142. Mina ei ole minu enesetunne

Minu lugu 7

Kui mul on olnud ebameeldiv enesetunne või olukord, siis mu tavapärane hoiak on – kui see jama kõik nüüd läbi saab, alles siis saan rõõmu tunda. Ma samastun oma negatiivsete emotsioonidega ja välised olukorrad on ähvardavad. Kõnnin nukralt läbi halli udu ja loodan, et varsti tuleb päike välja. Millal see ometi läbi saab? Aga miks mitte täna?

Unehäired

Ma olen üle 10 aasta olnud alkohoolikust krooniline pidutseja. Kas päriselt? Tegelikult mitte, aga mu kehale on see sama olnud. Ma olen kannatanud unehäirete all. Vahel ei ole ma õhtuti magama jäänud, tihti öösiti üleval olnud või hommikuti liiga vara ärganud, kuigi keha vajaks veel und. Kõige suurema kriisi ajal ma võtsin vahel unerohtu. Kaks esimest last, oma tihedate ärkamistega, isegi aitasid mul unehäireid ravida, sest öine ärkamine muutus mul juba tavaliseks nähtuseks ja ma õppisin uuesti magama jääma.

Ma ei saanud sellepärast korralikult magada, kuna mul oli pidevalt rongist mahajäämise tunne –  ma pean midagi ära tegema ja ära lahendama. Väsinuna aga ei ole võimalik palju teha ja uni muutus mu elus kõige tähtsamaks. Vabal hetkel lamasin voodis ja ootasin närviliselt und.

Peavalu

Veidi üle poole aasta tagasi oli mul viimane tõsisem unehäireperiood. Mul algasid tugevad peavalud, mis esimest korda mu elus läksid migreeniks. Kartsin oma tervise pärast ja saatsin kaks vanemat last kahel korral nädalaks vanavanemate juurde ning proovisin oma küsimustele vastuseid saada. Kui kuulata, siis hakkabki vastuseid sadama. Mul tekkis sisemine veendumus, et ma olen valmis muutuma. Mõne aja pärast alustasin süstemaatiliselt dikriide lugemist ja peaingel Miikaeli kaitse oli esimene, mida ma kõige tõsisemalt võtsin ning see hoidis mind õigel kursil, et ma vaid ainult edasi vaataks ja tagasi „mülkasse“ ei vajuks.

Nüüd olen ma enam-vähem hästi maganud, väikseid tagasilangusi on ikka olnud. Kohutavad peavalud on mind aga veel tugevamini painama hakanud. Ükskord oma peavalu kannatades ohkasin: „Harutan ju oma õppetundide sasipundart, aga keha on veel viletsamaks jäänud!“ Mõne aja pärast tuli mulle teadvusse vastus – sügisel oli mu kehal viimane piir ja samamoodi jätkates oleks olnud vaid insult. Praegu, kui ma elu lõdvemalt võtan, ei ole mu keha sellise lõõgastunud olekuga harjunud ja vajab üleminekuperioodi. Õigemini peavalu näitab blokeeringuid ja aitab mul edasi minna.

Mina ei ole minu enesetunne

Üks peavalu periood oli aga väga hull ja kestis mitu päeva. Kui valu hakkas juba taanduma, oli mul nagu must pilv pea kohal: kõik tegemised tulid vaevaliselt, mul ei olnud rõõmu, lapsed ajasid närvi. Väga raske oli sellises ängis toimetada, sest kogu aeg ei saanud ju ära minna. Kuna mul oli enne ka üles-alla kõikumisi esinenud, lootsin, et varsti ehk läheb üle.

Ma olen märganud, et ego on nagu „vana hea truu sõber“, kes alati tahab koos minuga olla. Kui egol ei ole olnud võimalust peatada minu astumine uuele tasandile, siis üritab ta koos minuga rõõmustada minu avastuste üle, seades need ülimaks tõeks, et ma ei saaks astuda järgmist sammu. Kui ma olin õppinud mingil määral lahti laskma välistest olukordadest ja ennast ka aktsepteerima, jõudsin järeldusele, et ma ei peaks midagi tegema ilma rõõmuta. Aga mis siis saab, kui rõõmu praegu ei ole, aga tegevus on vaja ära teha? Ego tahtis mulle selgeks teha, et tuleb nii kaua oodata.

Lõpuks ma tunnetasin vajadust võtta ise kindel samm oma olukorra muutmiseks – ma ei samastu enam oma halva tundega. Harjutasin dikriide lugemisel keskendumist oma puhtale olemusele. Ükskord pea terve lugemise aja kõik lapsed segasid mind, kuid ma tegin kindla otsuse, et ma ei lase neil täna ennast segada; vahel ma isegi ei kuulnud oma häält, aga ma ei andnud järele. Võtsin seda kui harjutust, sest enne ja ka pärast seda situatsiooni olen ikka lugemise korraks katkestanud, kui lastele midagi vaja öelda.

Kui kodus oli mingi närviline olukord, hakkasin ma endale mõttes kordama: „Selle maailma vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi!“ Mulle sobib see lause, kuna esiteks on ta konkreetne ja jõuline, teiseks annab mõista, et mina ei ole minu paha emotsioon ja ma ei pea sellepärast ennast süüdi tundma; emotsionaalne saast lihtsalt on minu ümber ja ma ei pea seda omaks võtma, sest minu puhtal minal ei ole ühtegi valeuskumust, millest kinni haarata. See ei tähenda, et kurjuse vürstil poleks minu külge ühtki kombitsat ajada, eriti, kui ma valvsuse kaotan, aga selle lause kordamine aitab mind paremini puhtale minale keskenduda.

Selline harjutamine tõi mu suuremast august välja. Ma ei soovinud enam seda viga teha, millest kirjutasin artiklis „Enda aktsepteerimise õppimine“, et ma sunniks end vihaga töid tegema, aga ma ei saanud jääda ka letargia halli udusse – tuleb lihtsalt pingutada ja mõned asjad ära teha.

Puhtale minale keskendumiseks ei ole paremat päeva kui TÄNA. Minu füüsiline keha ikka väsib, emotsioonid kõiguvad üles-alla, negatiivsed mõtted keerlevad peas ja minus on veel mitutuhat vääruskumust. Ükskõik, kui määrdunud mu väline mina ka ei oleks, puhas mina on ikka samasugune nagu alati.

Autor: Karen