136. Perevägivallast ja andestamisest

Lugeja küsimus: „Elasin abikaasaga 30 aastat koos, neist kuskil 25 aastat kogesin vägivalda. Lahkusin tema juurest välismaale. Loen praegu dikriisid, selle soovituse sain siit ühest artiklist. Tunnen, et aitab. Kuid mul on mure oma täiskasvanud laste pärast, eriti kõige noorema pärast. Elab ta küll välismaal, aga isa kirjutab talle kirju, kus kõik on halvas valguses ja kui õnnetu ta ikka on.

Kas kuidagi saan aidata ja kaitsta oma lapsi praegu? Nad kogesid meie kooselu jooksul hirmsaid aegu.

Ja ehk on veel nõuandeid mulle, sest need ajad ei taha ununeda. Aitäh!“

Vastus:

Mõistan sinu muret laste pärast, kuid jätkates senisel moel, ei ole sul ilmselt võimalik olukorda pööret tuua. Et näha paremaid lahendusi, on sul vaja senisest teistsugust ehk kõrgemat vaatenurka. Kui sul on uus ja kõrgem vaatenurk, siis muutub ka lahendus sageli iseenesestmõistetavaks. Seega püüame vähemalt osaliselt väljuda tavatasandilt ja läheneda olukorrale vaimsest vaatevinklist.

Vabanemine piiravast minevikust on ainult meie endi teha. Olen nõus, et paljud vägivaldsed suhted võivad jätta inimese energiakehasse ja mällu sügavad jäljed, mille neutraliseerimine ei ole kerge. Kuid senikaua, kuni me paneme vastutuse oma energiakeha ja meeleseisundi eest teistele inimestele (vägivaldsele ekspartnerile), ei ole meil võimalik saavutada sisemist vabadust. Meie mõtted ja emotsioonid kipuvad keerlema selle ümber, mis kunagi toimus, me mõtleme, et kui me oleksime leidnud omale parema abikaasa, siis oleks meie elu olnud hoopis teistsugune.

Sellise mõttekäigu vigasus seisneb selles, et me ignoreerime oma vaba tahet. Me astusime oma paarisuhtesse vabatahtlikult — sageli arvamusega, et me oleme leidnud endale ainuõige partneri. Kui keegi on olnud vägivaldses suhtes 25 aastat, siis tuleks esitada küsimus: „Mis oli see jõud, mis takistas mul sellisest suhtest varem välja astuda?”. Keegi ei tee enda jaoks kahjulikke tehinguid. See tähendab, kogu sellel ajal, mil suhe oli vägivaldne, pidi olema mingi põhjus, mis kaalus üles vägivaldsest suhtest lahkumise võimaluse. Sageli on selleks veel suuremaks jõuks hirm. Hirm üksi jääda, hirm tundmatuse ees, hirm, et me ei saa ise hakkama ja vajame välist (emotsionaalset) turvalisust ja tuge. Selle eelneva võib kokku võtta kui soovimatuse ise hakkama saada ja oma elu eest vastutust võtta. Võime seda nimetada ohvriteadvuseks, mille me oleme omaks võtnud ning mis püüab meid veenda, et meist väljaspool asuvad asjaolud määravad meie elu.

Olen ise olnud (emotsionaalselt) vägivaldses suhtes ligi 20 aastat. Tagasi vaadates mõistan, et põhimõtteliselt oli mul võimalus millal iganes vastutus oma elu eest võtta ning selline suhe lõpetada, kuid ma ei teinud seda väga palju aastaid ja lubasin endaga manipuleerida. Miks mul võttis suhte lõpetamine nii kaua aega? Peamiseks põhjuseks oli minu illusoorne veendumus, et ma ei saa üksinda hakkama, teiste sõnadega hirm. Kui ma sellest illusioonist lõpuks vabaneda suutsin, olin ka suhtest kiiresti vaba. Kuid jäid keerukad isiklikud suhted ja mälestused. Nende neutraliseerimine võttis mul mitu aastat aega. Alguses püüdsin ma saavutada vähemalt neutraalseid suhteid oma eksi ja oma pojaga, kes oli eksiga „ühes paadis”, kuid mõne aja pärast mõistsin, et see ei ole saavutatav. Mentaalsel tasandil olin väga hästi teadlik andestamise vajalikkusest ja sellest, et mitteandestamine on ainult iseenda piinamine, kuid energeetilisel tasandil tundsin, et ma ei ole siiski päris vaba. Ikka ja jälle ujusid vestlustes välja viited minevikule — eksile ja pojale, kellega suhted juba mitu aastat puudusid. Õnneks leidsin ühe energeetilise rituaali andestamiseks, mida siis sooritasin igapäevaselt enam kui pool aastat, kuni ühel päeval tundsin, et olen energeetiliselt vaba — mõtted ja jutud ei läinud enam iseenesest eelmise elu peale ja kui seda teemat oligi vaja käsitleda, siis tundsin täielikku neutraalsust — oli, mis oli.

Samuti mõistsin, et minu poeg peab olema oma valikutes vaba — kui ta mistahes põhjustel ei soovi minuga suhelda, siis mina pean seda aktsepteerima. Olen seda suutnud teha ja võin nüüd öelda, et tema viha minu vastu ei puuduta mind enam üldse. Kui ta aga peaks suutma oma eelarvamused ületada ja soovima minuga sõbralikult kontakteeruda, siis on ka see minu jaoks sobiv.

Teistele inimestele, kes on sarnases olukorras, kus vanemad (või üks vanem) üritavad ühise lapsega manipuleerida, teise vastu häälestada, soovitaksin võtta neutraalse hoiaku ja anda lapsele vabadus. Lapsed ei ole meie omad ja neil on õigus keelduda oma vanematega suhtlemisest või neid isegi vihata. Kui me hoolime oma lastest ja anname nad vabaks, siis paljud neist tunnevad selle vabaduse ära ja austavad seda. Need aga, kes seda ära ei tunne, on sellises olukorras selleks, et vastavat õppetundi läbida.

Väga paljud vanemad on liialt kiindunud oma lastesse ning usuvad, et suhete katkemine laste ja vanema(te) vahel on midagi äärmiselt halba ja häbiväärset, et see tähendab meie kui lapsevanemate läbikukkumist. Loomulikult on hea, kui laste ja vanemate vahel säilivad eluterved suhted, kuid tegelikkus on tihti teistsugune — laste ja vanemate vaheline suhtlemine on sageli elu lõpuni pingestatud ja osapooli kuritarvitav ning kannab ühiskondliku surve pitserit. Sellisel juhul on meil õigus oma suhteid täiskasvanud lastega ümber hinnata. Teatud mõttes võiksime teha oma laste jaoks „sõbra testi”. Kujutame ette, et meie laps ei ole mitte laps vaid hoopis meie sõber ja esitame omale küsimuse: „Kas ma sellist sõbrasuhet soovin pidada?”. Kui vastus on eitav, siis on meil täielik õigus viia oma suhted lastega miinimumini või need lausa katkestada. Me vastutame oma laste eest kuni nende täisealiseks saamiseni, kuid sellest edasi on meie (ja ka laste) vaba tahte küsimus, kas ja kui palju me nendega suhelda soovime.

Mida küsija võiks sellises olukorras teha?

Esimeses järjekorras tuleks ennast vabastada energeetilisest taagast, täielikult andestada ja saavutada minevikule positiivne või vähemalt neutraalne vaade. Teiseks tuleks ümberhinnata oma 25-aastane vägivallakogemus. Kannatus on see senikaua, kuni me ei ole seda suutnud muuta õppetunniks. Kui sa mõistad, et need 25 aastat olid vajalikud selleks, et lõpuks jõuda otsuseni võtta vastutus oma elu eest enda peale, siis muutub su vägivallakogemus selles valguses positiivseks. On palju inimesi, kes ei suuda terve elu jooksul vägivaldsest suhtest väljuda. Sina oled sealt väljunud, mis tähendab, et esimene samm ohvriteadvuse ületamiseks on tehtud. Kui oled vabanenud täielikult ohvriteadvusest ning suutnud endale ja teistele andestada, siis ei näe sa oma mineviku kannatusi enam üldsegi nii mustas valguses. Sa hakkad nende vajalikkust mõistma ja võib-olla isegi teatud mõttes tänulik olema. Tänulik selle eest, et teine inimene suutis sind viia enda eest vastutuse võtmiseni, sest kui ta poleks seda teinud, siis poleks sa tõenäoliselt siiani ohvriteadvusest vabanenud ja iseseisvunud.

On veel üks asi, mis aitab sul oma kogemust integreerida ja mõtestada — kui suudad teisi hädasolevaid perevägivalla ohvreid aidata, juhtides nende tähelepanu sellele, et sügavamal tasandil on ohvriks olek inimese enda VALIK. Sellisel juhul ei oleks sinu 25 aastat vägivaldset elu enam mitte sinu isiklik tragöödia, vaid investeering teiste inimeste aitamiseks. Mitte miski ei tervenda hinge paremini, kui teiste inimeste aitamine, mis põhineb isiklikel kogemustel ja vaimsel kasvul.

Oma laste jaoks soovitan sul teha pöördumisi peaingel Miikaeli poole ning paluda temalt kaitset, et nad saaksid ise teha oma elu puudutavaid otsuseid — ükskõik, missugused need siis ka ei oleks. Ühtlasi püüa vältida sekkumist laste ja isa vahelistesse suhetesse isegi siis, kui isa valetab. Vaba Tahte seaduse järgi peab su lastel olema võimalus teha oma ostused ise, sõltumata sellest, et need otsused tunduvad sulle täiesti jaburad ja isa poolt manipuleeritud. Sina ei vastuta oma laste eest. Sinu esmane vastutus puudutab sinu meeleseisundit — sa pead õppima seda ise hoidma stabiilse ja positiivsena, mitte aga andma selle juhtnuppe eksi või laste kätte.

Loe ka: 89. Andestamise saladus