122. Partnerid ei näe kunagi asju ühte moodi

Tõde armastus- ja inimsuhetes 3/5
Järg artiklile 121.  Individuaalne või universaalne tõde

Üheks kõige sagedasemaks tülide põhjuseks armastussuhtes on see, et meie abikaasa ei näe ega hakka mitte kunagi nägema elu täpselt sama moodi nagu meie ise. Tänu kasvatusele ja meid ümbritsevale kultuurikeskkonnale kipume arvama, et just sarnasus on see, mis meid partneriga kokku on viinud. Tegelikkuses oleme oma partneri ligi tõmmanud sellepärast, et partner toob nähtavale ja aitab meil näha meie juures midagi sellist, mida me muidu ei suudaks märgata. Kuidas meie partner seda teeb? Ta paneb meid enda sõnadele või tegudele reageerima, mitte aga maailma täpselt sama moodi nägema nagu ta ise seda näeb.

Enamikus suhetes see asi siiski päris hästi ei toimi, kuna puudub arusaamine, et tähelepanu tuleks pöörata sellele, kuidas oma partneri käitumisele reageeritakse. See looks võimaluse saada teadlikuks oma lahendamata psühholoogiast. Selle asemel arvatakse, et ideaalses armastussuhtes näevad mõlemad suhte osapooled asju täpselt samal moel. Kuid seda ei juhtu kunagi. Ja kui see isegi juhtuks, ei tooks see endaga kaasa vaimset kasvu.

Mida see meile annab, et me näeme asju erinevalt? See võib aidata igaühel meist saada veel ühte vaatenurka, mis rikastab ja laiendab meie võimet maailma ja elu mõista. See on erinevate vaatenurkade väärtus. Kui me näeme oma vaatenurgast erinevat vaatenurka, siis meil tekib võimalus oma arusaamist laiendada. Loomulikult kehtib sama ka partneri kohta. Seda kõike eeldusel, et me neid erinevusi aktsepteerime.

Just sellised peaksid ideaaljuhul olema armastussuhted. Kuid kuidas on see võimalik, kui terve ühiskond on programmeeritud ebatervesse usku, mille kohaselt selleks, et olla harmoonilises suhtes, peavad mõlemad partnerid nägema asju täpselt ühte moodi? Selleks, et olla tõepoolest harmoonilises suhtes, on meil vaja tunnistada, et meil on individuaalne ja unikaalne viis asju näha ja meie partner ei pea samu asju nägema meiega ühte moodi, võttes omaks meie viisi maailma näha. Partner peab laiendama oma individuaalset taju ja me peame lubama tal olla individuaalne.

Kui mõlemad suhte osapooled seda aktsepteerivad ning lubavad teineteisel kasvada kummalegi omasel moel, siis on meil tegemist harmoonilise suhtega, mis pakub arenguvõimalust. Kui aga kas või üks partneritest ei mõista seda ja nõuab teiselt asjade nägemist nii nagu tema seda näeb, siis ei saa olla harmoonilist suhet. See on lihtsalt võimatu.

Tajufiltrite mõju suhtlemisele

Et saada elementaarset piltlikku ettekujutust sellest, kuidas tajufiltrid toimivad, võime ette kujutada, et me vaatame ilusat maastikku. Seejärel paneme endale ette värvilised prillid. Nüüd me oleme näinud maastikku prillidega ja prillideta. See aitab meil mõista, kuidas meie individuaalne taju (prillid) mõjutab seda, mida me näeme. Seejärel paneme ette teised prillid — need, mida meie partner kannab — nüüd me näeme maastikku nii nagu tema. Me märkame, et prillid filtreerivad välja teatud maastiku detailid selliselt, et me lihtsalt ei näe neid. Kuid teisest küljest võimendavad prillid teatud aspekte nii, et need tunduvad meie jaoks palju tähtsamad. Põhimõtteliselt on seda võimalik lausa graafiliselt kaardina kujutada — mida tajufilter filtreerib välja ja mida ta võimendab.

Nüüd on meil kolm erinevat graafilist kaarti. Esimene kaart on ilma filtreeringute ja võimendusteta. Teine kaart on sellisena nagu ta on vaadatud läbi meie tajufiltri. Kolmas kaart on sellisena nagu meie partner läbi oma tajufiltri maastikku näeb. Nende abil on meil võimalik näha, et teatud olukorrad, mida näiteks meie tajufilter võimendab ja mis tunduvad meile väga olulised, on täielikult välja filtreeritud meie partneri tajufiltri poolt.

Kuidas saab meil üldse tekkida teineteise mõistmine, kui meie partner ei suuda isegi näha seda, mida meie peame tähtsaks? Nagu me kõik oleme sageli kogenud — me räägime teineteisest täiesti mööda. Tundub, nagu me ei räägiks sama keelt. Loomulikult räägime me keelelises mõttes sama keelt, olgu selleks siis eesti, inglise või vene keel, kuid me ei räägi sellises „keeles”, mis aitaks teineteist mõista. Seega selleks, et oma partneriga teineteise mõistmise suunas liikuda, on esmalt vaja eelöeldut sügavuti mõista.

Me peame alustama sellest, et me ütleme lahti oma ebatervest usust, mille kohaselt meie partner peaks olema võimeline nägema asju nii nagu meie neid näeme. Seejärel tuleks meil jõuda mõistmiseni, et see on isegi kasulik, et meie partner näeb asju omal moel. Alles siis jõuame selleni, et me austame oma partneri erinevat vaadet ning mõistame, et meie partner ei peagi asju nägema nii nagu meie, sest ta näeb neid läbi oma tajufiltri, mis on alati individuaalne. Selle asemel, et astuda oma partneriga võimumängudesse või sundida partnerit nägema asju meiega samal moel, võime me loobuda jõu kasutamisest. Mis aga juhtub paljude partneritevaheliste vestluste käigus? Üks ärritub ja tahab, et ka teine näeks asju nii nagu tema näeb. Et seda saavutada, rõhub ta süü- ja häbitundele või mõnele muule hirmupõhisele emotsioonile, et teine inimene võtaks tema nägemuse omaks.

Kas see võiks viia harmoonilise suhte või suhtlemiseni? Ilmselt mitte! Milleks siis korrata ikka ja jälle neid samu vanu mustreid? Ainuke võimalus sellisest olukorrast pääsemiseks on see, kui me aktsepteerime, et meie partner ei peagi asju nii nägema nagu meie näeme. Meie partner peabki nägema asju omal moel. Mida me võime teha, on see, et me väljendame partnerile, kuidas meie olukorda näeme ja mida me sellest arvame. Samuti võime aidata oma partneril väljendada, kuidas tema antud olukorda näeb ja mida ta sellest arvab.

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK