141. Naiselikkuse ja mehelikkuse tasakaalustamine

Minu lugu 6

Mind on lapsest peale ärritanud ebaõiglus nõrgemate suhtes. Minu jaoks lähedased teemad on olnud loomakaitse ja laste õigused, aga mind ei ole külmaks jätnud ka naiste- ja meestevaheline võrdõiguslikkus ning just sellest viimasest ma tahangi kirjutada. Ühe piltliku lausega kirjeldan oma tundeid selles osas. Minus tekkis ärritus, vastumeelsus ja kaastunne, kui üks sõber ütles, et tema ema tõstab oma mehele ka toidu ette. Mitte, et selles tegevuses iseenesest midagi halba on, aga ma teadsin lisaks tausta. 

Naisõiguslane minu sees

Ma olin lapsena hea ja viisakas tüdruk, kelle tunnistusel oli alati eeskujulik käitumine, kuid teatud olukordades võttis minus võimust mässaja, kes soovis õigust jalule seada. Ma võisin tulistada välja sõnamulina, kui mõni kurjem tädi mind korrale kippus kutsuma. Ma tegin sapiseid märkuseid maasikakasvatajale, kes julges minu tööd kritiseerida. Ma läksin julgelt ühele vanemale poisile arvamust avaldama ja sain pärast natuke peksa. See loetelu võiks veel jätkuda, aga võib järeldada, et sellesse ellu oli tulnud mässaja teadvusseisund eelmistest eludest.

 Ehk olin mõnes eelmises elus naisõiguslane. Minus on olnud võitlussäde – mees ei tohiks mind survestada kodutöid tegema, üksi lastega toimetama, jätma mind välja oluliste ostuste tegemisest ja arvama, et ma peaks tema jaoks pidevalt kaubanduslik välja nägema. Peab olema võrdõiguslikkus! Ma olengi saanud sellise mehe, kes ei suru mind vanaaegse naisideaali kasti. Juba esimestel kohtingutel juhtus kogemata nii, et mina maksin arve. Varsti häiris, et ta ei aidanud mind seal, kus mehed tavatsevad naiste eest olukorrad ära lahendada. Kas ma oleksin tahtnud, et mees mind kui õrna naisterahvast „kätel kannaks“ ja siis olulistes küsimustes minuga nõu peaks? Ma olingi saanud selle, mida tahtsin – võrdõiguslikkuse, ainult sellises variandis, mis mulle enam ei meeldinud.

Meie egod peavad võitlust

Minu ja mu mehe egod tulid aga veel rohkem nähtavale kriitilisel perioodil, kui tegelesime uue kodu loomisega. Meil oli kaks väikest last. Mees käis tööl ja peaaegu kogu tema vaba aeg läks ehituse organiseerimisele, ta ei jõudnud lisaks koduste teemadega tegeleda. Kuna see oli meie ühine projekt, siis ka mina panustasin sinna. Alguses jõudsin järge pidada, aga varsti muutus ehitusteema minu jaoks liiga keeruliseks ja ebahuvitavaks; lisaks oli kahe väikse lapsega tegelemine minu jaoks piisavalt suur koormus. Mees aga eeldas ikkagi minupoolset koostööd. Kui midagi valesti läks, võtsin emotsionaalse vastutuse ja tundsin ennast süüdi, et ma ei ole piisavalt tubli. Naisõiguslane minu alateadvuses ei lubanud mul jääda vaid koduste toimetuste juurde, vaid ma pidin näitama ennast heast küljest ka teistes valdkondades.

Teiseks oli mul alateadvuses lahendamata tundeid seoses ämmaga. Ta soovis heatahtlikult meie perele parimat ja andis lastekasvatamisalast nõu. Meie vaated selles osas olid aga erinevad. Ma ei saanud ju tunnistada, et minu pehme kasvatusviisiga ei ole võimalik samal ajal väga palju muid töid ette võtta, siis oleks temale äkki õigus jäänud. Sellepärast ei julgenud ma lapsi ka põhjenduseks tuua, miks ma oma kohustustega toime ei tule.

Ma mõistan, miks mees ootas minult rohkem, kui ma suutsin. Tema näeb maailma läbi selle prisma, mis ta on oma eelmiste elude ja praeguse elu uskumustega moodustanud. Ta on üleskasvanud emaga, kes meie ühiskonna standardi järgi on väga tubli naine, suutes mängleva kergusega teiste soove täita ja olla sõbralik, distsiplineerida lapsi, hoolitseda koduse majapidamise eest, teha edukat tööalast karjääri, omada head tehnilist taipu ning olla ettevõtlik mitmes eluvaldkonnas. Mees eeldas minult samasugust osavust, aga mina ei saanud sellega hakkama.

Olen mõistnud, et vaimse arengu jaoks on vajalik eneseanalüüs, enda vigade tunnistamine ja mittekordamine. Üks ego väike kavalus on mulle olnud arengu takistuseks. Nimelt, kui ma pidevalt enda vigu otsin, siis jääb mulle mulje, et ma olengi vigu täis ja pean kogu aeg paremaks muutuma. Mul on tulnud mõista, et see, kuidas teised inimesed mind näha soovivad, ei ole ju ka tulnud kõrgelt teadvustasandilt vaid nende ego soovist, et neil mugavam oleks ja sugugi mitte kõik inimesed ei taha endas vigu märgata.

Kuna ma iseennast täielikult ei aktsepteerinud niisugusena nagu ma olen, siis uskusin, et ka teised ei tee seda. Naisõiguslane minu alateadvuses ei talunud süüdistusi sassis toa osas ja selle pidin kompenseerima teisiti. Kuna ma ka ehitusalaste protsessidega ideaalselt toime ei tulnud, siis ma õigustasin ennast, otsides põhjuseid, miks ma ei suuda, ei saa, ei oska ja ei jaksa, aga ma ei aktsepteerinud seda. Minus oli sisemine võitlus, kus ma ühtepidi nägin, et kõike, mida mees minult ootab ja ma ise endalt ootan, ongi võimatu täita. Teistpidi tundsin ennast siiski saamatuna.Minu uskumised ja lõpuks ka välised olukorrad olid mu selliselt kokku voltinud, et ma ei suutnud näha väljapääsu teed. Seega ma tundsin pidevalt süütunnet ja võtsin endale selgelt rohkem kohustusi, kui ma kanda jaksasin. Seoses uue kodu loomisega olin umbes aasta tohutu pinge all ja keha ei ole kõigist tagajärgedest senini taastunud.

Tingimusteta armastus 

Kui ma tegelesin enda aktsepteerimisega sügavamal tasandil, sattusin lugema ema Maria diktaati. Ta kirjeldas, kuidas armastas oma poega Jeesust nii, nagu emad ikka tunnevad. Kui Jeesus risti löödi, lasi ta oma pojast emotsionaalselt lahti ja kandis oma armastuse üle kõikidele inimestele. Nüüd, ülestõusnud meistrina, armastab ta meid kõiki tingimusteta ja ainukeseks takistuseks selle armastuse vastuvõtmisele on meie võimetus seda fakti aktsepteerida. Suutsin mõistusega uskuda, aga tundsin ennast ikkagi Jeesusest vähem väärtuslikuna. Kuna olen saanud kogeda emana armastust laste vastu, mis ei ole küll kõrgeim võimalikust, sest sean minagi neile mingeid tingimusi, oli see parim, mida ma ette kujutada suutsin.Tunnetasin, kuidas ta on minu ema ja ta armastab mind ning tema armastus kaitseb mind. Proovisin välja jätta kõik tingimused, mis on takistuseks tema armastuse vastuvõtmisel.Tegin mõnda aega sellist harjutust ja lõpuks ma tunnetasingi, kui väärtuslik ma olen, just sellisena nagu olen, ka nende vigadega, mis mul on. 

Kui ma tundsin mingil määral üksolemist, siis varsti ego katkestas selle emotsiooniga – ma olen päris tubli, nüüd hakkab mul hästi minema.Tundsin veidi uhkustki. Sellist üleolekutunnet on mul esinenud ka oma mehe suhtes, kes spirituaalsetest teemadest ei huvitu ja enda arendamisega spetsiaalselt ei tegele. Uhkus aga on alati eraldiolemise tee ja ei vii kunagi arengule.

Pärast tingimusteta armastuse kogemust oli mul mehega olukord, kus meie maailmavaated ei ühtinud ja ma tundsin, et ta on minu suhtes ebaõiglane. Mulle tuli siis meelde, kuidas ema Maria armastab mind täielikult koos minu vigadega – järelikult ema Maria armastab ka minu meest sama palju, vaatamata asjaolule, et tema spirituaalsetest teemadest ei huvitu ja miks mina siis peaks teistele tingimusi seadma ja oma armastuse kinni panema. Mind ujutas üle tohutu armastusevoog oma mehe vastu, kus ei olnud enam minu välist mina, kes võiks solvuda. 

Tegemine teiste heaks 

Pärast meie koduloomise perioodi sai mulle selgeks, et ma ei peaks nii palju mehe arvamuse järgi tegutsema ja tema heakskiitu otsima. Sellega olin loonud veel ühe korravalvuri enda välisesse minasse, et ma ei tohiks tema heaks midagi teha. Kui mul oli olnud mehe suhtes tingimusteta armastuse kogemus, siis hakkasin tunnetama, et ma ei pea temaga kogu aeg võitlema, me võiksime rohkem koostööd teha. Ma muutusin heasoovlikumaks tema suhtes. Tundsin tegutsemisrõõmu mõttest, kuidas ma teen tema jaoks midagi – selline rõõm ei sunni tegema vastumeelselt teiste pärast, vaid teiste jaoks, ilma heakskiitu ootamata või laitust kartmata. Ei olegi naiste- ega meestetöid, vaid üks meist oskab mõnda asja paremini kui teine ning võtab suurema vastutuse selles valdkonnas ja siis me saame teineteist toetada. Avastasin, et mulle tegelikult meeldibki teiste eest hoolitseda, ma oskangi seda paremini kui minu mees. Vaatamata asjaolule, et ma olen niivõrd palju aastaid koolipinki nühkinud ja peaks ju erialast tööd tegema, tunnen hoopis, et praegu tahan hoolitseda oma pere eest ja kodus olla. Tahan olla oma mehele toeks tema ettevõtmistes, võin rõõmuga tema tagant koristada ja jätta teatud otsused talle otsustada jne, mõneti nagu vanasti naised tegid. Vahe on selles, et praegu ei tee ma seda ühiskonna survel, vaid ma tahan seda teha – vabatahtlikult ja arukalt, mõõdukalt ning armastusega, jättes alati ruumi loovusele käituda vastavalt olukorrale ning sealjuures märgata oma vajadusi. Ainult naisõiguslane alateadvuses arvas, et see on alandav ja sundis mind liiga palju tegema neid tegevusi, mis mulle ei meeldinud ja mida mees oluliselt paremini oskas. Minu mees oma olemusega aitaski mul läbi näha, et igasugune õiguste eest võitlemine on vaja ületada. Minu jaoks karma tasakaalustamine väljendub armastusega nende tegevuste tegemises, mida ma eelmistes eludes tegin sunniviisiliselt ja ennast alaväärsena tundes.

Teatud perioodil ehk ongi jõuliselt enda õiguste eest seismine parim, mida teadvustase võimaldab – nagu naisõiguslased on teinud. Järgmine samm on aga võitlemisest loobumine ja harmoonia leidmine naiste ja meeste vahel, ükskõik millisel viisil see välises maailmas avaldub, tähtsam on sealjuures teadvustase.

Autor: Karen