139. Julgus rääkida (Minu lugu 4.)

Miks ometi on meie ühiskonnas nii keeruline rääkida meie tõelisest jumalikust olemusest? Väga palju on küll inimesi, kes avalikult oma spirituaalsest maailmavaatest valehäbita räägivad, kuid üldine ühiskondlik arvamus jääb ikkagi kas lihtsalt sallivaks, sest meil on ju usuvabadus, või äärmiselt naeruvääristavaks ja hukkamõistvaks. Suured otsused tehakse enamasti lähtuvalt teaduslikust materialismist, et me oleme bioloogilised robotid. Mis siis ikka, tuleb alustada endast, kasvõi väikeste sammudega.

Peast sõge

Juba meie suhte alguses sai mu mees teada, et ma olen kergelt „uhuu“, ehk huvitun spirituaalsetest teemadest ja see ei häirinud teda, välja arvatud ajal, kui ma teda oma usku üritasin pöörata, aga ma sain sellest kiiresti üle, et nii need asjad ei käi. Ta elas ka selle üle, kui ma kuskil vaikselt mediteerisin või oma arust ennast kätega ravisin nimetades seda reikiks. Kui ta aga ükskord juhtus kuulma, et ma 4 tundi loen mingi meeshääle saatel rütmilisi salme(WorldVigil) mingist anti-kristusest ja peaingel Miikaelist (sõnad, mida ta suutis püüda), arvas ta küll, et ma olen sõge. Lubasin talle, et ma ei hakka laululehed käes uste taga käima ja oma usku kuulutama. Tema hämmingust ma sain isegi aru, sest ka minus tekitas alguses kõhedust selline lugemine ja eriti just kristlik sõnavara.

Miks kardetakse spirituaalsust?

See intsident pani ka mind mõtlema, et miks ometi osad inimesed meeletult kardavad spirituaalsust, eriti kohutavalt aga mõjub eestlasele kalduvus kristlikule lähenemisele. Mõistsin, et kristlik religioon on inimesi ajaloo vältel nii kaua hirmu ja dogmadega valitsenud, et inimesed on hakanud tulema välja sellest illusioonist ja nüüd minnakse teise äärmusse ateismi-materialismiga. Mõnikord võivad haavad eelmistest eludest olla piisavalt sügavad, et inimesed keelduvad vaatamast üldse mingi õpetuse poole, mis jääb väljapoole materialismi. Ka minul on kergem olnud vastu võtta idamaade religioone, kui kristlust. Mediteerimine tundub kuidagi kohasem, kui Aamen lausumine. Ju on ka minul mingid haavad kristliku religiooniga, kuigi mitte nii sügavad, et ma täielikult eitaks seda. Lapsena tuli mul endal huvi minna pühapäevakooli ja mulle meeldis jõulude ajal kirikus jõululaule laulda. Just jõululaulude ajal (mis kõik olid mul täiesti pähe kulunud) tundsin erilist ühtsust Jumalaga, aga kirikuõpetaja jättis mind külmaks ja mida aeg edasi, seda rohkem tundsin kirikuga seoses pimeduse, nukruse, rõhutuse, ebameeldivuse tunnet. 

Kui ma selle teema läbi tunnetasin, kadus minust igasugune vastumeelsus dikriide ja invokatsioonide lugemisel selliselt, nagu need Ülestõusnud meistrite poolt antud on. Seletasingi oma mehele, et meil lihtsalt on religiooniga seoses hingehaavad, aga Ülestõusnud meistrid kasutavad mõneti kristlikku sõnavara, et jõuda ka kristlike inimesteni, keda on maailmas väga palju võrreldes Eestiga ja võimaldamaks spirituaalsetel inimestel leida rahu seoses Jeesuse vääriti mõistmisega. Olen teda pühendanud pea kõikidesse oma ahhaa-kogemustesse ja ega tal muud polegi üle jäänud, kui leppida minu uue huviga. Muidugi ta sooviks, et ma teeks oma vaimsete praktikate asemel materiaalseid praktikaid kodutööde näol, aga kui iga kuu viimasel pühapäeval on WorldVigil ja meil käsil isegi kõige kiireloomulisem töö, siis ta lepib vaguralt olukorraga, et ma 4 tundi loen üksinda toas „luuletusi“.

Julgus rääkida

Mehega need vestlused ei ole mulle väga suur eneseületus, sest olen juba suhte varasest staadiumist olnud avameelne ja see julgus on mul kogu aeg kasvanud. Minu jaoks on palju suurem katsumus rääkida jumalikkusest koduseintest väljaspool. Mul on tõesti oma varasemast perest lähiring ja igast seltskonnast on keegi välja imbunud, kellega rääkida elust läbi spirituaalse prisma, kuid suuremas seltskonnas neid teemasid ei puudutata ja ka väheke võõramate inimestega ei ole meie ühiskonnas just tavaline kohe oma spirituaalset maailmavaadet tutvustama hakata, seega ei tee seda ka mina.

Ükskord juhtus pooltuttav mulle kurtma oma lapse tervisehäda, mis võib välja kasvada tõsiseks haiguseks. See jäi mind painama, sest haigus on ju välditav, kui teadvustaset tõsta. Mõtlesin, et kui ma teda järgmine kord näen, siis räägin talle oma positiivsetest kogemustest laste haiguste ületamisel, enda hirmudest ja kuidas ma ei ole ennast aktsepteerinud. Ei saa ju kellelegi peale lennata, õhutades teda muutuma, vaid on vaja julgust ise ennast avada, et teist inspireerida. Muidugi ma kartsin, kuidas ta reageerib ja kas see on kohane, aga ma otsustasin, et minu väliskest ei saa olla nii oluline, kui selle lapse tervis. Kui ma järgmisel korral nii tegin, tulid talle pisarad silma. Ta teadis seda ise ka, aga meie vestlus oli talle meeldetuletuseks.

Ühel üritusel rääkis mulle peaaegu võõras naine oma põlvevalust ja kuidas ta sellepärast vahel öösiti magada ei saa. Mina andsin nõu talle ainult füüsilisel tasandil. Koju jõudes tundsin ennast halvasti, kuna ma ei vihjanud kordagi, et oma teadvustaset muutes saab ka haigusi ravida. Ma ei julgenud seda teha, kuna mind ümbritsev õhkkond oli nii „realistlik“-materialistlik. Tollel ööl ärkasin üles valuga hüppeliigeses. Alguses olin pisut hämmingus, võimlesin, masseerisin, kõndisin, varsti juba lonkasin, aga valu ainult kasvas. Olin tõesti mõned päevad tagasi hüppeliigest kergelt väänanud, mis millegipärast hakkas nüüd öösel valutama. Mulle meenus, et too naine ei saa ka öösiti magada, kui ta põlv valutab, aga mina isegi ei püüdnud tema heaks midagi teha. No olgu, mõistsin oma viga, andestasin endale, aga valu ikka ei läinud üle. Võtsin siis oma „haiguste lehekese“ ja uurisin – hüppeliiges tähendab süütunnet ja rõõmu puudumist – sobib mulle, ju ma ei suutnud endale tõeliselt andestada. Lugesin ühe ema Maria tervendamise invokatsiooni ja lõpuks valu läks väiksemaks ning suutsin magama jääda. Hommikul ei olnud valust jälgegi ja see pole mulle enam kordagi tagasi tulnud, kuigi üle kuu aja on juba möödas. Situatsioon õpetas mulle mõistma sügavamal tasandil teiste kannatusi, samas ka – ma ei pea olema nii karm enda suhtes, ma ei ole kohe läbi kukkunud, kui ma seekord ei julgenud.

Mõne aja pärast tuli mulle sõbranna külla, kellega ma ei olnud enne spirituaalsetel teemadel rääkinud. Ta mainis muuseas ühest ebameeldivast seigast ja ma soovitasin tal andestada. Lõpuks jõudis jutt sinnani, mil vuristasin talle ette oma õppetunde, ahhaa-kogemusi ja erinevaid õpetajaid minu elus. Ta kuulas ja mõistis mind. Järgmisel korral ütles, et leidis raamatukogust huvitava raamatu autorilt, kellest olin rääkinud.

Mina ei äratanud neid kahte inimest, nad olid juba ärganud, aga ma inspireerisin neid edasi minema. Pealt vaadates võib inimestele igasuguseid hinnanguid anda, kuidas nad meie arvates elu näevad, kuid proovimata ei saagi teada, tuleb julgeda oma väline mina lahti lasta. Need kogemused tegid mind palju enesekindlamaks – mul ei tekkinud niivõrd tahtmist kõigile oma tarkust jagada, kuivõrd julgust käia oma teed ja mitte kohanduda teiste inimeste tõekspidamistega ning teha suu lahti ka olukordades, kus ma enne selle kinni olin hoidnud.

Kui kellegi muutmine lähtub minu kasust või vajadusest oma tõekspidamisi teistele peale suruda, on see valeminast tulenev, aga kui kellegi mitteäratamine tuleb minu argusest kaitsmaks oma imagot, on ju selge, et see on ka valeminast tulenev. Vaimne tee on alati üksi kõndimiseks selles mõttes, et oma teadvustasandit saame me ainult ise muuta. Kuid meie puhtal olemusel on sisse loodud ühtsustunne ja kaastunne, seega on meis alati siiras soov teisi aidata nende arenguteel, iseasi, kui palju me egol seda soovi moondada laseme.

Autor: Karen

Loe, mis on Minu lugu?