120. Kas armastussuhtes on kohta tõele

Tõde armastus- ja inimsuhetes 1/5

Mis on tõde? Nii küsis Pontius Pilatus Jeesuselt. Ja selle üle tasub tõepoolest mõtiskleda. Pontius Pilatus esindas inimest, kes oli allpool 48. teadvuse tasandit. Jeesus aga isikut, kes oli väga lähedal 144. teadvuse tasandile. Jõudes 144. tasandi lähedale, on meil võimalik teada tõde. Olles allpool 48.  teadvuse tasandit, ei ole meil võimalik tõde teada. Need, kes loevad siinseid kirjutisi, ei kuulu tõenäoliselt kumbagi gruppi.

Kas meil on täna võimalik tõde tunnetada? Jah, meil on võimalik teada rohkem tõde, kui allpool 48. taset, kuid mitte ligilähedalegi sellele, mis on võimalik teekonna kõrgematel astmetel. Seda on oluline meeles pidada, sest meil on kalduvus oma tajusid tõeks pidada. Niisiis, kuidas on meil võimalik tõde teada, kui me oleme teadvuse tasandil vahemikus 48—96?

Me tajume maailma ja tõde ainult läbi oma hingesõiduki (psüühe ja keha), mida me kasutame enda väljendamiseks materiaalses maailmas. Kuid see ei tähenda, et me ei võiks kogeda tõde selle puhtaimal kujul. Meie Teadlikul Minal on võime astuda välja samastumisest hingesõidukiga. Nii nagu me võime kogeda tingimusteta armastust, võime me kogeda ka tingimusteta tõde, kuid jällegi — tingimusteta tõde on TINGIMUSTETA. Tal ei ole mingeid tingimusi — ta on alati tõene!

Selle teema käsitlemiseks on meil vaja mõista seda, mida enamik inimestest ei ole (veel) võimelised mõistma. Enamik inimestest ei suuda vahet teha reaalsusel ja sellel, mida nad tajuvad reaalsusena. Nad arvavad, et see, mida nad läbi oma hingesõiduki näevad, on reaalsus, et see on tõde. Kuid kas see ikka on nii?

Hingesõiduk — vaenlane või abiline?

Meie hingesõiduk ei ole meie vaimse kasvu vaenlane. Kuid ta võib olla vaenlane ja ongi seda, kui meie teadvuse tasand jääb allapoole 48. tasandit. Sellisel juhul meie hingesõiduk sisaldab ego, mis tirib meid enesekesksetesse ja hirmupõhistesse mustritesse. Sellisel juhul me püüame kaitsta oma ego ja madalamat mina, selle asemel, et ego ja inimteadvuse isekamaid aspekte ületada.

Inimteadvus ja ego katavad meie hingesõiduki justkui teatud värvikihiga. Kui me tõuseme kõrgemale 48. tasandist, siis me hakkame vabanema enesekesksusest. Seda mööda, kuidas me läheneme 96.  tasandile, vabaneme me üha enam enesekesksusest. Kuid see ei tähenda, et me vabaneme hingesõidukist.

Enesemeisterlikkuse teekonna eesmärgiks 48. ja 96. tasandi vahel on oma loovate võimete arendamine nii, et me oleksime võimelised neid paremini väljendama füüsilises reaalsuses. Kui me soovime oma loovaid võimeid füüsilises reaalsuses väljendada, siis meil on vaja selleks mingit vahendit. Selleks on meil neli madalamat keha — identiteedi-, mentaalne, emotsionaalne ja füüsiline keha, mis kokku moodustavadki hingesõiduki. Just sel põhjusel ei saa Teadlik Mina, mis on lihtsalt puhas teadlikkus, väljendada siin loovust. Just sel põhjusel on Teadlikul Minal vaja luua hingesõiduk, kaasa arvatud neli madalamat keha. Tal ei ole vaja luua ego, kuid ta on seda teinud planeedil Maa. Enesemeisterlikkuse tee peamiseks ülesandeks on üle saada ego mõjust, et meil oleks kõrgem juhtimine oma hingesõiduki üle, selle asemel, et laseme egol olla otsustajaks ning tõmmata ennast hirmupõhiste mustrite kordamisse, mis lõppkokkuvõttes vaid kaitsevad ja tugevdavad ego.

Kuidas luuakse hingesõiduk?

Olen varem kirjutanud vajadusest lõpetada sisemiste vaimude puhastamine, sest need ei ole hingesõiduki algsed osad. Sellised sisemised vaimud on loodud, tuginedes ego hirmule ja moonutatud tajule. Nad on loodud tuginedes dualistlikule illusioonile, kuid meil võib olla hingesõiduk, mis on nendest puhas. See ei tähenda, et hingesõiduk võiks üles tõusta, vaid see tähendab seda, et meil on puhas hingesõiduk, mille kaudu meil on materiaalses maailmas võimalik ennast väljendada.

Kuidas me oleme oma isikliku hingesõiduki loonud? See on loodud, tuginedes individuaalsusele, mis on meie MINA OLEN Kohalolekusse sisse ehitatud. Iga inimese MINA OLEN Kohalolekul on oma individuaalne maatriks, mis on erinev mistahes teise eneseteadliku olendi omast kogu vormimaailmas. Isegi kui me ei ole teadlikud oma MINA OLEN Kohalolekust, väljendame me siiski mingil määral selle individuaalsust, kui me loome oma hingesõidukit.

Meie hingesõiduki loomises osalevad ka kõik meie materiaalse maailma kogemused. Kui me oleme planeedil Maa kehastunud kaua aega, mis tõenäoliselt puudutab enamikku lugejatest, siis meie hingesõiduki individuaalsused on tugevasti mõjutatud sellest, mida me oleme siin kogenud. Teiste sõnadega, meie hingesõiduk on segu meie vaimsest individuaalsusest ja meie maistest kogemustest.

Ülesandeks 48. ja 96. tasandi vahel on oma hingesõiduki vabastamine egost, kuid mitte hingesõidukist või selle individuaalsusest vabanemine. Viimane muutub aktuaalseks alles peale 96. tasandit, mil me alustame oma Teadliku Mina vabastamist ka mittehirmupõhistest hingesõiduki osadest.

Me võime seda vaadata nii, et esmalt peame looma endale puhta hingesõiduki, mille kaudu meil oleks võimalik ennast väljendada ning seejärel hakkame oma samastumist hingesõidukiga vähendama, nii et me mõistame oma tõelist olemust — seda, et me oleme Kohalolek, Kohaloleku pikendus. Hingesõiduk on vaid vahendiks, mille kaudu meie loovus saaks avalduda materiaalses reaalsuses. Seega, peale 96. tasandit hakkame lammutama oma hingesõidukit ehk oma maist individuaalsust, mille me oleme eelnevalt omandanud. Kuid see ei too kaasa individuaalsuse kadumist 144. tasandil.

Kuid milleks kogu see eelnev lugu? See on oluline sellepärast, et üks armastuse väärkasutustest on see, et meil on kalduvus arvata, et tõde võib defineerida ainult ühel moel. Meil on kalduvus arvata, et kui me kedagi tõeliselt armastame, siis soovime teda ka aidata — aidata tal vabaks saada — seega  peame panema teda (oma) tõde nägema.

Kui me vaatame lääne poole ja näeme päikeseloojangut, siis on meil teatud vaatenurk sellele olukorrale. Kui me nüüd pöörame ümber ja vaatame ida poole, siis me ei näe päikest. Kui meie Teadlik Mina pöördub sissepoole ja distantseerub hingesõidukist, siis me võime „näha” oma MINA OLEN Kohalolekut. Me võime kogeda tõe tingimustetust, kuid me kogeme sellisel juhul ka seda, et tingimusteta tõde ei ole võimalik sõnadega väljendada, samuti ei ole seda võimalik väljendada kujundite, teooriate ega filosoofiatega.

Mis juhtub, kui me pöördume ümber ja vaatame läbi oma hingesõiduki väljapoole, kui me vaatame materiaalset maailma? Nüüd me vaatame maailma läbi oma hingesõiduki ja selle individuaalsuse, mis on sellesse sisse ehitatud. Me vaatame ka tõe kontseptsiooni läbi selle sõiduki, kuid mida me peaksime meeles pidama, on see, et meil ei ole kunagi võimalik tajuda absoluutset või tingimusteta tõde läbi oma hingesõiduki.

Teiste sõnadega, olles kehastuses, on meil võimalik absoluutset tõde kogeda ja tunnetada ainult siis, kui me kogeme puhast teadvust, ehk oleme oma hingesõidukist ehk füüsilisest kehast, emotsioonidest, mõtetest ja minatundest distantseerunud. Millal iganes me püüame oma kogemust sõnadega või mingil muul moel väljendada, ei ole see enam absoluutne tõde vaid lihtsalt üks tõe väljendusvorme.

Just siin tekib armastuse väärastumine, kui soov enamaks saamise järele moondub sooviks millegi absoluutse järele. Meil on loomulik soov tõde otsida, kuid see võib moonduda sooviks absoluutse tõe järele, mida oleks võimalik kogeda läbi hingesõiduki.

Mis on teadvus ja 144-st teadvuse tasandist loe:

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK