ütlesin ühte sarnastest lausetest senikaua kuni tundus piisavat (1-3 minutit tavaliselt) ja siis võtsin järgmise. Sina ütled muidugi neid, mille puhul tunned, et need sind puudutavad. Ülaltoodud on vaid näited.

Selliselt võid oma emotsioone väljendada lausa mitu korda päevas ja kui aega vähe, siis võid vähendada dikriide tegemist. Violetne leek oleks siiski oluline, sest see transformeerib väljendatud negatiivsete emotsioonide energia.

Positiivses osas võid lausuda afirmatsiooni:

„Karen, ma armastan sind niisugusena nagu sa oled!".

Seda sobib teha näiteks kõndides, jalutades või rooli taga olles. Võid teha lausa tunni või enam, kui sisetunne seda õigeks peab.

Selliseid afirmatsioone tasub teha kuude kaupa, kui vaid tunned, et on ok. Minul siiski tekkis positiivne tulemus väga kiiresti.

Kui sa ei ole ennast selliselt enne väljendanud, siis võib see alguses väga võõrastav olla — püüa sellest üle saada. Armastamise afirmatsiooni võid alguses lausa peegli ees teha ja vaadata, kuidas sa sellele reageerid.

25. märts 2015, Karen:

Ma olen midagi sarnast vahel teinud küll, aga mõttes. Nüüd, kui ma meistrite õpetusi lugema hakkasin, olen teada saanud, et sõnal on jõud ja pigem olen häälega öelnud. Mulle on aga vaja selliseid asju meelde tuletada, et see mulle harjumuseks muutuks, võtan selle teadlikult plaani. Minu üks raskemaid asju ületada on see, et mul tekib enamasti viha, kui mul on kiire ja siis ma oleks nagu võimetu aega maha võtma. Muidugi on see vaid illusioon. Aga tihti olen lastele küll öelnud, et oodake, ma ei saa praegu teiega rääkida, ma olen vihane. Vanem tütar ütleb ka nüüd tihti: „Appi! Ma lähen praegu nii vihaseks!”.

Ma mõtlen, et miks ma alguses üldse kahtlesin, et kas ma tahan osaleda selles protsessis (visioonid: silmas on peetud vaimsete harjutuste lugemist ja sellega seotud tekstide uurimist), tuues lapsed põhjuseks. Enne seda olid minu põhilisteks vaimseteks praktikateks reiki ja meditatsioon. Loomulikult oli mul raske sellist vaikset aega leida ja ma ei saanud sellega järjepidevalt tegeleda. Mulle tundus see nii suure pühendumisena. Tegelikult on mul praegu parim aeg. Laste kõrvalt on ikkagi lihtsam dikriisid lugeda, kui igapäevaselt tööl käies, sest ma olen ju kodune. Ma ei heitu ka sellest, kui mind vahel katkestatakse. Samuti saan igal hetkel kõva häälega afirmatsioone lausuda. Tööl seda ju ei saaks. Kui ma vaatan kõrvalt töölkäijaid, siis näen, kuidas nad on nii hõivatud oma eluga, et ei ole aega ega ka jõudu tegeleda enesearendusega. Minu elu on selle kõrval ikka väga lihtne. Vähemalt tuleviku osas olen loonud ka endale visiooni, et tavapäraselt ma küll enam tööl käima ei hakka, aga noh, see aeg on veel kaugel.

Veel üks armas hetk. Mees pani eile suuremaid lapsi magama ja tuli ütlema, et vanem tütar ei saa magama jääda, sest Peaingel Miikael peaks talle käe ulatama, kuna ta näeb halbu unenägusid:)

25. märts 2015, visioonid:

Märkusena sinu kannatuste kohta ehk veel nii palju, et minu tänase arusaamise järgi on nendest vabanemiseks vaja neid (tingimusi) esmalt emmata ja psühholoogiliselt omaks võtta. Senikaua kui tegeled nende vastu võitlemisega, saavad nad vaid jõudu juurde. Võid selleks näiteks neid tingimusi armastada, korrates häälega:

„Ma armastan oma väsimust!"

„Ma armastan oma jõuetust."

jne.

Siinses kontekstis tähendab sõna armastus pigem aktsepteerimist — tingimuste esitamisest loobumist. Väsimus ja jõuetus on sõnumitoojad, mis sind kõnetada soovivad ja kui võtad sõnumi armastusega (tingimusi esitamata) vastu, siis saavad nad rahumeeli sinust lahkuda. Ole seda tehes kannatlik — sõnum on vaja vastu võtta mitte ainult verbaalselt vaid ka sügavamal tasandil, sestap võib aega võtta, enne kui see tingimus saab lahkuda.

Veel tuli mul pähe selline mõte, et kui su ego tembutab — näiteks vihastad oma laste peale, siis ole vähemalt enda vastu sõbralik, aktsepteeri seda kui oma tänase päeva paratamatust — nagu ilma väljas, mida sa hetkega muuta ei saa. Mida ego kõige rohkem kardab, on see, kui sa tema üle naerad. Seega, kui midagi sellist juhtub ja kui hoog on maha käinud, siis lihtsalt naera või muiga sõbralikult iseenda, oma käitumise, vihastamise ja ego üle. Ego on surmtõsine ja naer tapab ta.

25. märts 2015, Karen:

Ma tahtsin lisada ühte lausesse veel selle, mille märkisin siia paksult.

Ma aktsepteerin oma oskamatust kohe kõike õigesti teha, ma aktsepteerin kõiki oma tundeid, ka jõuetust ja väsimust, ma aktsepteerin ennast sellisena nagu ma olen.

25. märts 2015, visioonid:

Mulle endale on tundunud, et afirmatsioonid peaksid olema nii lühikesed ja nii löövad kui võimalik.

Esimene osa sõnasta nii:

Ma armastan (ja aktsepteerin) ennast niisugusena nagu ma olen!

See on kõige universaalsem ja võimsam afirmatsioon üldse. Armastan ei tähenda siin tavamõttes armastamist, vaid tingimuste esitamata jätmist iseenda erinevatele aspektidele.

Teine osa:

Ma tunnen jõuetust ja väsimust, ja see on ok!

Kõige olulisem on, et sa negatiivsed emotsioonid voolama saaksid — see toob kergenduse. Püüa pikki lausekonstruktsioone mitte kasutada, sest see viib asja mentaalsele tasandile. Energiablokk on sul emotsionaalkehas ja emotsioonide väljendamine peaks tooma kiire pöörde.

Jõuetus ja väsimus iseenesest ei ole emotsioonid, vaid märk emotsioonide voolamise puudumisest. Emotsioonid peavad voolama nagu jõgi ja kui nad on allasurutud, siis nad sarnanevad jäätunud jõega. Sel juhul voolamist ei toimu ja sa tunned jõuetust ja väsimust. Sisevaatlus ja dikriid sulatavad selle „jää", aga kui sa siis emotsioone konstruktiivselt ei väljenda, siis nad hakkavad ennast ise huupi väljendama nagu jõgi kevadise üleujutuse ajal.

Seega aktsepteeri oma hetke jõuetust ja väsimust, aga oma töö suuna emotsioonide väljendamisele.

Ma tunnen viha (väljendad emotsiooni) ja see on ok (aktsepteerid seda osa endast).

Negatiivseid emotsioone on parem väljendada üksi olles või psühholoogi juures. Isegi konstruktiivsel väljendamisel on neil väike negatiivne energeetiline jälg, sestap ei tasu seda üldiselt grupis teha ega ka laste juuresolekul.

26. märts 2015, Karen:

See loo kirjutamine tundub raske, aga ütlesin endale, et see on ok. Esmatähtis ei ole mul ju loo üllitamine, vaid enese areng. See kirjutamine on mind praegu viinud väga paljude avastusteni. See, mida sa nüüd viimasena kirjutasid, oli minu jaoks murrang. Sa kirjutasid ammu, et püüa „nautida" seda „misarable" tunnet, siis kirjutad artikli „Emmates kurbust, avaneb uks armastusele“, siis kirjutad, et armasta oma tingimusi „Ma armastan oma väsimust!", "Ma armastan oma jõuetust". Jajaa, kõik on õige, aga kas ma siis tegin seda -- ei. Nagu puupea:)

See, mis sa eile kirjutasid, oli mulle midagi uut. No selles mõttes, et ma sügavamal tasandil olen seda kogu aeg tajunud, aga niimoodi välja ei ole mõelnud. Ma tean, et väsimus tähendab kuskil energiablokki, kuid et see on tingitud sellest, et emotsioonid ei voola, see oli mulle uus mõte. Ma olen kogu aeg mõelnud, et emotsioonide väljendamisega on hädas kinnised inimesed, mina aga ei saa ennast väga kinniseks nimetada ja emotsioone võin vabalt väljendada. Ma olen pärit perest, kus emotsioone ei hoitud tagasi, mu mees on üsna siiras ja ütleb enamasti kõik välja, lastest ei ole mõtet muidugi rääkidagi. Võib-olla tõesti on kõige selle keskel mul tekkinud tunne, et mina pean olema see, kes vastutab selle eest, et suhtlemisel emotsioonid üle ei keeks ja draamasid ei tekiks. Võib-olla ma tõesti alateadlikult ei ole ennast usaldanud, et mis siis juhutub, kui ma kõik vabaks lasen, kui ma ei kontrolli ennast, äkki olukord läheb liiga hulluks. Seega ma arvan, et ma olen liiga emotsionaalne ja ma pean ennast tagasi hoidma, et mitte endale ja teistele haiget teha.

Kui ma suvel suures hädas dikriid välja printisin ja lugema hakkasin, oli mul nii tugev surve peal: väike imik, väikesed lapsed ja kolimine, liiga palju kohustusi. Ma iga kord palusin sellest jõuetuse  tundest vabanemist, kuid mitte midagi ei muutunud. Arvasin isegi, et võib-olla ei loe ma neid õigesti või ei pühendu piisavalt. Teisalt süüdistasin isegi ennast probleemide välja mõtlemises, sest mu välised tingimused olid ju nagu ideaalsed või vähemalt ei oleks ma midagi neist muutnud.

Sügisel alustasin uuesti lugemist, sest juhtus midagi, mis mind raputas. Ma ei suuda alates teismelise east oksendada. Ma võin hoo ajal ära minestada, aga mitte midagi ei tule välja. Ühel öösel mingi kõhuviiruse tõttu oli terve öö lastel okseralli ja ma olin kurnatud ning ka haigestusin. Oksendada ei suutnud, aga mind haarasid üle keha voolavad närviimpulsid ja sõrmede piirkonnas nii tugevalt, et labakäed paindusid nagu insuldihaigetel ja olid täiesti halvatud. See hoog kestis ehk 10-15 minutit ja ma püüdsin olla rahulik ja uskusin kaitsesse ülevalt. Perearst ei osanud selle kohta midagi öelda. Ma ise ka ei viitsinud eriti sellega meditsiinilise poole pealt tegeleda, sest sain aru, et ma pean oma mõttemaailma muutma ja vabastama ennast sellest kontrollivajadusest.

Ja nagu sa kirjutasid, et kui jää sulatada, siis hakkavad emotsioonid ennast huupi väljendama. Ma tõesti hakkasin tundma, et pärast suve hakkasin kuidagi pisiasjade peale närvi minema, et kõik minus kees, samas varsti võisin olla jälle rahu ise. Ma ise naersin enda kohta (siis kui rahulik olin), et olen vahel nagu kuri emalõvi -- lihtsalt lohutuseks teistele.

Sügisel sattus mulle kätte Brandon Baysi raamat, kus ta õpetas minema emotsiooni sisse. Ma proovisin seda, aga ma nagu ei osanud seda päriselt. Ma ikkagi mõistan ennast liialt palju hukka, kui ma vihastan. Mulle tundub nii ebaõiglane näiteks laste peale vihastuda, aga nad tõesti vajutavad mul valupunkte.

Mingil eluperioodil oli mul hirm see, mida ma ei lubanud endal tunda, praegu tegelen rohkem vihaga.

Täna proovisin lubada endal vihastuda, ütlesin, et see on täitsa ok ja tõesti viha ei tulnudki sellisel hulgal. Ma olin nagu samm emotsioonist eespool. Samuti lubasin oma väsimusel olla, kuigi ausõna, oleksin tahtnud ära joosta, peaaegu haaras käsi jälle kohvi järele, aga meenus, kui suur oli piin sellest võõrutamisel ja siis ei teinud seda.

Käesolevas hetkes olemine ja tulemustest lahti laskmine on oluline küll, aga ma ei saa seda täielikult teha, kui ma ei suuda oma emotsioone aktsepteerida.

Seega nüüd ma panen kokku, et muidugi dikriide lugemisega kohe midagi ei muutu, aga mind on samm-sammult viidud lähemale oma probleemi tuumale.

Tahtsin öelda, et mind kõnetas just see, kui kirjutasid, et mu emotsioonid ei voola. Minu uskumus, et ma olen ju emotsionaalne ja mul liigub kõik igas suunas, ei lubanud mul näha, et tegelikult on kontroll kõige suurem mul emotsionaalkehas, mitte niivõrd olukordade ja tulemuste üle, kuigi seal on seda ka.

P.S. Mulle tuli veel pähe see, et ma olen duaalsuse lõksus. Oluline on konstruktiivne väljendamine. Mina aga arvan, et kui karjuda ei tohi, siis peab alla suruma.

Aga nüüd mul on tegelikult tööriistu päris palju, ma arvan, et vist saab psühholoogita hakkama.

26. märts 2015, visioonid:

Me kõik oleme siin vähem või rohkem duaalsuse lõksus! Kui ei oleks, siis poleks meil ka Maa peale asja.

Arvesta siis ka sellega, et sinu praeguse ja soovitud meeleseisundi vahel on ilmselt mitu sammu ja seega oleks liiast loota, et kogu see sisemine pundar koheselt laheneb, kuigi see ei ole ka päris võimatu. Üldiselt on sellega siiski nii, et kui nii juhtuks, siis võiksid sattuda tõsisesse identiteedikriisi ja lõpetada veelgi hullemas seisus. Seega püüdle mitte liiga kiire muutuse poole. Taotle kiireimat arengut, mis on jätkusuutlik...

Olen ise selle läbi elanud.