118. Küsimused ja vastused laste haigestumiste kohta

Lugeja kiri: „Tahan sinult nõu küsida minu mõttekäigu kohta.

Kui mu vanem laps oli 2—3-aastaselt ühe õppeaasta lasteaias, siis oli ta pool aega haige, väga tihti ka terve pere. Nüüd, kui pärast poolteist aastat vaheaga hakkas kõige vanem laps jaanuaris uuesti lasteaias käima ning lasteaiateed alustas ka 3 aastane keskmine laps, siis on nad jälle pool aega haiged. Kui lasteaeda ei olnud, olime loetud korrad haiged. Üks aasta läks praktiliselt haigusteta.

Minu teadmised haiguste kohta on sellised: haigus on selles mõttes vajalik, et tasakaalustab väärkasutatud energia, kuid ta ei muuda teadvuse taset. Seega näide, kui tekitada prügi, siis haigus on nagu koristaja, kes tuleb seda laga koristama, aga ta ei muuda olukorda, et prügi uuesti ei tekiks.

Kui väiksed lapsed on haiged, siis minu teadmiste järgi on see suures osas ema väärkasutatud energia. Muidugi laps valib endale vajaliku ema oma kogemuste saamiseks.

Ma olen tavaliselt haigustesse suhtunud paanikata. Väga ei ole oma käike ja tegemisi piiranud, sest olen arvanud, et kui meil on haigust vaja, siis las ta tuleb. Pikapeale olen aga märganud, et kui olen ikkagi viirusepessa läinud, oleme enamasti haigestunud. Ma olen hakanud mõtlema, et ikka ei tasu väga minna kohta, kus on keegi haige, sest ei viitsi ju enam haige olla. Samuti näide minu vanematega: nad ei põe tavalisi „külmetushaigusi", aga kui minu haigete lastega kokku puutuvad, siis ikkagi on nüüd haigeks jäänud. Seega energiakehas on nii palju auke, et kui võimalus tekib, siis midagi sinna külge haagib.

Kui ma oma „Minu loo“ lõpetasin lausega, et mul ei ole mõtet kannatuse vastu võidelda, siis ma mõtlesin seda, et ma võin oma kannatust emmata ja mitte vihata. Tegelikult see lause mulle enam ei meeldi, sest võib tekitada väärarusaama minu mõttekäigust — ma ei taha uskuda, et ma peaks passiivne oma kannatuse suhtes olema ja lihtsalt vaikselt kannatama. Ma tõesti aktsepteerin seda haigust ja ei hala, aga ma tahaks antud olukorraga midagi ette võtta. Mõneti mulle endale tundub ka see natuke naiivne, umbes nii, et kas sa oskad öelda, kuidas ma homme valgustuse võiks saada? Haigused on lihtsalt tagajärg, meie valesti kasutatud energiale ja seda tõenäoliselt ei saa kiirelt muuta. Ma küsin vaid väikeseid abinõusid.

Mõttekäik a) Kui inimene on teatud teadvustasemel, siis sellised viirushaigused lihtsalt jõuavad temani, vaatamata tema välistele otsustele midagi vältida. Seega teatud vanuses lapsed ja lasteaed on lihtsalt välised sündmused, mis tuginenud sisemistele otsustele.

Mul ei olegi muud teha, kui aktsepteerida seda ja tegeleda oma üldise vaimse arenguga.

Mõttekäik b) Selline väga tihedalt haige olemine ei ole ühele väikesele kehale tegelikult vajalik ka antud teadvusseisundis. Ehk näitena: pärast pidu on kutsutud koristaja, kes siis ühest otsast koristab, aga samas tunneb end juba liiga koduselt ja hakkab ka pidutsema ja laga tekitama.

Seega ma peaks ikkagi hoiduma viirusepesadest, sest oma teadvusseisundit ei suuda ma nii kiiresti muuta.

Näiteks kirjutasid sa, et rasestumisvastane vahend on selge sõnum universumile, et last ei soovita. Samuti võin ma ju ka öelda, et kui ma haiguste perioodil viin lapse lasteaeda, on see selge sõnum universumile, et ma tahan, et nad haigeks jääks.

Minu maailmas ehk selles, mida mina kuulen ja näen, maadlevad kõik lapsevanemad, kelle väikesed lapsed lasteaias käivad, selle teemaga. Kas on siin ka mingi universaalne valesti kasutatud energia?

Ma loodan leida vastust siis kahele küsimusele:

  1. Mida saan oma teadvusseisundis muuta, et neid laste viirushaigusi ei peaks nii ohtralt kogema?
  2. Kas ma peaksin vältima kohti, kust viiruseid võib saada?

Ma olen nii palju teinud, et igal hommikul, kui kutsun endale peaingel Miikaeli kaitset, siis palun seda kõikidele oma pereliikmetele ka. Alguses ma palusin kaitset ka kõikide haiguspisikute eest, aga nüüd enam mitte, sest mulle tundub, et ega mult õppetunde ju ära ei pea võtma.

Samuti ei ole ma lapsi väga sundinud lasteaias käima, väga suurt stressi neil ei peaks olema. Loomulikult alguses oli väiksemal vastupanu ja suurem nüüd ei ole enam vaimustuses, aga nad tõesti ei ole seal ju pikki päevi ja on vahel vabad päevad ja haigustest taastumiseks olen ka pikalt aega jätnud. Kokkuvõttes on nad seal nagu kuuvarjutus.

Ma ei võta seda just eriti vaimustusega, et täna vigilil (vigil -süsteemne ja regulaarne vaimsete harjutuste sooritamiste periood) on mul ka üks haige laps kodus. Aga ütlesin endale, et mu areng ei peatu ju sellest, kui ma ei saa ideaalselt osa võtta. Otsustasin need kaks maailmarahu rosaariumi välja jätta, sest mulle tundub, et ma ei ole nagunii veel valmis selleks. Muideks, enne igapäevast kaitse lugemist oli mul vahelduva eduga selline asi, et ärkasin öösel üles ja tekkis õudus sellest, kui palju inimesi ja loomi maailmas kannatab praegu. Päevasel ajal tekkis mul seda vähem. Nüüd ei ole enam nii. Ma ei mõtle enam nii palju sellele üldisele hädale ja viletsusele. Kaitse on peal ja eks ma ei kolla vist seal madalamas maailmas nii palju. Ma arvan, et praegu on mul lihsalt selline periood, kus ma pean ainult endale keskenduma ja alles siis maailma probleemidele.

Ma saan aru, et nende haiguste keskel on mul võimalus tõesti oma emotsioone emmata ja areneda, kuid selles protsessis osaledes on ka reaalselt aega vaja lugemiseks ja praktikate tegemiseks ja haiguste ajal see aeg mul väheneb.

Tänan, kui kirjutad kasvõi mõne lausega oma mõtetest.“

Kommenteerin ja vastan üksikute mõtete kujul.

1. mõte

Karen:
„Minu teadmised haiguste kohta on sellised: haigus on selles mõttes vajalik, et tasakaalustab väärkasutatud energia, kuid ta ei muuda teadvuse taset. Seega näide, kui tekitada prügi, siis haigus on nagu koristaja, kes tuleb seda laga koristama, aga ta ei muuda olukorda, et prügi uuesti ei tekiks.“

Visioonid:
Haigus ei ole koristaja vaid ebaterve psüühe väljendus füüsilise keha tasandil. Haigus ei tervenda meie psüühes olevaid ebaterviklikkusi, vaid toob need meile „kandikul ette”. Haigus ei tasakaalusta, vaid toob tasakaalutuse nähtavale. Me peame mõistma, et keha ei ole psüühest eraldatud ja psüühe probleemid muutuvad varem või hiljem keha probleemideks.

Kuidas tekib haigus? Eluenergia ehk vaimne valgus, mis on pärit vaimsest reaalsusest, meie Vaimselt Minalt ehk MINA OLEN Kohalolekult, peab läbima meie füüsilise kehani jõudmiseks kolm filtrit. Need filtrid on meie endi loodud läbi meie endi tehtud otsuste ja valikute ning asuvad meie erinevates peenkehades. Esimene filter, mida eluenergia ehk valgus peab läbima, on meie minatunne ehk identiteet, mis „asub” meie identiteedikehas. Meie tegelik olemus on puhas teadvus — me oleme vaimsed olendid, kellel on potentsiaalselt piiramatud võimed. Paraku aga oleme me kõik läbi mingi kunagi tehtud otsuse, vähem või rohkem omaks võtnud ühel või teisel moel piiratud minatunde, näiteks paljude inimeste minatunne kõlab umbes nii: „ma olen ahvist arenenud inimene ehk mingis mõttes mõtlemisvõimega ahv” ja „ma olen teistest eraldatud olend”. Valgus, mis läbib sellise piirava filtri, kaotab osa oma tugevusest ning määrdub.

Kui eluenergia on läbinud meie identiteedikeha, siis järgmisena peab ta läbima meie mentaalkeha. Kui meie mentaalkeha ei ole puhas, vaid seal leiduvad erinevad (negatiivsed) mõtted, uskumused ja ootused, siis ka need takistavad eluenergia edasi voolamist ning teevad seda veelgi määrdunumaks. Mentaalkeha võimalikud vormid (mõtted, uskumused ja ootused) on määratud meie minatunde ja maailmapildiga, mis asub, nagu eelnevalt öeldud, meie identiteedikehas. Seega, kui meie minatunne ütleb, et me oleme teistest eraldatud olendid, siis me arvame, et võime teha teistele midagi, ilma ise selle tagajärgi kogemata. Seega, tajudes ennast materiaalse (mitte vaimse) ja eraldatud olendina, ei suuda me üldse mõelda selliselt, et me võime mõtetega maailma muuta, me arvame, et eesmärkide saavutamiseks tuleb tegutseda füüsilisel tasandil ja et elu on olelusvõitlus.

Peale mentaalkeha läbimist jõuab eluenergia veelgi nõrgenenult ja määrdunumal kujul emotsionaalkehasse, mille ülesandeks on panna mõttevormide taha energia ning väljendada need füüsilisel tasandil. Emotsioonid, mis on meie emotsionaalkehas, on määratud ära meie mentaalkeha sisu poolt. Kui me tajume ennast eraldatud olendina ja arvame, et me võime teistele teha midagi, ilma ise selle tagajärgi kogemata, siis me teame, et ka teised võivad meile sama teha. Selle tulemusena on meid valdavateks emotsioonideks hirm ja viha või nende teisendid — näiteks uhkus ja üleolek. Selle tulemuseks on meie tegude emotsionaalseteks motiivideks üldiselt ülalmainitud negatiivsed emotsioonid või nende variatsioonid.

Eluenergia, mis jõuab meie füüsilisse kehasse, on seega läbinud ka emotsioonide filtri, kus osa energiast on muundunud nn emotsionaalseks soojuseks (meie jaoks kadunud), osa on surutud alateadvusse ning osa energiast, olles veelgi enam määrdunud, jõuab meie keha füüsilisele tasandile. Emotsionaalne energia (mis peab sisaldama informatsiooni meie keha ülesehituse kohta ning selleks vajalikku energiat) siseneb meie kehasse, mõjutades hormonaalsüsteemi (seitse nääret vastab seitsmele tšakrale), närvisüsteemi ning DNAd. Meie näärmed toodavad neid hormoone, mida emotsioonid „käsivad” neil toota. Kui meie emotsioonid on määrdunud ehk hirmupõhised, siis toodetakse ka hirmupõhiseid hormoone, et valmistada keha ette ründa- või põgenetüüpi füüsiliseks tegevuseks. Sellised hormoonid on aga keha jaoks mürgised ning kui nad ei väljendu füüsilisel tasandil, siis nad ladestuvad inimese kudedesse, sidudes endaga muid mürgiseid aineid. Seda protsessi on mõningal määral võimalik kompenseerida füüsilise koormuse ning tervisliku toitumisega, kuid üldse mitte nii palju, kui inimestele uskuda meeldib. Tervislik toitumine ja liikumine aitab kaasa füüsilise tervise säilimisele, aga emotsioonide mõju on palju kordi suurem. Võtmeks füüsilise tervise juurde on töö emotsioonidega.

2. mõte

Väikestel lastel ei ole selgelt väljakujunenud identiteedi-, mentaal- ega ka emotsionaalkeha. Lihtsustatult võime öelda, et nad on nagu ilma parooli ja viirusekaitseta arvutid, mida iga ligipääseja võib mõjutada. Et seda ei juhtuks, on lapsed energeetiliselt ühendatud oma vanematega, kelleks on tavaliselt bioloogilised vanemad. Ideaaljuhul, kui vanemate identiteedi-, mentaal- ja emotsionaalkehad on terved ja negatiivsusest kahjustamata, kaitsevad need (ehkki mitte täielikult) ka laste energiakeha. See kaitseb lapsi väliste negatiivsete mõjude eest energeetiliselt ning sellest tulenevalt osaliselt ka füüsiliste haiguste eest, mis ju tegelikult vaid kajastavad energiakehas toimuvat.

Tegelikkuses on kõikide lapsevanemate energiakehad vähem või rohkem saastunud ja see toob endaga kaasa sageli erinevaid tervisehäireid nii vanematel kui ka lastel. Tähelepanelikud lapsevanemad on ehk märganud, et peale tõsisemat peretüli vanemate vahel suureneb oluliselt tõenäosus laste haigestumiseks. Lapsed haigestuvad sageli just peale peresiseseid, eriti vanemate- vahelisi konflikte. Siiski, mitte kõik konfliktid ei avaldu tugevalt füüsilisel tasandil ja seega võib olla olukordi, kus emotsionaalne või mentaalne pinge vanemate vahel on suur, aga füüsilisel tasandil see eriti ei kajastu. Ka sellisel juhul saavad laste energiakehad mõjutatud ning sageli avaldub see ka füüsilise haigusena.

Seega väikesed lapsed, eriti kuni 7-aastaseks saamiseni, on äärmiselt tugevalt mõjutatud vanemate energiakehas toimuva poolt. Vanemate energiakehad peavad pakkuma lastele kaitset, kuid tegelikkuses võivad need hoopis lapsi kahjustada. Vanemate energiakehad on lastega seotud ka hiljem, kuni 14. eluaastani suhteliselt tugevalt ja teatud seotus jääb kuni laste täieliku psüühilise iseseisvumiseni. Mõnikord püüavad vanemad ja lapsed üksteist omada ja kontrollida ja see võib kaasa tuua olukorra, kus lapsed on vanematega psüühiliselt seotud kogu elu. Pole harvad ka olukorrad, kus lapsed jäävad vanematega energeetiliselt seotuks ka peale lapsevanema surma. Võib juhtuda, et sellisel juhul panevad lapsed vastutuse oma elu (õnnetuste) eest vanemate õlule ka täiskasvanuks saades, mis teeb nad jõuetuks oma elu muutmisel, sest nad ei suuda näha võimalust oma elu ise muuta.

3. mõte

Lähtudes energeetilisest olukorrast meie planeedil, peaksid lapsed olema oma vanemate energeetilise kaitsekilbi all vähemalt 7. eluaastani. Ideaaljuhul peaksid vanemad kutsuma oma lapsele igapäevaselt vaimset kaitset ja korraldama energeetilise hügieeni tingimusi. Kurb reaalsus on aga see, et vaid üksikud lapsevanemad on seda probleemi omale teadvustanud ja veel vähemad tõepoolest kutsuvad endale ja oma lastele vaimset kaitset. On kurb-irooniline, et inimesed kaitsevad oma arvutit palju paremini kui oma energiakeha ja tervist. Inimpsüühika on veidi sarnane internetti ühendatud arvutiga, millel puudub viirusetõrje. Võrku ühendatuna  ja hoolimatu kasutamise puhul on arvuti varem või hiljem mingi viiruse või pahavaraga nakatunud ning mõnikord võivad selle tagajärjed olla arvuti või seal oleva informatsiooni jaoks väga hävitavad.

On olemas inimesi, kelle vaimne tase ja teened eelmistest eludest on sellised, et neil on nn tugev kaasasündinud kaitse, kuid selline nähtus puudutab suhteliselt väheseid inimesi ning ta ei ole absoluutne. Ka sellisel juhul peaksid vanemad oma lapse energeetilist kaitstust väljastpoolt toetama, ehkki vajadus selle järele on väiksem.

Kui me viime oma väikesed kaitseta lapsed lasteaeda, siis osade laste jaoks, kelle kaitse ei ole piisavalt tugev, tähendab see justkui energeetilisse solgiauku sattumist. Lasteaias olevad lapsed võtavad sinna kaasa oma energeetilise koorma ning kuna lapsed ei oska oma energiavälja teadlikult sulgeda, siis piltlikult öeldes nad talletavad kogu sissetuleva informatsiooni ja energia ilma igasuguse valikuta oma kõvakettale. Lisaks tekib ühendatud anumate efekt. Ebapuhtama energeetikaga lapsed annavad osa oma ebapuhtustest nn ühisesse katlasse ja saavad sealt veidi puhtamat energiat vastu, puhtamad aga annavad ära osa oma energiast ja saavad ebapuhtamat vastu. Tulemuseks on see, et puhtama psüühikaga lapsed kannatavad lasteaias rohkem — nad võivad muutuda energiadoonoriteks, saades vastu negatiivset energiat.

4. mõte

Kui lapsed on lasteaias sageli haiged ja kodustena olles peaaegu terved, siis see kõneleb juba ise enda eest. Mingil moel peab lasteaed olema tervist „kahjustav”.

5. mõte

Paljud lapsevanemad panevad oma lapsed lasteaeda põhjendusega, et nii õpivad lapsed teistega suhtlemist ja sotsiaalseid oskusi. Selles on küll oma tõetera olemas, kuid lapsevanemad unustavad (või ei ole teadlikud) selle, et suhted teistega vaid peegeldavad meie endi psüühilist seisundit ja meie oskust iseendaga hakkama saada. Kui laps ei õpi iseendaga hakkama saama, siis parimal juhul saab temast vaid hea manipulaator. Kui aga laps õpib iseendaga hästi hakkama saama, siis ei valmista talle teistega heade suhete loomine mingit probleemi. Kui inimese sees on konflikt, siis see väljendub ka tema ümbruses ja inimsuhetes. Kui inimene on sisemiselt harmooniline, siis ka see kajastub tema ümbruses ja inimsuhetes.

6. mõte

Karen:
„Ma olen tavaliselt haigustesse suhtunud paanikata. Väga ei ole oma käike ja tegemisi piiranud, sest olen arvanud, et kui meil on haigust vaja, siis las ta tuleb. Pikapeale olen aga märganud, et kui olen ikkagi viirusepessa läinud, oleme enamasti haigestunud. Ma olen hakanud mõtlema, et ikka ei tasu väga minna kohta, kus on keegi haige, sest ei viitsi ju enam haige olla. Samuti näide minu vanematega: nad ei põe tavalisi „külmetushaigusi", aga kui minu haigete lastega kokku puutuvad, siis ikkagi on nüüd haigeks jäänud. Seega energiakehas on nii palju auke, et kui võimalus tekib, siis midagi sinna külge haagib.“

Visioonid:
Ehkki nakkushaigused on vaid päästikuks, mis toovad välja sügavamal olevad probleemid, kehtib sellise olukorra kohta veel üks põhimõte — kui päästikule mitte vajutada, siis reaktsiooni ei järgne. Seega lühiajaliselt võib füüsilise hügieeni pidamine ja nakkuskollete vältimine aidata laste ja ka täiskasvanute nakatumisi vältida. Siiski, seda ei tuleks käsitleda väljapääsuna, vaid kui võimalust ajapikendust saada. Kui asjaosaliste teadvusseisund ei muutu, siis tõenäoliselt varem või hiljem mingi haigestumine toimub.

7. mõte

Karen:
„Kui ma oma „Minu loo“ lõpetasin lausega, et mul ei ole mõtet kannatuse vastu võidelda, siis ma mõtlesin seda, et ma võin oma kannatust emmata ja mitte vihata. Tegelikult see lause mulle enam ei meeldi, sest võib tekitada väärarusaama minu mõttekäigust — ma ei taha uskuda, et ma peaks passiivne oma kannatuse suhtes olema ja lihtsalt vaikselt kannatama. Ma tõesti aktsepteerin seda haigust ja ei hala, aga ma tahaks antud olukorraga midagi ette võtta. Mõneti mulle endale tundub ka see natuke naiivne, umbes nii, et kas sa oskad öelda, kuidas ma homme valgustuse võiks saada? Haigused on lihtsalt tagajärg, meie valesti kasutatud energiale ja seda tõenäoliselt ei saa kiirelt muuta. Ma küsin vaid väikeseid abinõusid.“

Visioonid:
Arvamus, et tehtud vigu võib kannatustega või haigustega heastada on vananenud maailmavaade. Selles on küll killuke tõtt, kuid tõde on vaid killuke ja mitte enam. Inimeseks olemise peamiseks eesmärgiks on eneseteadvuse kasv. Kui meie eneseteadvuse kasv peatub või võtab vastupidise suuna, siis kannatused on sageli ainukeseks viisiks, kuidas meile sellest teada anda. Kannatamine ei tõsta ega muuda meie teadvusseisundit, mis on meie kannatuste aluseks. Kannatus vaid ütleb meile, et meie eneseteadvus ei kasva. Parim ja kiireim tee kannatustest vabanemiseks on eneseteadvuse kasvu juurde tagasi pöördumine. Kui see on toimunud, siis kannatustel pole enam mõtet ja nad hakkavad meie elust kaduma.

Kui me siiralt püüame areneda ning selle käigus vigu teeme, siis need vead tavaliselt meile andestatakse ning need ei tule meie juurde tagasi kannatustena. Õppimise eesmärgil on lubatud vigu teha. Võib lausa öelda nii, et ei ole võimalik areneda ilma vigu tegemata. Et laps õpiks käima, peab ta sadu kordi kukkuma. Probleemiks oleks siin hoopis see, kui laps püüaks vigu (kukkumist) vältida — kuidas tal oleks siis võimalik käima õppida?

Selline põhimõte puudutab meid kõiki — kannatusi ei põhjusta mitte vead, vaid püüd vigu vältida, mis sügavamal tasandil toob kaasa paigalseisu ehk hirmu elu ja muutuste ees.

Seega haigus on meile lihtsalt sõnumitooja psüühilisest reaalsusest.

8. mõte

Mul on endal 2-aastane laps ja oleme abikaasaga korduvalt arutanud nii lasteaia kui ka kooli teemat. Hetkel oleme seda meelt, et me oma last lasteaeda ei pane — ja seda just energeetilistel põhjustel. Meie arvates peaks kuni 7-aastan laps olema põhiliselt oma vanemate ja kodu energiaväljas. Ka ei pea me mõistlikuks saata oma last teistesse kodudesse palju mängima, sest sealne energeetiline situatsioon võib olla lapse arengule ebasoodus. Siiski pole mõtet minna ka teise äärmusesse ja keelata oma lapsel teiste lastega suhtlemist.

Mis puudutab kooliharidust, siis täna kaldume arvama, et meil on võimalik koduõppe abil pakkuda lapsele tunduvalt paremat õppimiskeskkonda, kui seda pakub kool. Meie arvates on lapse kõige tähtsamaks oskuseks oskus oma emotsioonidega hakkama saada. Laps peab õppima oma emotsioone ära tundma ning konstruktiivselt väljendama ning seeläbi õppima ennast juhtima. Meie psüühiline terviklikkus ja võimekus määrab selle, kuidas me koolis teadmisi omandame ning neid hiljem elus kasutada oskame.

Tänane kool on orienteeritud rohkem analüütiliste automatismide omandamiseks, mis on küll vajalikud, kuid peaksid alluma enesemeisterlikkusele. Enesemeisterlikkuse õpetamist lastele tänases koolis peaaegu üldse ei praktiseerita. Tõsi, seda ei tehta ka enamikus kodudes.

9. mõte

Teoreetiliselt on võimalik kannatustest hetkega välja astuda, kuid see eeldab suurt hüpet teadvuse seisundis, mis tooks kaasa minatunde kaotamise ehk identiteedikriisi, mis võib lõppeda tõsise vaimuhaigusega. Sestap tasub siiski püüelda järk-järgulise arengu poole. Nagu olen maininud, minuga juhtus väga kiire teadvuse seisundi muutus ja mul kulus enam kui kolm aastat, et oma psüühiline terviklikkus taastada. Olen märganud, et paljud, kes on sarnase tipukogemuse läbi elanud, ei suudagi seda integreerida ning psüühilist terviklikkust taastada.

10. mõte

Karen:
„Mõttekäik a) Kui inimene on teatud teadvustasemel, siis sellised viirushaigused lihtsalt jõuavad temani, vaatamata tema välistele otsustele midagi vältida. Seega teatud vanuses lapsed ja lasteaed on lihtsalt välised sündmused, mis tuginenud sisemistele otsustele.

Mul ei olegi muud teha, kui aktsepteerida seda ja tegeleda oma üldise vaimse arenguga.

Mõttekäik b) Selline väga tihedalt haige olemine ei ole ühele väikesele kehale tegelikult vajalik ka antud teadvusseisundis. Ehk näitena pärast pidu on kutsutud koristaja, kes siis ühest otsast koristab, aga samas tunneb end juba liiga koduselt ja hakkab ka pidutsema ja laga tekitama.

Seega ma peaks ikkagi hoiduma viirusepesadest, sest oma teadvusseisundit ei suuda ma nii kiiresti muuta.

Näiteks kirjutasid sa, et rasestumisvastane vahend on selge sõnum universumile, et last ei soovita. Samuti võin ma ju ka öelda, et kui ma haiguste perioodil viin lapse lasteaeda, on see selge sõnum universumile, et ma tahan, et nad haigeks jääks.“

Visioonid:
Laste haigused teevad eelkõige vanemate elu keeruliseks ja on seega sõnum vanematele. Lapsel on lihtsalt ebamugav olla, aga ta ei tee sellest järeldusi ega hakka haiguse tulemusena teistsuguseid otsuseid tegema. Olukorda saab tõenäoliselt muuta sellega, kui vanemad hakkavad teistsuguseid otsuseid tegema, mis üldiselt tähendab samadele välistele ärritajatele teistsugust reageerimist või üldse reageerimata jätmist. Kui lapsed on haiged näiteks vanemate vahelise pinge tõttu, siis kui üks lapsevanem jätab süstemaatiliselt provokatsioonile reageerimata, siis tekib võimalus uuele teadvuse tasandile läbimurdmiseks, millega kaasneks vähem pinget ja tõenäoliselt ka tervemad lapsed.

Ma tõesti ei näe, kuidas võiks haige olemine aidata väikese lapse vaimsele arengule kaasa. Lapse eneseteadvus ei ole veel nii piisavalt välja arenenud, et ta suudaks olukorrast järeldusi teha ja oma tegevust muuta. Väikeste laste eest teevad otsuseid vanemad ja kannavad ka vastutust tagajärgede eest, mis selles kontekstis tähendab vajadust tegeleda haige lapsega.

11. mõte

Karen:
„Minu maailmas, ehk selles, mida mina kuulen ja näen, maadlevad kõik lapsevanemad, kelle väikesed lapsed lasteaias käivad, selle teemaga. Kas on siin ka mingi universaalne valesti kasutatud energia?“

Visioonid:
Ma arvan, et sellisel olukorral on mitu põhjust ja keskendumine ainult ühele, oleks äärmiselt lihtsustatud lähenemine.

Toon siin mõned põhjused, mida arvan olevat aktuaalsed (loetelu ei ole ammendav):

  • Me elame energeetiliselt väga ebapuhtas keskkonnas — kollektiivne alateadvus mõjutab meid palju rohkem kui enamik inimesi on seda valmis uskuma. Lasteaias satub laps veelgi enam kollektiivse energiavälja mõju alla. Vaimne kaitse vähendaks selle negatiivse välja mõju — seda aga peaaegu keegi ei tee.
  • Kuna keegi meist ei ole energeetiliselt täiesti puhas, siis nakkushaigused mõjutavad vähem või rohkem meid kõiki.
  • Üldiselt inimesed vaatavad oma elupõhimõtteid ümber vaid siis, kui mingi muu vahend enam ei aita, kui nad enam tõepoolest ei suuda senist elu välja kannatada. Enamik inimesi võitleb n-ö viimase piirini või lausa surmani, keeldudes oma maailmavaadet, minapilti ja teadvusseisundit küsimärgi alla seadmast ning teistsuguseid otsuseid tegemast.
  • Isegi vaimse maailmavaatega inimesed püüavad ennast ja oma lapsi tervendada kas füüsiliste vahendite abil või otsivad lahendust mujalt väljastpoolt, olgu siis selleks tervendajad, ekstrasensid, kristallid, inglid vms. Ainuke tõeline viis tervenemiseks on enesetervendamine, mis tähendab vastutuse võtmist ja oma teadvuse seisundi muutmist. Ma ei väida, et mainitud välised tegevused ei võiks kergendust anda, kuid kuidas saavad välised asjad meie teadvusseisundit muuta, kui meie teadvusseisund on määratud meie endi tehtud otsustega? Kui me teistsuguseid otsuseid ei tee, siis ei saa ka teistsugust teadvusseisundit tekkida ning ka sügavam tervenemine ei ole võimalik.

12. mõte

Karen:
„Ma loodan leida vastust siis kahele küsimusele:

A. Mida saan oma teadvusseisundis muuta, et neid laste viirushaigusi ei peaks nii ohtralt kogema?

Visioonid:
Mida keegi konkreetne isik peaks oma teadvusseisundis täpselt muutma, on mul väga raske öelda. Ka mul endal on probleeme, mille olemasolu viitab selgelt vajadusele hakata teatud olukorras teistsuguseid otsuseid tegema ehk ületada olemasolev teadvusseisund. Siiski, kiire tulemuse saavutamiseks oleks vaja tegeleda emotsionaaltasandiga. Kuid tõeline muutus tekib vaid siis, kui me tõepoolest mõistame sügavuti oma vaimset olemust — kui see on muutunud meie sisemisel teadmisel põhinevaks usuks. Ehkki sõna usk ei ole siin parim väljend, võib-olla peaks ütlema, et teadmine, mis on meis nii sügavale juurdunud, et me ei saa enam midagi muud uskuda.

Sellist sisemisel teadmisel (müstilisel kogemusel) põhinevat usku ei ole ma sageli kohanud ja selle omandamine ei ole nädalalõpu kursuste teema. Enamiku inimeste jaoks on see ikkagi aastate- või eludepikkune sihikindel töö, mille tulemusena meie minatunne füüsilisest, eraldatud olendist transformeerub järk-järgult vaimse olendi minatundeks. Siin võivad vaimsed harjutused suureks abiks olla.

Enamikule visioonid.ee lugejatest on see saavutatav tõenäoliselt käesoleva elu jooksul, kuid see nõuab tõepoolest olulist pühendumist ja ka teatud loobumisi. Tundub, et täna veel enamik meist ei kannata piisavalt, et nad oleksid nõus loobuma oma olemasolevast minatundest, maailmavaatest, ootustest, emotsioonidest ja harjumustest.

13. mõte

Karen:
„...kas ma peaksin vältima kohti, kust viiruseid võib saada?“

Visioonid:
Jah, oleks mõistlik vältida kohti, kus on oht nakkushaigustega kokku puutuda, samuti tuleks vältida kohti, mis on energeetiliselt saastunud.

14. mõte

Karen:
„Ma olen nii palju teinud, et igal hommikul, kui kutsun endale peaingel Miikaeli kaitset, siis palun seda kõikidele oma pereliikmetele ka. Alguses ma palusin kaitset ka kõikide haiguspisikute eest, aga nüüd enam mitte, sest mulle tundub, et ega mult õppetunde ju ära ei pea võtma.

Samuti ei ole ma lapsi väga sundinud lasteaias käima, väga suurt stressi neil ei peaks olema. Loomulikult alguses oli väiksemal vastupanu ja suurem nüüd ei ole enam vaimustuses, aga nad tõesti ei ole seal ju pikki päevi ja on vahel vabad päevad ja haigustest taastumiseks olen ka pikalt aega jätnud. Kokkuvõttes on nad seal nagu kuuvarjutus.“

Visioonid:
Vaimsete rituaalide sooritamine ja kaitse kutsumine ei too automaatselt kaasa teadvusseisundi tõusu. Nagu eelpool mainitud, teadvusseisundi määravad ära meie otsused ja valikud. Seega on võimalik tegeleda aastaid vaimsete praktikatega, ilma oma teadvusseisundit tõstmata. Nii on ka väga paljud inimesed teinud — nad on õppinud tegema väliseid rituaale, mille hulka kuuluvad ka vaimse kaitse ja energeetilise hügieeni praktikad, ilma et nende teadvuse seisund oluliselt muutuks.

Vaimsed praktikad aitavad vähendada kollektiivse energiavälja mõju meie otsustele, samuti vähendavad need praktikad meie hinges olevate ebapuhaste energiate mõju meile, nii et me suudame näha oma igapäevaseid olukordi selgema pilguga. Võime öelda, et meie taju muutub puhtamaks ehk meie Teadlik Mina ei ole enam nii samastunud meie ego erinevate aspektidega. See loob eeldused teadvusseisundi muutmiseks, kuid ei too seda automaatselt kaasa. Meie teadvusseisund muutub vaid siis, kui me teeme oma tavapärases olukorras teistsuguse — parema — otsuse. Näiteks selle asemel, et oma abikaasa etteheidetele samaga vastata, lihtsalt teeme nagu ta ei oleks midagi öelnud — jätame reageerimata. Me ei ründa ega põgene, vaid lihtsalt vaatame nii ennast kui ka kogu situatsiooni kõrvalt.

Teiste sõnadega, mitte ükski väline asi, kaasa arvatud ka vaimsed praktikad, ei muuda meie teadvusseisundit. Meie teadvusseisund muutub vaid siis, kui me teeme senisest teistsuguseid otsuseid. Iga otsus ja valik, mille me teeme, kasutab meile antud eluenergiat ja muundab selle sagedust vastavalt otsuse „kvaliteedile”. Seega, meie tänane teadvusseisund koosneb energiast, mida me oleme kogu oma selle ja eelnevate elude jooksul muundanud. Kui meile ei meeldi meie välised olukorrad ja meeleseisund, siis tuleb meil hakata tegema teistsuguseid otsuseid kui seni. Vaimsed praktikad on siin vaid abilisteks ja sageli ei olegi meil võimalik läbimurret ilma nende abita saavutada. Väline ja sisemine energeetiline surve meie teadlikkusele on sedavõrd suur, et ilma välise abita on meil väga raske või lausa võimatu teistsuguseid otsuseid teha.

15. mõte

Karen:
„Ma ei võta seda just eriti vaimustusega, et täna vigilil on mul ka üks haige laps kodus. Aga ütlesin endale, et mu areng ei peatu ju sellest, kui ma ei saa ideaalselt osa võtta. Otsustasin need kaks maailmarahu rosaariumi välja jätta, sest mulle tundub, et ma ei ole nagunii veel valmis selleks. Muideks, enne igapäevast kaitse lugemist, oli mul vahelduva eduga selline asi, et ärkasin öösel üles ja tekkis õudus sellest, kui palju inimesi ja loomi maailmas kannatab praegu. Päevasel ajal tekkis mul seda vähem. Nüüd ei ole enam nii. Ma ei mõtle enam nii palju sellele üldisele hädale ja viletsusele. Kaitse on peal ja eks ma ei kolla vist seal madalamas maailmas nii palju. Ma arvan, et praegu on mul lihsalt selline periood, kus ma pean ainult endale keskenduma ja alles siis maailma probleemidele.

Ma saan aru, et nende haiguste keskel on mul võimalus tõesti oma emotsioone emmata ja areneda, kuid selles protsessis osaledes on ka reaalselt aega vaja lugemiseks ja praktikate tegemiseks ja haiguste ajal see aeg mul väheneb.“

Visioonid:
Negatiivsuse embamine ei tähenda seda, et me peame seda heaks kiitma või et see peab meile meeldima. Negatiivsus on tekkinud seetõttu, et me ei aktsepteeri teatud tingimusi ehk siis me seame tingimused sellele, mis on aktsepteeritav ja mis mitte. Kuid mitteaktsepteerimist ei ole võimalik ravida mitteaktsepteerimisega. Just seetõttu olen viimasel ajal rõhutanud, et negatiivsetest nähtustest vabanemise võtmeks on lõpetada nende klassifitseerimine ja lasta neil lihtsalt olla, mõistes, et need on teadvusseisundi tulemused — muuhulgas mitteaktsepteeriva teadvusseisundi tulemused. Kuid see ei tähenda, et me ei peaks püüdlema nende tingimuste muutmise poole. Määravaks on siin meie suhtumine — kas me põgeneme negatiivsete nähtuste eest või püüame mõista, et need nähtused on sõnumitoojad, mis räägivad meile nii kollektiivsest kui individuaalsest teadvusseisundist ning siis me püüame oma teadvusseisundit tõsta.

Meil ei ole mõtet sõdida tagajärgedega neid mitte aktsepteerides. Ainuke konstruktiivne viis on tegeleda põhjustega — oma teadvusseisundiga ja selle aluseks olevate otsuste ja valikutega. Negatiivsete tingimuste aktsepteerimine tähendab tegelikult neilt jõu ära võtmist, sest vaid neid psühholoogiliselt vastu võttes (emmates) saame me neisse sisse minna ning näha, et see või teine tingimus on vaid illusioon — ettekujutus meie meeles — kas siis otseselt või kaudselt.