124. Kuidas jõuda vaba suhtlemiseni?

Tõde armastus- ja inimsuhetes 5/5
Järg artiklile 123. Inimsuhtlemise korrastamine


Inimsuhte kvaliteedi ja käekäigu määrab paljuski see, kuidas me defineerime selle eesmärki. Olles suhtes, on oluline, et me ei sea eesmärgiks mitte harmoonilist suhet, vaid me püüdleksime selle poole, et mõlemad suhte osapooled saaksid ennast vabalt väljendada.

Me peame püüdma üksteist aidata jõuda punkti, kus kumbki suhte osapool ei reageeri läbi ego. Me peaksime seadma eesmärgiks anda teisele inimesele vabadus väljendada ennast vabalt, ilma ise negatiivsesse reaktsiooni kaldumata. Me peame andma teineteisele vabaduse sõnavabaduseks.

Võib-olla tasuks meil veidi mõtiskleda sõnavabaduse üle, mis peaks olema vähemalt  demokraatlikel rahvastel põhiseadusega tagatud. Kui suur on tegelikult ühiskonna sõnavabadus, kui meie mingi väljendus toob kellegi poolt kaasa väga ebameeldiva negatiivse reaktsiooni? Kas meil on tõesti vabadus öelda kõike, mida me soovime? Ma ei taha siiski väita, et ühiskonnas saaks olla  (või peaks olema) täielik väljendusvabadus, ilma et mõni inimene sellele reageeriks.

Meil ei ole vaja kalduda teise äärmusesse ning arvata, et me võime öelda ükskõik mida, ilma et teised sellele reageeriksid. Kuid me võime seada eesmärgiks anda teineteisele õiguse öelda seda, mida me soovime ja siis reageerida sellele vabalt.

Kui me oleme valmis pingutama, siis varem või hiljem jõuame selleni, kus vaatamata sellele, et teise inimese ütlus meid ärritab, ei vasta me enam hirmupõhiselt. Selle asemel, et tavapäraselt reageerida, võime lihtsalt öelda nii: „Mu abikaasa ütles nii. Ma tunnen endas reaktsiooni, kuid selle asemel, et väljendada oma ärritusest tulenevat reaktsiooni, ma astun tagasi ja hoopis kirjeldan oma reaktsiooni abikaasale.” On üks asi, kui me saame vihaseks ja valame oma viha sõnadesse, olukord muutub aga hoopis teiseks, kui me vihaseks saanuna astume vihast välja ja ütleme oma abikaasale: „Las ma räägin sulle, mida ma tunnen, lähtudes sellest, mida sa ütlesid”.

Niisugusel moel saame suhtlemisel tekkinud pinget vähendada. Abikaasa võib öelda, mida iganes ta soovib ja meil ei ole vaja oma reaktsiooni alla suruda, sest viimane ei ole just väga terve muster. Selle asemel võime kirjeldada oma reaktsiooni, milleks on tavaliselt negatiivne emotsioon, ja meil on täielik õigus seda teha. See võimaldab abikaasal mõista, et kui ta ennast sellisel moel väljendab, siis ta kutsub meis esile antud reaktsiooni. Meie aga võime hakata oma reaktsiooni vaatama ja otsima võimalust sellest vabaks saamiseks.

Selliselt reageerides avastame sageli, et meie abikaasal polnud õrna aimugi, et me reageerisime sellisel moel või miks me nii reageerisime. Selgub, et meie partneril polnud mingit soovi meid vihaseks (või mis iganes emotsioon meid vallutas) ajada. Nüüd tekib meil võimalus sellest rääkida. Nüüd on võimalik rääkida ka sellest, miks meie partner ütles seda, mis tegi meid vihaseks. Mis on abikaasa muster, mis sunnib teda ennast selliselt väljendama? Kuidas meie abikaasa reageerib, kui me oleme vihased ja kui me väljendame viha? Sellisel moel on võimalik tasapisi üles ehitada suuremat teineteise mõistmist, mille puhul me ei reageeri hirmupõhiselt, tundes ennast ähvardatuna või tõrjutuna.

Ebaterve suhtlemise tulemus

Mis on sellise suhtlemise tulemus, mille puhul me arvame, et me peame panema oma abikaasa nägema asju nii nagu me ise neid näeme? Eelnevalt on olnud juttu, et on täiesti võimatu panna oma abikaasat seda tegema — seega seda ei juhtu kunagi. Mida me tunneme, kui meie abikaasa ei näe asju nii nagu meie näeme? Me tunneme ennast tõrjutuna!

Kuid ehitades oma suhtlemise alternatiivsetele põhimõtetele, millest oli eelnevalt juttu, on meil võimalik jõuda olukorrani, mille puhul kumbki partneritest ei tunne ennast tõrjutuna, kui neid ei mõisteta. Me võime jõuda isegi selleni, et hakkame nägema, et sellel, kui meie partner näeb asju meist erinevalt, on suur väärtus. See annab meile laiema perspektiivi ning aitab meil suurendada oma mina-tunnet ja oma võimet reageerida konstruktiivselt.

Kui vaadata inimsuhteid veidi avarama pilguga, eriti seda, mis toimub kinniste uste taga, siis ei tohiks olla raske näha, et suhtlemine inimeste vahel on sageli blokeeritud. Tihti juhtub nii, et kaks partnerit istuvad omavahelises pinges kinni ja kas üks või mõlemad on lihtsalt endasse kapseldunud  ega söanda ennast väljendada. See aga ainult tõstab pinget. See salvestab hirmupõhist energiat meie alateadvusesse, sest kui me ei söanda oma tundeid väljendada, siis me genereerime hirmupõhist energiat.

Miks me üldse surume oma tundeid alla? Sest me kardame reaktsiooni, mille osaliseks me saame oma tundeid väljendades. Seega see, mis põhjustab meie tunnete allasurumise, on hirm — hirm reaktsiooni ees. Me kardame reaktsiooni sedavõrd, et hirm reaktsiooni ees on suurem kui meie tunne. See aga ainult suurendab pinget. See toob kaasa rahulolematuse oma partneri suhtes, sest me näeme olukorda sellisena, et see on meie partneri süü, miks me ei saa ennast väljendada. Kuid kas see ikka on tõesti partneri viga või on siin lihtsalt tegemist inimühiskonnas standardiks oleva ebaterve mustriga, mille puhul suhted on rajatud sellisele alusele, et need saavad vaid läbi kukkuda? Kas me oleme võimelised sellest lõksust välja astuma, saama sellest teadlikuks ning töötama selle nimel, et lubada teineteisele vabadust? Et kumbki saaks öelda seda, mida ta tahab öelda ning seejärel anda sama võimaluse teisele osapoolele, vastata samuti vabalt. Selle asemel, et olla hirmupõhises reageerivas allakäiguspiraalis, mis vaid suurendab takistusi suhtlemisel, saame me sammhaaval üles ehitada kasvule suunatud spiraali, mis avab suhtlemise voolu partnerite vahel.

Harmoonilised suhted ja vaba suhtlemine

Meil võib ju olla unistus harmoonilistest suhetest, kuid me ei saavuta seda iialgi läbi suhtlemise blokeerimise. Seda ei ole kunagi võimalik saavutada, kui mõlemad või üks partneritest ei saa ennast vabalt väljendada. Kui me jõuame selleni, et mõlemad partnerid saavad ennast vabalt väljendada, siis on meil võimalik olla harmoonilises suhtes, mis samal ajal aitab kaasa mõlema osapoole vaimsele arengule. Kui me laseme üksteist vabaks, siis me vabastame ka iseennast ning siis oleme vabad ka pingest. Ja kas just pinge polnud see, mis võttis meilt ära harmoonia?

Me ei saavuta harmooniat samasuse kaudu. Me saavutame selle läbi vabalt voolava suhtlemise, kus me võimaldame oma erinevustel vabalt väljenduda ilma pinget tekitamata. See on oskus, mida me võime omandada, kui me õpime armastust väljendama läbi tõe prisma.

Tõenäoliselt ei ole enamiku lugejate partnerid samal teadvuse tasandil, kui nad ise on, kuid nad võivad olla avatud mõnele neist ideedest. Kindlasti on vähemalt osa lugejatest vähemalt mingil määral võimelised neid ideid ka teadlikult kasutama ja seeläbi parandama kõiki oma inimsuhteid.

On tõenäoline, et me satume olukorda, kus teine inimene ei muutu, kuid seda tuleks meil võtta kui suurepärast võimalust, et jätkata oma vaba suhtlemise võime arendamist, mis varem või hiljem toob kaasa selle, et me lihtsalt voolame teise olukorda, kus meile vastatakse samasuguse suhtlemisega.

Loodan, et lugejad on mõistnud eelöeldu mõtet — me ei tohi suhtes olles jõudu kasutada. Ei enda ega ka teiste kallal. Me peame vaid töötama iseendiga ja jätkama seda sõltumata sellest, kuidas meie partner reageerib. See seob meid üha tugevamalt Elu jõe vooluga, senikaua kuni ühel päeval me oleme võimelised lahti laskma kõik sidemed, mis seovad meid selle situatsiooniga ja voolama oma eluga edasi, mida iganes see siis ka tähendaks füüsilisel tasandil.

Igaühe eluplaan on palju olulisem kui mistahes suhe. Kui mõlemad partnerid on vaimsel teel, siis peaksid nad olema võimelised seda teineteise suhtes aktsepteerima. Meil ei ole õigust oodata või nõuda oma partnerilt, et ta jätaks kõrvale või suruks maha mingi oma eluplaani aspekti vaid selleks, et säilitada oma suhet õigena ja harmoonilisena inimlikust ja täna väga piiratud aspektist vaadatuna. Kui mõlemal osapoolel on oma eluplaanist selge visioon, peaks olema võimalik näha ka seda, et eluplaani on võimalik järgida ka suhet säilitades. Kuid me võime ka näha, et kumbki partner ei saa suhtesse jäädes oma eluplaani järgida. Sellisel juhul on meil võimalik lahku minna harmoonias, teineteise mõistmises ja aktsepteerimises.

Sedamööda, kuidas me laiendame oma taju ja mõistame, et meie viis asju näha ei ole ainuõige, saame me ise üha vabamaks ning laseme ka teistel vabamalt voolata. Just siit saab alguse elu teenimine, mis hakkab asendama meie senist arusaamist, mille kohaselt elu peab teenima meid või pigem meie ego ja enesekeskset taju. Kuid see on juba järgmise taseme initsiatsioonide teema, milleks on rahu.

Oma arutlused tõe üle armastussuhtes võiksime (s.t igaüks meist) lõpetada mõtisklusega selle üle, missugust rõõmu tegelikult suhtlemine teise inimesega võib pakkuda. See võib olla tõeliselt sügav ja täiuslik kogemus!

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK