140. Enda aktsepteerimise õppimine (Minu lugu 5.)

Ma olen olnud pideva surve all – tegemata kohustuste koorem rõhub oma raskusega peale igal võimalusel ennast meelde tuletades: „Kui sa meid ära ei tee, siis vähemalt võiksid sellepärast ennast halvasti tunda!“ Ma olen sisemisel tasandil mõistnud, et kõik, mis me siin elus teeme, ei ole midagi väärt, kui sellel puudub vaimne arengupüüe. Kuidas siis ikkagi leida see rahu tegemata töödest süütundeta mööda kõndides öelda: „Tegelikult teie ise ei olegi nii olulised, olete vaid tööriistaks mu vaimsel arenguteel!“

Tubli ja töökas inimene

Minu vanaema oli tubli maanaine – küll tema jõudis kolhoosis ja kodus talitada, mis minu jaoks tundub lausa absurdne, kui palju võib inimesel energiat olla. Kunagi küsisin ta käest: „Vanaema, kas sa vahel ka mõtlesid hommikul üles tõustes, et ma enam ei jaksa, seda kõike on liiga palju minu jaoks?“ Vanaema vastas rahuga hääles: „ Ei, ma ei tulnud selle peale, ma lihtsalt teadsin – asjad peavad tehtud saama.“ Siis ma sain aru, miks tal energiat nii palju oli – temas ei olnud vastupanu kõige selle suhtes, mida ta tegema pidi. Minu ema mäletab aga ebamugavust ja vastupanu, kui teda sunniti tohutult palju tööd tegema, tema tahtis hoopis raamatuid lugeda. Me oleme emaga arutanud, et see vist on üks suuremaid teemasid tema elus, andestada oma emale ja kogu sellele nähtamatule jõule, mis teda on sundinud terve elu tegema tööd, mis talle ei meeldi.

Mind ei ole kunagi lapsepõlves tööle sunnitud, aga kuna kohustusi oli nii palju, sest mu isa tegeles endale meeldivate asjadega ja kurnatud ema ei jõudnud kõike, hakkasin ma ise tegemata asjade pärast vastutust võtma. Selline koorem kujunes mulle ajapikku väsitavaks ja vastumeelseks.

Tasakaal vaimsete ja maiste tegevuste vahel

Mul on tõmme tegeleda enese arendamisega spirituaalse poole pealt. Selleks on vaja aega. Minu elu kolme väikse lapsega ja igapäevased kodutööd ei jäta mulle minu meelest piisavalt aega vaimseteks praktikateks ja sellealase kirjanduse lugemiseks. Minu vaimne areng ei peagi koosnema ainult rahulikult kodus „vaimsesse maailma“ sukeldumises – muidugi mulle meeldiks nii, sest see on turvaline, aktiivselt elust osa võttes pean kohtuma ka oma pimeda poolega. Küsimus minu jaoks on tasakaalu leidmises. Oma elukorralduse juures ei saa ma loobuda oma pere eest hoolitsemisest ja seega ei olegi mul võimalik aktiivsest elust mitte osa võtta, kuid tasakaalu kauss tundub liiga viltu maise poole.

Ma olen tundnud suurt vastupanu igapäevaste kohustustega tegelemisel ja olen jõudnud punkti, kus näen, et nii enam edasi ei saa. Maiseid kohustusi saab täita ainult siis, kui sellesse on kaasatud vaimne aspekt. Kuidas ma saan aga kaasata sellesse vaimsust, kui mul ei ole aega enda madalamat keha puhastada? Minu väsimus ja viimasel ajal ka migreen on olnud äratuskellaks. Ma olen sunnitud otsima alternatiivi oma elustiilile. Kas hakata maiseid kohustusi vähendama? Esimene asi, mis mu ego selle kohta ütleb, et vähemaks ei ole võimalik võtta, sest mis siis saab? Aga tõesti – mis siis saab?

Heleroosa unistus

Kui mehega olin veel vähe tuttav, sirvisin ühte klantsajakirja, kus oli ilus valge kodu. Kuna minu vanematekodus ei olnud midagi sellist, siis oli mul heleroosa unistus kenast, alati korras kodust, mis pidi tõeks saama, kui ma oma elu elan. Mees vaatas pilti ja ütles: „See ei ole üldse kodune ju, asju võib ikka laiali ka olla.“ Oh, ma olin nii pettunud, et kas ma ei saagi siis temaga sellist kodu luua. Me siiani mehega naerame seda hetke – kui naiivne minust. Praegu pööritan ma juba siis silmi, kui ta arvab, et köögipõrand ei peaks jälle kleepuma, kuna talle ei meeldi, et midagi talla alla kinni jääb – millised soovid!

Ma olen tundnud ennast halvasti, kui mu ümber on segadus minu enda kodus (teiste kodude suhtes mul seda tunnet ei ole), nagu mingi osa oleks must puudu. Koristamine pole kuulunud just mu lemmiktegevuste hulka, sellega on kaasnenud vastumeelsus, sundimine ja lõpuks jõuetuse tunne  – kõike on vaja liiga palju teha ja ma ei saavuta kunagi igatsetud täiust, et täita tühimikku endas. Ma olen kunagi minevikus võtnud omaks selle vale, et mu rahulolu sõltub välisest ümbrusest ja praeguses elus on minu ümber piisavalt palju segadust, et ma tunneks ennast pidevalt halvasti. Mu elu on kogu aeg andnud võimaluse aktsepteerida korralagedust, aga mina olen selle eemaldamiseks ennast pidevalt piitsutanud.

Enda ja segaduse aktsepteerimine

Ülestõusmispühade ajal tekkis mul ahhaa-kogemus. Olime pühademune värvinud ja järgmisel päeval tahtis kolmeaastane laps oma värvitud mune armsate jänkude kujukeste sees näha. Ta võttis söömise ajaks need endale ligidale, ise rõõmsalt särades. Ma mõtlesin: „Oh, milline segadus siin ümberringi on! Pann keset lauda, tatrapuder laual ja põrandal laiali, mingid mustad nõud ka veel. Selle keskel on need jänkud nii mõttetud!“. Äkki taipasin, et minu lapsele ei loe muu ümbrus, talle on tema oma värvitud munad olulised, ta ei ole nii rikutud, et hindaks praegu seda ümbrust heaks või halvaks. Aga miks ma ei võiks tunda nagu mu laps – MINA ei ole ju see segadus? Ütlesin siis kõva häälega: „ Ma aktsepteerin oma ebameeldivustunnet selle segadusega seoses ja aktsepteerin ka kogu seda segadust.“ Varsti täitis mind sügav rahu ja ma koristasin tõesti isetult, nii nagu ma olin kogu aeg soovinud teha, aga ei olnud suutnud, kuna sassis toad tundusid liialt ähvardavad mu egole. Nüüd hakkasin proovima segaduse aktsepteerimise harjutust. Mul läks see üle kivide ja kändude. Suurim takistus mulle oli uskumus, et kui ma nüüd korralagedust aktsepteerin, ei võta ma kätte ja ei koristagi ära, sest mul on piisavalt kogemusi, kuidas ma oma tegemisi edasi lükkan. Mingil hetkel jõudsin tasemeni, kus ma tõesti tunnetasin, et see segadus ei ole MINA ja see ei saa mu rahu kõigutada. Mõne aja pärast leidsin endas tegemise rõõmu.

Proovisin paljastada oma ego veelgi, kutsudes suvalisel hetkel külalisi ja ei koristanud sellepärast ekstra ning proovisin silmitsi seista oma tundega, mis nad minust nüüd arvavad.

Tagasilangus?

Ükskord, kui olin täiesti tõusulainel ja nautisin iga liigutust, tundsin õnne, arvates olevat oma „nirvaana“ saavutanud, hakkasin vaikselt tagasi laskuma vanasse mustrisse – mõtle, kui palju ma selle jõuga korda saadaks – jälle tulemustele orienteerumine. Mõne aja pärast hakkas minu sees tekkima viha ja vastupanu, see keris ja keris suuremaks. Uskudes, et ma ei saa oma tegevust pooleli jätta, tegin selle lõpuks vihaga ära. Õhtuks oli mu hea tuju haihtunud ja järgmine päev tabas mind tugev migreen, mis kestis päevi ja ma olin jälle alguses tagasi, kus ma pidin hakkama aktsepteerima segadust ja ennast selle keskel. See viga tundus mulle selge märguanne – ma lihtsalt ei saa enam vanasse mustrisse tagasi minna. Võib-olla oli osaliselt mu peavalu taga ka ego reageering, kes tahab olla „abiline“ arenguteel – kui ma ei suuda kohe kõiki asju õigesti teha, siis pean hirmsat moodi süütunnet tundma. Õppetund – ära sunni ennast ilma rõõmuta tegema, samas kui viga on tehtud, ära jää sellepärast põdema.

Tagasilangus? Ka hüppelaual on tagasivajumise moment, et kõrgemale hüpata.

Enda ja olukordade aktsepteerimine

Kui mul on peavalu ja masendunud olek, ajavad lapsed mind närvi. Sellistel raskematel perioodidel, kui mees kodus oli, jalutasin vahel minema ja lasksin temal lastega toimetada. Ükskord küsisin endalt, kas see ei ole mitte põgenemine? Sain tunnetuse, et see ei ole küll kõrgeim tegutsemisviis, kuid antud juhul on vaja eralduda situatsioonist, praegu ei kahjusta ma sellega kedagi. Vajalik on aktsepteerida enda suutmatust rahulikuks jääda ja aktsepteerida olukorda nagu see on. Eemaldumine õpetas mulle lahti laskma tundest, et ma pean olukorda kontrollima, ja ka tulemuste ootusest.

Tihti pean kodus tegema multitaskingut: kas teha enne see või too, milline töö pooleli jätta, kelle vajadusi esimesena rahuldada – pidevast otsuste langetamisest ja hajali olekust on mul väsimus. Ükskord oli täiesti tavaline situatsioon – lapsed kisasid läbisegi, kuni ütlesin neile karmilt: „Palun ükshaaval, nii, sina räägid,“ osutades vanemale lapsele. Seejärel hakkas ta aga kogelema: „Ee … ma ei mäleta enam … , ma võin teisena öelda.“ Teine laps aga vastas samamoodi: „Aa … ma ei teagi, mis ma tahtsin.“ Koomiline – eks ole?! Mu elu ongi komöödia, kui suudan end seada kõrvaltvaatajate ridadesse. Lõpuks neil tuli meelde, mida nad tahtsid, minul aga lõi peas „lambike“ põlema – kas mul on vaja nii pingsalt seda multitaskingut teha, kas teie kõikide soovid, kes te tahate mult viimast võtta, on ikka kooskõlas teie kisa tugevusega? See tunne laienes ka üldisemas plaanis täiskasvanutele, kes väljendavad ennast muidugi vaoshoitumalt. Tegelikult peaaegu kõik kannatab oodata, see on vaid illusioon, et ma pean kohe lahendused leidma. Ma ei pea silmas, et ma oma viie lapsevanemaks olemise aasta jooksul olen kõikide soove üritanud täita ja iga pisiasja peale närvi läheks ning nüüd sain ma valgustuse osaliseks. Ei, ma olen tihti väga konkreetne olnud ja kasvatanud endale üsna paksu kooriku, et väliselt stoilise rahuga toimetada, kuid minu sisemuses on olnud õõnes tunne. Selline õõnes olek sisaldab müriaadi erinevaid tundeid, aga jäämäe ülemist kihti kirjeldades võiks seda nimetada sooviks kontrollida olukordi. Järjekordne ahhaa-kogemus oli mulle samm edasi olukordade aktsepteerimisel, teiste aktsepteerimisel ja enda aktsepteerimisel kõige selle keskel. Lapsed ütlesid mulle nii selgelt: „Ema, lase ennast lõdvemaks!“ Kui õpetaja on sipelgas, siis märka teda.

Minu vanaema nendib ka nüüd – töö rabamine ei ole teda kuhugi viinud, ainult palju haigusi on sellest tekkinud. Praegu talle meeldib väga vaimset kirjandust lugeda. Kas on vaja siis selleks kõrge vanaduseni oodata, et enam ei jõuaks tööd teha?

Igapäevaste tegevuste tegemine tulemustele orienteerunult on nagu mitmepealise lohe peade raiumine – nad kasvavad meeletu kiirusega uuesti tagasi. See on illusioon, et siin materiaalses maailmas peame korda saatma ühe või teise teo, mida usume vajavat tegemist.

Mina pole nii suutlik, kui mu vanaema oli, ja seetõttu on mu elu minu jaoks palju kiiremini ebamugavaks kujunenud, nii et ma istuks maha ja küsiks:„Kas elus on veel midagi peale selle kannatuse?“ Välise keskkonna, olukordade, teiste inimeste ja iseenda aktsepteerimine nii nagu kõik lihtsalt on, võimaldab mul võtta aega vaimse tarkuse õppimiseks ja madalama mina puhastamiseks. Vahel küll läbi raskuste, aga olen võtnud enda jaoks kindla sihi – firstthingsfirst.

Autor: Karen

Loe, mis on Minu lugu?