123. Inimsuhtlemise korrastamine

Tõde armastus- ja inimsuhetes 4/5
Järg artiklile 122. Partnerid ei näe kunagi asju ühte moodi

Paljud inimesed ei oma selgust selles suhtes, kuidas nad mingit situatsiooni tajuvad ja mida nad sellest arvavad. Me võime aidata oma partneril selles osas suuremat selgust saavutada, kuid me ei saa seda teha, pannes partnerit nägema olukorda nii nagu meie seda näeme. Me peame otsustama, kas me soovime, et meie partner näeks olukorda nii nagu meie seda näeme või et ta näeks asju selgemini, tuginedes oma individuaalsele tajule. Kui me valime viimase võimaluse, siis loome aluse konstruktiivseks suhtlemiseks. Kui mõlemad partnerid sellise valiku teevad, siis on meil võimalik olla konstruktiivses suhtlemises, sest kumbki ei sunni teist nägema asju nii nagu ta ise seda näeb. Mõlemal partneril on siis võimalus aktsepteerida teineteise erinevusi kui positiivset katalüsaatorit vaimseks kasvuks.

Kuid võib ka juhtuda nii, et tuues selgust oma suhtlemisse ning arendades lugupidamist teineteise vaatenurga suhtes, tekib meil arusaamine, et me tõepoolest oleme lihtsalt väga erinevad. Sellisel juhul seisame valiku ees. Kas me suudame ehitada üles uue suhte, tuginedes teineteise erinevuste aktsepteerimisele? Kas me suudame üle saada sellest võimatust soovist leida partner, kes näeb asju alati nii nagu meie neid näeme? Kas me suudame aktsepteerida partnerit, kes on meist erinev, näha teda kasvu allikana ning kasutada seda olukorda konstruktiivselt? On täiesti võimalik, et me jõuame ausa ülestunnistuseni, et meie partner on meist sedavõrd erinev, et me ei suuda koos konstruktiivses suhtes elada või et see erinevus ei võimalda osapooltel üksteise eluplaane toetada.

Sellisel juhul on täiesti eluterve minna lahku, et kumbki saaks oma teed käia. Kuid nüüd on meil võimalik lahku minna palju suurema sisemise rahu ja harmooniaga kui olukorras, kus lahkuminek toimuks ebaterve suhtlemise tulemusena.

Eelöeldu mõistmine ei ole alati kerge, kuid need, kes on lõpuks valmis sellist reaalsust tunnistama ning püüavad sellest tulenevalt oma käitumist korrigeerida, seisavad peagi veelgi keerukama ülesande ees. Seda võib isegi nimetada inimsuhtlemise kõige suuremaks väljakutseks.

Kui mees ja naine on samal teadvuse tasandil, siis on neil tunduvalt kergem omavahelisi suhtlemisprobleeme lahendada. Kuid tegelikkuses on see väga harv nähtus, et mees ja naine on samaaegselt samal teadvuse tasandil. Need, kes suudavad antud teemadesse sügavuti minna ja püüavad oma käitumist kõrgema arusaamise alusel korrigeerida, on suure tõenäosusega paarisuhtes inimesega, kelle teadvuse tasand on nende omast madalam. Kuid üksikjuhtudel on ka võimalik, et olukord on vastupidine. See teeb partneri jaoks väga keerukaks aktsepteerida seda, mida nendes lugudes suhtlemisest räägitakse ja nõuab partneri suhtes teatud enesekontrolli ja kannatlikkuse olemasolu. Isegi kui kõik eelnev on mõistetav ja vastuvõetav, ei saa me nõuda, et meie partner suudaks koheselt tõsta oma teadvuse taset mitme astme võrra, kui ta on meist parasjagu selles osas maha jäänud. Siin me tõesti ei saa ilma kannatlikkuseta.

Inimsuhtlemise sügavam väljakutse

Mis teeb inimsuhtlemise nõnda raskeks või lausa blokeerib selle? Meil on üldlevinud standard, mis väidab, et harmoonia suhtes tähendab sarnasust. Olles teadvuse tasandil, mis jääb tugevasti allapoole 144-ndat, on meil kõigil psüühikas veel ego elemendid ja ego tajub erinevusi alati ähvardavatena.

Meil on eesmärk kahe aspektiga. „Mis” aspekt on harmooniline suhe ja „kuidas” aspekt näitab viisi selle saavutamiseks. Üldiselt kipume arvama, et seda saab saavutada läbi sarnasuse või lausa samasuse, tehes oma partneri enda sarnaseks, leides enda sarnase partneri või pannes oma partnerit asju nägema nii nagu me ise näeme. Me arvame, et kui meil on elule ja asjadele sama vaade, siis saab meil olema harmooniline suhe. Tegelikult on aga selline suhe surnud suhe, kus puudub vaimne areng ja kasv.

Inimsuhete väljakutse on see, et me üritame luua mingit püsivat eedenliku paradiisi laadset olekut siin materiaalses maailmas. Kuid sügavam reaalsus, mida inimesed peaksid õppima mõistma, on see, et materiaalne maailm on alati muutumises ja see on tegelikult väga hea, et see nii on.

Emmakem muutusi! Voolakem koos Elu jõega! Me ei tohiks püüda peatada mitte midagi. „Peatu hetk!”, mida vahel armastatakse soovida, jätab meid elu voolust kõrvale, sest elu vool ei peatu. Õnne ei ole mõtet otsida selle maailma välistest tingimustest. Õnne leiab vaid meie endi seest — kui me voolame koos Elu jõega.

Kui meie suhtlemine partneriga põhineb uskumusel, et suhtlemine peab olema harmooniline, siis on tõenäoline, et me kasutame jõudu, et panna partnerit nägema asju nii nagu meie neid näeme. Või me kaldume teise äärmusse, mis on väga laialt levinud suhetes, mida peetakse harmoonilisteks — me nimelt ei ütle mitte midagi, sest me ei soovi oma partnerit ärritada.

Inimsuhtlemise tõeliseks väljakutseks on see, et meil ei teki peaaegu kunagi situatsiooni, kus me saaksime teise inimesega vabalt suhelda. Üldjuhul me oleme alati ettevaatlikud oma väljendustes ja väldime ütlusi, mida teine inimene võiks kuidagi ebasõbralikuna või ebaviisakana tõlgendada. See on niivõrd levinud käitumismuster, et enamik inimesi ei suuda seda isegi ette kujutada, et neil oleks võimalik vabalt teise inimesega suhelda. See tugineb meie kogemusele. Me kohtume teiste inimestega, me ütleme midagi, mis on meie arvates täiesti süütu ja siis ühtäkki teine inimene solvub ja muutub väga ärritunuks. Ja siis me istume seal nõutu näoga, püüdes ära mõistatada, miks teine inimene niimoodi reageeris.

Olles kogenud sellist reaktsiooni oma lähedaste, kolleegide või teiste inimestega, loome me endas mustri, mille kohaselt me ei tunne, et me võime ennast vabalt väljendada. Me püüame alati ette ennustada, kuidas teine inimene võib reageerida, enne kui me midagi ütleme. Kuidas on sellisel juhul vaba suhtlemine üldse võimalik?

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK