121. Individuaalne või universaalne tõde?

Tõde armastus- ja inimsuhetes 2/5
Järg artiklile 120. Kas armastussuhtes on kohta tõele?

Kõrgem tõde ei ole TÕDE

Arvamus, et meie individuaalne taju on tõene ja lausa ainuõige, on aluseks väga paljudele suhteprobleemidele mistahes inimsuhete valdkonnas. Meil on kalduvus uskuda, et see, mida me näeme läbi oma maailmavaatelise, uskumuste ja emotsioonide prisma ehk läbi hingesõiduki, on tõde kõige kõrgemas tähenduses. Sageli usuvad paljud meist, et mingi religioon või filosoofiline süsteem on oma kirjutistes lõpliku tõe kirja pannud. Kui me siis tunnistame seda religiooni või filosoofiat, siis me justkui näeksime tõde, sest me aktsepteerime seda, mida antud religioon või filosoofia meile materiaalse või lausa vaimse maailma kohta räägib. Kuid see ei saa vastata tõele, sest mistahes teooria või kirjeldus, mida väljendatakse sõnadega, võib parimal juhul anda meile vaid tõe kirjelduse. Mistahes väline teooria või kirjeldus, kaasa arvatud visioonid.ee lehel avaldatud materjalid, on parimal juhul vaid tõde vaadatuna läbi mingi individuaalse filtri, mida siis soovi korral on võimalik kasutada, et häälestuda tõe sisemisele kogemisele. Mainitud artiklid ei ole mitte tõde, vaid püüd tõde kirjeldada, lähtudes kirjeldaja hingesõiduki seisukorrast ja võimest ennast sellest distantseerida.

Oletame, et meil on kaks tõde armastavat inimest, kes ühtlasi soovivad teha oma elus üha paremaid otsuseid ning aidata ka teistel paremaid otsuseid teha. Nad mõistavad, mis takistab inimestel oma elus paremaid otsuseid tegemast — nad on langenud illusioonide ohvriks. Nad mõistavad ka seda, et illusioonist vabanemiseks on vaja näha, et see on illusioon, kuid siin jäävad nad kinni langenud teadvuse peensustesse. Langenud teadvus väidab, et selleks, et valest vabaneda, peame nägema tõde. On õige, et valest vabanemiseks peame me nägema, et see on vale. Selleks, et läbi näha mingi illusiooni valelikkust, on meil vaja näha tõe kõrgemat väljendust, kuid tõe kõrgem väljendus ei ole sama, mis TÕDE.

Absoluutse tõe illusioonist vabanemine

Põhjus, miks me mingisse illusiooni kinni jääme, ei ole see, et me oleme rumalad. Põhjuseks on hoopis see, et me oleme teatud teadvuse tasandil. Vaadates illusiooni läbi mingi teadvuse tasandi tajufiltri, tundus meile see illusioon tõena. Me aktsepteerisime seda illusiooni, sest me tajusime teda tõe pähe.

Kuna meie teadvuse tase ei ole tõenäoliselt ligilähedanegi 144. tasandile, siis ei ole meil võimalik üldiselt absoluutset tõde näha. Oletame, et oma praeguse teadvuse tasandi juures saime me teadlikuks, et oma eelnevas elus, kui meie teadvuse tase oli madalam, võtsime me omaks ühe teatud illusiooni. See illusioon on sellest ajast istunud alateadvuses ning meid mõjutanud. Sellest on saanud sisemine vaim. Kuid nüüd, olles kõrgemal teadvuse tasandil, oleme me võimelised läbi nägema, et tegemist on sisemise vaimu pettekujutusega. Me näeme nüüd, et tegemist on düsfunktsionaalse mustriga, millest me soovime vabaneda. Seejärel näeme ka illusiooni.

Kuid kuidas me oleme ühtäkki võimelised nägema illusiooni, mis minevikus tundus meile tõena? Põhjuseks on see, et me oleme tõusnud kõrgemale teadvuse tasandile. Me oleme nüüd võimelised nägema, et see, mis kunagi tundus tõena, ei olegi tõde, vaid hoopis illusioon. Kuid nüüd on oluline vältida seda, et me ei laseks oma egol või mingitel välistel jõududel ennast veenda, et see, mida me nüüd näeme, ongi lõplik tõde. Selle asemel oleks meil kasulik olla veidi alandlikud ning tunnistada, et see, mida me näeme, on vaid see, mida meie praegune teadvuse seisund võimaldab näha ja kuna meie teadvuse tasand jääb oluliselt alla 144. tasandit, siis me ei ole lõpliku tõe nägemisele isegi mitte lähedal. See, mida me nüüd näeme, on meie olemasoleva teadvuse tasandi väljendus, aga mitte lõplik tõde.

Kuid mõistmaks tõe tajumise nüansse, peame teadma ka seda, et see, mida me näeme, ei ole mitte ainult meie praeguse teadvuse tasandi väljendus vaid ka meie individuaalsuse, meie hingesõiduki individuaalsuse väljendus. Senikaua, kuni me oleme kehastuses, ei ole võimalik näha tõde absoluutses mõttes. Me näeme seda alati läbi oma hingesõiduki.

Teiste sõnadega, meie taju koosneb kahest aspektist. Kõige aluseks on meie hingesõiduki individuaalsus, millest osa me kanname endaga kaasas kuni ülestõusmise momendini. Selle kõrval mõjutab paralleelselt meie taju see, missugusel teadvuse tasandil 144-st võimalikust me parasjagu oleme. Mida lähemale jõuame 144. tasandile, seda puhtamaks meie taju saab, kuid kõige selle juures jääb see siiski individuaalseks ehk isikupäraseks.

Teiste veenmise lõks

Kui saame sellest teadlikuks, siis võime vältida kukkumast lõksu, kuhu nii paljud inimesed satuvad. Kui me tunneme, et armastame kedagi ning kui me soovime armastatud inimest aidata ja näeme, et ta on kinni jäänud mingisugusesse mustrisse, siis arvame, et ainus võimalus teise inimese aitamiseks  on panna teda nägema tõde — nii nagu meie seda näeme. Kui me vaatame oma inimsuhteid, siis me suudame kindlasti meenutada olukorda, kus me uskusime, et mingi teine inimene (kolleeg, ülemus, lapsevanem, laps või abikaasa) peaks märkama enda juures sama, mida meie olime võimelised nende juures märkama, kuid nad siiski polnud võimelised seda enda juures nägema. Kas pole mitte nii, et me kõik oleme midagi sellist kogenud?

Kuid siia lisandub veel üks kiht. On väga võimalik, et meie vaatlus osutub õigeks ja teine isik tõepoolest peaks mingist käitumismustrist vabanema ja ta ei ole võimeline ise seda mustrit või selle taga olevat illusiooni enda juures märkama. Ehkki see, mida me teise isiku juures näeme, võib õige olla, ei hakka ta muutuma, püüdes näha tõde nii nagu meie seda näeme.

Miks see nii on? Põhjuseks on see, et me ei näe lõplikku tõde, vaid individuaalset tõde. See individuaalsus põhineb meie hingesõiduki individuaalsusel  ja meie praegusel teadvuse tasandil. See, mida me näeme, ei ole tõde. Me ei näe isegi oma suhet teise inimesega objektiivselt ja selgelt. See, mida me näeme, on taju, mille on koostanud meie hingesõiduk. Me näeme läbi ebapuhaste ja värviliste „prillide”. Selles ei ole midagi valesti ja me ei saa seda olukorda niisama lihtsalt muuta.

On oluline teada, et teine inimene ei pea nägema asju nii nagu meie neid näeme, sest teisel inimesel on tema enda (hingesõiduki) individuaalsus ja tema hetke teadvuse tasand. Teine inimene võib olla meist kõrgemal või madalamal teadvuse tasandil. Juhul, kui teine inimene on madalamal teadvuse tasandil, ei tähenda see seda, et tema teadvuse tasand tõuseks, kui ta näeks seda, mida meie näeme. Ta peab neid asju nägema omaenda hingesõidukile ja olemasolevale teadvuse tasandile tuginedes.

Ego soovib universaalsust

Üks ego kõige üldisematest omadustest on see, et ta ei tunnista, et näeb kõike läbi individuaalse taju. Ego soovib meeleheitlikult muuta oma individuaalset taju universaalseks, pannes kõik teised inimesed seda tunnistama kui TÕDE. Need, kes käivad vaimset teed, jõuavad varem või hiljem punkti, kust edasi pääsemiseks on vaja mõista, et senikaua, kuni me oleme kehastuses, saame tajuda maailma ainult läbi individuaalse prisma. Ka see, mida teised inimesed näevad, on samuti mõjutatud nende individuaalsuse ja teadvuse tasandi poolt. Teised inimesed ei saa vaimselt areneda, hakates asju nii nägema nagu meie neid näeme. Nad saavad areneda ainult siis, kui nad hakkavad oma individuaalsusele tuginedes asju selgemini nägema.

Me areneme läbi selle, et me saame selgema taju, kuid meie hingesõiduk väljendab kõigest hoolimata meie MINA OLEN Kohaloleku individuaalsust. Kas see tähendab, et ka MINA OLEN Kohalolekul on individualiseeritud taju? Jah, meil on tõepoolest individualiseeritud taju senikaua, kuni me saavutame Looja teadvuse taseme. Ja isegi sealt edasi jääme me individuaalseteks — individuaalseteks loojateks, kes on unikaalsed oma individuaalsuses. Me küll kaotame oma dualistliku taju, mis on meil kehastuses olles, kuid me säilitame ALATI oma individuaalsuse. Kuidas saaks see olla teisiti? Arengu eesmärk ei saa olla oma individuaalsuse kaotamine.

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK