143. Mängurõõm

Ma olen oma elus päris ahne olnud: see üritus ja too küllakutse, see ülesanne või too kohustus –  kõik vajavad kohal olemist või tegemist. Ma olen duaalsusteadvuse valet uskuma jäänud, et mu rahulolu sõltub sellest, mida ma teen, ära teen või kus ma olen ja selle kõige taga ajamisega olen suutnud oma rahulolu kaotada.

Orav rattas

Ülikooli lõpupoole tegin lisaks õppimisele ka tööd. Kui kool läbi sai ja elasin tööinimese elu, õppisin lisaks ülikooli juures. Võtsin osa pea kõikidest meelelahutuslikest sündmustest, mis minuni jõudsid. Pidin pidevalt oma aega planeerima, et soovitud kohtadesse jõuda. Sisemiselt olin õnnetu ja rahulolematu, aga ma ei osanud teisiti – mida siis välja jätta? Isegi mu lapsepõlv ei olnud parem – kaks trenni, ühega võistlused, teisega esinemised. Tavaliselt ühest trennist tulles tukkusin bussis ja mõtlesin tülpimusega: „Kas täna on see päev, kus ma pean teise trenni ka minema või saan puhata?“ Mitte keegi ei sundinud mind, aga keegi ei küsinud ka: „Lapseke, kas sa seda kõike ikka tahad teha, PÄRISELT?“ Nii oligi vajalik, ma pidin mõne aastakümne veel elama, et ISE sellest aru saada.

Andestamine

Ma olen päris palju kannatust näinud oma laste haigustega. Kui üks haigestub, siis varsti on järgmiste kord kuni minuni välja. Ükskord lubasin väikesel tatisel sugulasel meile külla tulla, sest tore oli neid ju näha ja tema ema ütles, et lapsel on nohu lõpufaas, ei ole enam midagi hullu. Oli see just sama pisik, aga üks minu lastest jäi pärast haigeks. Ma olin enda peale pahane, et astusin samasse „ämbrisse“ ja julgesin riskida ning tagajärjed ei olnud meeldivad. Heietasin isegi mõtteid kirjutada sügisel lasteaeda kiri, et minu laste rühma vanemad võtaksid südameasjaks – haigeid lapsi lasteaeda ei too, isegi mitte natuke tõbiseid. Meelepaha oli piisavalt häiriv, nii et võtsin andestamise rosaariumi ette. Seda tehes tundsin, et ma ei pea ühtegi kirja kirjutama ja kedagi muutma hakkama. Kõik ju teavad, et nii teha ei tohiks ja mina ei pea olema nende südametunnistus. Minul on vaja võtta vastutus vaid oma elu eest. Ma andestasin kõikidele vanematele juba ette ära, et nad oma tõbised lapsed lasteaeda toovad või avalikes kohtades käivad.

Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Meil oli plaanis lähipäevadel võtta osa ühest üritusest, mis minu jaoks oli oluline. Kuna minu laps võis teisi lapsi seal nakatada, siis otsustasin mitte minna, kuigi olin pisut kurb. Ürituse päeval näis aga laps kuidagi terve, oli ju pea nädal möödas haiguse algusest. Minu jaoks keris põnevus, kuna ma tahtsin õppida kuulama oma sisehäält – kas siis minna või mitte, sest ega ma ei saa ju oma otsuseid kuhugi kasti sulgeda, et neid ei tohi nüüd muuta. Lugesin eristamisvõime teravdamise palvet ja üritasin tunnetada – kui kujutasin ennast minemas, siis tundsin vist head tunnet ja mitteminemisest krampi. Aga kust ma teadsin, et see pole mu ego, kes ei suuda lahti lasta soovist minna? Tõusin püsti ja ütlesin: „Aitab, olen selle liiga üleforsseerinud, küll see ahhaa-hetk mulle tuleb kui vaja.“ Kui mineku aeg lähemale jõudis, siis vaatasin, et natuke vist laps ikka nuuskab ja ma ei lähe, mis vahet sel siis lõpuks on. Natukese aja pärast tuli mulle nagu välk selgest taevast pähe mõte: „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse – ära riski teiste heaolu kaalule pannes.“ Tundsin sügavat rahu, et ma ei läinud. Järgmine päev olidki mõlemad nooremad lapsed ka haiged ja oleksid olnud eelneval päeval just kõige nakkusohtlikumad.

Mulle sai veel selgemaks sisehääle mõiste. Kõrgem mina ei soovi otsuseid meie eest ära teha, et me valiksime enda jaoks variandi, mille tagajärjed on meeldivad ja mugavad. Teda tagajärjed ei huvitagi, ta vaid suunab meid ületama oma teadvusseisundit. Sisetunnet ei ole võimalik forsseerida – vot nüüd ma tahan vastust teada, mis on mulle parim. Tunne tuleb siis peale, kui suudame olukorrast lahti lasta.

Võta palk oma silmast välja, siis näed pindu teise silmast võtta

Sellele üritusele mitte minemine pani mind mõistma, et pole vaja kogu aeg kõike teha, mida olen endale plaani võtnud. Kas need välised sündmused on tõesti nii olulised, et kellegi heaoluga riskides neist ikka osa võtta? Lasteaedades levivad ka nakkused nii ohtralt, sest meie ühiskonnas on selline mentaliteet, et mõlemad vanemad peavad tööl käima või siis väga palju tööd tegema. Mõned lapsevanemad toovad lapse ka siis lasteaeda, kui ta hommikul näitab haigusemärke, aga lapsehoidjat pole võtta või on tööl vaja hoolduslehele minek ära korraldada; või on lapsed lasteaiast nii kurnatud, et jäävad jälle kiirelt haigeks, pannes ohtu ka teised, sest haiguse algusfaasis ei märka keegi neid eraldada – lapsevanematel on vaja ju oma töö ära teha ja natuke riskida pole patt. Kas mitte lapsed oma haigestumistega ei ütle meile: „Pidage hoogu, vanemad, me oleme ka siin!“ Andestamise rosaariumi lugedes sain aru, et teisi ei ole vaja muuta ja näppu viibutades korrale kutsuda. Ma ju ise olen samasugune, üritades võtta, mis veel annab. Mul, siiani koduse emana, pole vajadust olnud, et minu lapsed just jõhkrat lasteaiadrilli saaks ja seetõttu tundus mulle, et minul selle teemaga probleeme ei ole – ainult teised on süüdi. Tegelikult ma ju ei tea, kuidas ma käituks kohusetundliku töötajana – hinnates enesekriitiliselt oma teadvusseisundit, väga eeskujulikku käitumist ma ei ootaks. Alustasingi enda muutmise harjutusega – kui mõni olukord liigub minu plaanidest väljapoole, las siis nii ollagi, ma ei pea kõigest kramplikult kinni hoidma.

Töötamine väikeste laste kõrvalt

Mul saab varsti vanemapalk läbi ja mulle tuli mitmeid väga väikse töökoormusega pakkumisi ja tõenäoliselt leiaks lapsehoidja ka. Ma keerutasin seda mõtet kaua. Mul oli siseheitlus sellise uskumusega, et ma pean kõik võimalused ära kasutama, mis elu pakub, äkki hiljem ei olegi mul võimalik sama head tööd saada – elu lihtsalt on nii kade, et karistab mind kindlasti, kui ma oma võimalused käest lasen. Viimane laste haigestumine pani mu otsustamisele punkti. Aga milleks see kõik? Jälle üks suur planeerimine ja korraldamine. Lastele, eriti varastes eluaastates, on vaja ema, kes märkab aasal lille nuusutada, mitte ei jookse mööda koplit ringi, et istuda lilli sinna, kus neid ei ole (ehk ajades kogu aeg mingeid asju, mis ehk ei olegi nii olulised) ja pärast on väsimusest oimetu. Mul ei ole ju tööpuudust, pigem on vaja liikuda kvantiteedilt kvaliteedile. Tavaliselt olen ma naiivselt optimistlik olnud – küll ma hakkama saan. Kas Jumal teeb minu eest kõik need tööd ära? Jumal ei ela minu elu. Mul on isegi mõtted, et ma ei lähegi tööle väikeste laste kõrvalt. Lasteaed võiks olla vabatahtlik ja rõõmus koht, mitte sunniviisiline „vangla“.

Materiaalne küllus

Kui ma oleks mõnda aega tagasi mõelnud seni mitte tööle minna, kuni lapsed on väikesed, siis tundunuks see mulle võimatuna, sest ega meil rahapuu kuskil ei kasva. Enamik inimesi käib väikeste laste kõrvalt tööl, kui nende vanemapalk on läbi, paljud neist ei ole küll sellepärast õnnelikud, aga nad saavad hakkama, eks saan minagi. See pani mind mõtisklema materiaalse külluse teemadel.

Ma olen väga suure osa oma elust elanud materiaalses puuduses. Kui ma oma praeguse mehega kohtusin, oli mul krediidivõlg sellepärast, et mul oli vaja koju osta voodi, külmkapp ja mõndagi veel, mis eluks vajalik. Kui ma mehega kokku kolisin, siis oli meil kõik eluks vajalik olemas, aga mulle oleks meeldinud, et need oleksid olnud ilusad, uued ja värsked asjad. Mees oli aga väga konkreetne – kui raha ei ole, järelikult ei saa seda endale lubada, laenu ei võeta. Mulle tundus see siis arg suhtumine. Tollel ajal uurisin ma palju idamaade filosoofiaid ja ma suutsin lahti lasta oma maistest soovidest; ma tundsin, et isegi voodita saab hakkama, kui seda ei oleks. Mul ei olnud mitte niivõrd probleem mugavusest lahti lasta, kui vääruskumusest, et ilusad asjad annavad mulle kuidagi sotsiaalset staatust ja väärtust. Sellise teadvusseisundi ületamise tulemusel olen tagasi saanud külluse – ma ei ole enam pidanud piinliku täpsusega oma kulutusi planeerima või vajalikest asjadest loobuma. Samuti on minu elu näidanud seda, et materiaalne küllus ei ole võrdväärses seoses sellega, kui palju vaeva nähakse. Ometi on mul ikka veel veidi raske uskuda täielikult, et me hakkama saame. Võib-olla on nüüd mu õppetund selline – usaldada elu, et kõik mu materiaalsed vajadused on kaetud ja ma ei pea selleks meeletult vaeva nägema.

Nüüd teen ma otsuse mitte oma vanale teadvusseisundile tuginedes vaid täiesti uuelt teadvusseisundilt. Tööpakkumistest ära öeldes tunnen rahu ja vabadust. Ma ei sulge oma tõde kuhugi kasti sisse, et see nüüd minu rahulolu võtmeks saaks. Seega ei ole minu otsus mingi lõplik universaalne tarkus, vaid see on samm minu järgmisse etappi.

Praegu tunnen, et kui ma mässin ennast liiga paljude kohustuste keskele, siis ei suuda ma säilitada seda meelsust, kes me tegelikult oleme, mis on meie põhjus Maal olemiseks ja võtta seda kui arendavat MÄNGU.

Minu lugu 8, autor Karen