137. Julgus eksperimenteerida (Minu lugu 3.)

Loe, mis on Minu lugu.

Kui ehitada enda ümber turvalisuse mull ja selle piires tegutseda, siis võibki elu näiliselt olla mõnda aega turvaline, aga kas see on ka rahuldust pakkuv? Äkki on midagi sellest mullist väljaspool ka? Nüüd viimasel ajal olen hakanud aru saama, kuidas ma olen oma elus nii pingsalt vältinud vigu. Juba kooliajal võisin ma olla üsna jutukas ja küsimusi esitada, aga niipea kui ma sattusin ootamatult tähelepanu osaliseks, haaras mind esinemishirm – võisin minna näost punaseks ja mitte kõige selgemini rääkida oma mõtetest. Ma tõesti kartsin rumal olla.

Koolis tekkis mul palju küsimusi, aga mitmed jäidki küsimata: esiteks – kaine mõistus hoidis tagasi, ma ei saa ju nii tihti tundi segada ja tähelepanu endale tõmmata, aga põhiliselt oli takistavaks ikkagi tunne, et äkki küsin midagi liiga rumalat, millest teised on juba ammu aru saanud. Tegelikult tahtsin ma olla normaalne nagu teised – istuda rahulikult ja kohe kõigest aru saada. Mündi teise küljena on esinenud ka uhkus – no küll ma olen ikka tark, tahtmine olla parim.

Ma kardan oma pimedat poolt

Võtsin kunagi osa ühest koolitusest, kus koolitaja võttis meid ringi ja palus vabaks lasta kõik ootused selle kursuse suhtes. Sain aru, et me vist hakkame tegema midagi suhteliselt ebameeldivat ja mul tekkis hirm – appi! Kas ma pean hakkama siin ennast avama? Ta palus meil kirjeldada, mida me tunneme siin koos ringis olles. Mäletan, kuidas minu joogaõpetaja ütles, et ta tunneb meeldivat rahu ja ühtsust – oo, millisel tasemel ta juba on! Järgmised inimesed kirjeldasid ka meeldivaid tundeid. Mina aga oleksin tahtnud ära joosta, mul oli ärevus. Õnneks olid mu päästerõngaks veel mõned „mustad lambad“, kes tundsid ennast ka pisut halvasti – jumal tänatud, ma ei olegi nii erinev, mind ei visatagi ukse taha, et mine arene seal vahepeal.

Ma kartsin oma hirmu. Mul oli siis hirm väljendada, et ma kardan oma hirmu, sest seda on ju nii totter karta. Ehk ma aktsepteerisin ainult mingit kuvandit endast, mitte aga kõike seda raskust, mida kaasas kandsin. Kuidas olekski võimalik oma kandamist loobuda, kui ei aktsepteeri selle olemasolu? Nüüd olen mõistnud, et see kandam ei ole ju MINA. Selleni on olnud pikk tee ja eks praegugi on mul seda kandamit omajagu.

Kuna ma ei tahtnud oma pimedat osa vaadata ja armastada (samas teadsin selle olemasolu), siis on mul olnud hirm teha vigu – kunagi ei tea ju, millise otsuse tagajärgede tõttu mingi koll sealt pimedalt poolelt välja hüppab.

Minu elu on planeeritud

Ma lõpetasin keskkooli, siis ülikooli, töötasin oma erialal, abiellusin, sain lapsed – ei mingeid hulle liigutusi, seiklusi ja närvivapustusi. Tõesti – olen erinevaid hulljulgeid reise ette võtnud, teinud nooremana põnevaid koerustükke, olnud optimistlik erinevates rasketes situatsioonides, aga need ei ole puudutanud elumuutvaid otsuseid. Kui on olnud midagi väga suurt vaja otsustada – selliseid otsuseid leidub vist iga inimese elus – on see olnud mulle vahel äärmiselt raske.

Oma kaks last planeerisin ma, võiks öelda, matemaatilise täpsusega. Kolmas laps pidi sündima nii umbes viie aasta pärast: siis olen vahepeal erialast tööd teinud, on olnud aega „enda jaoks“ ja seejärel sukelduks uuesti beebimaailma. Mäletan arutelu mehega, et mis siis veel saab, kui vanim laps just uue beebi ajal kooli läheb — kuidas me hakkama saame?

Sisehääl ei karju sulle kõrva

Kui mu teine laps hakkas saama aastaseks, hakkasin mõtlema pikemaaegsetele rasestumisvastastele vahenditele. Keerutasin selle teema kallal pikalt. Seda võib lugeda ka „Haigused ja vaktsineerimine järg“ artiklist. Jalutasin metsas ja mulle tuli äkki selline tunne peale – ära kasuta midagi, usu, kõik läheb hästi, usalda oma keha. See ei olnud selline tugev tunne, vaid vaikne rahu, see jäi mulle meelde. Vaikselt hakkas mulle imbuma ka tunne, et äkki saaks kolmanda lapse kohe praegu. „Ohoo, hull peast! Kus su mõistus on?“ karjus mu mõistus. Läksin siis teraapiasse, et teada saada, mida ma tegelikult tunnen. Terapeut arvas, et ehk peaks kõigepealt tegelema minu hirmuga, et ma ei saa kolme väikse lapsega hakkama. Mulle tundus see nii ebaoluline, sest oli ju üsna selge – raske saaks olema ja mõneti oleks see ka vastutustundetu laste suhtes. Ma soovisin siiski minna kõigepealt meditatsiooni ja saada ruttu vastus teada. Järelikult omas ego minu üle ikka suurt kontrolli: tahtsin vastust teada saada – on siis sisehääl või mitte, oluline on, et tagajärgedega ei peaks tegelema. Kui on sisehääl, siis midagi halba ei saa juhtuda, kui ei ole sisehääl, võib mind ees oodata mõttetu katsumus. Aga mul tuli tugev köhahoog peale ja ma ei saanud meditatsiooni laskuda. No siis me tegelesime minu hirmuga. Ma tõesti saingi lõpuks „vastuse“ teada, et ma tahan kohe kolmandat last, aga ega ma ei julgenud seda ikkagi uskuda, sest see ei tulnud ju mingis sügavas meditatsioonis. Terapeut ütles lisaks, et sa võid rasestumise ära hoida ka seda lihtsalt soovides, see toimib.

Kõige põnevam osa algab nüüd siit. Ma olin juba sellel ajal taipama hakanud, et minu üheks suurimaks „veaks“ on see, et ma ei julge usaldada elu loomulikku kulgu ehk eksperimenteerida. Ma tegin otsuse (tõesti kaheldes), et ma ei õpi kunagi oma õppetunde ära, kui ma ei välju oma turvatsoonist – ma proovin nüüd eksperimenteerida, vaatamata tagajärgedele, äkki selline „soovimine“ tõesti toimib. Kogu olukorrale lisas katsumust ühe arsti kurjustamine, kui vastutustundetu ma olen.

Artiklist „Haigused ja vaktsineerimine järg“ võib välja lugeda, et ma hüppasin pea ees tundmatusse. Ma ei hakanud siis pikemalt seletama. Tegelikult oli mul kontroll kogu aeg peal. Isegi mu praktiline meel ja olelusvõitlus ei jätnud mind maha, sest planeerisin oma eksperimendi lõpetada, kui arvutuste järgi emapalka enam ei saaks. Samal ajal tegelesin selgusele jõudmisega, kas tahan last või mitte. Minu keha aga mängis mulle vingerpussi väga kavalalt ja ma ei saanud olukorda kontrollida. Ma ei saanud ise sellele otsusele jõuda – vot nüüd ma tahan. Ma pidin leppima sellega, et see oli EKSPERIMENDI TAGAJÄRG. Rasketel hetkedel algatas see mul süütunnete ahela – miks ma julgesin proovida! Kõigele sellele lisas vürtsi oma rasedusest teatades lähedaste inimeste „kaastunne“, v.a mehe, kes võttis seda rahulikult.

Midagi muutus minus kolmandat last kandes

Ma oskan endalt viimast välja pigistada. Stopp-märgiga sain vastu pead alles siis, kui mul tuli vastutada teise inimese elu eest. Kuna teine laps sündis enneaegsena ja kolmanda puhul olin nii hirmul, et ta võib ka lihtsalt hullu kiirusega varem välja „vajuda“ , siis minus tõstis pead kuri kaitsev emalõvi. Kahe esimese rasedusega olin kangelasrase, nüüd aga lasin teistel enda eest siblida, olin konkreetne oma vajaduste suhtes ja vahel tegin draamat ka.

Oma vaimse arengu teel olen mitmeid õpetusi uurinud, minu „sõber“ ego on mulle ka siis kaaslaseks olnud ja ma olen neid õpetusi näinud läbi oma filtri. Minu kujutlus vaimsest teest oli midagi paradiisilaadset, kus ma olen õndsas rahus selles müstilises käesolevas hetkes ja sõbralikes suhetes enda ja teiste inimestega. Ego arvamus oli aga, et selleks ei pea ma oma pimeda poolega kohtuma, ma võin edasi liikuda niimoodi rahulikult, tehes mingit välist praktikat. Tegelikult ma ikka tegelesin eneseanalüüsiga ka, aga ma ei julgenud ega osanud oma pimedat poolt väga näha ning sellega kohtudes ikkagi põgenesin.

Mingis mõttes hakkasin aru saama, et selline „närvihaige“ käitumine on mul edasiminek. Ma mõistsin, et enne, kui ma oma ego lahti saan lasta, pean ma tal üldse lubama ennast näidata. Samas oli mul kuvand ikkagi selline – edasiminek tähendab rahulikkust. Ka ei olnud ma kindel, kas see on ikkagi kasvamine. Ego üritas mind vanasse mustrisse tagasi sundida, kus ma kannatan vaikselt (või siis virisedes). Pärast lapse sündi ma siis muutusin „rahulikumaks“ ka. Aga tõesti, midagi oli minu sees muutunud ja ma olin kokkuvõttes õnnelikum, võrreldes varasemaga (vaatamata jõuetusele ja väsimusele), sest tundsin ennast vabamana oma väljendustes – midagi olin ma sellest rasedusperioodist endaga kaasa võtnud.

Kui ma alustasin vastsündinu kõrvalt dikriide lugemist (periood oli vast üks kuu), siis need rahuhetked hakkasid vahelduma vihapursetega, mida üritasin maha suruda ja millest võib lugeda artiklist „Elu nagu hammaste pesemine“. Palju allasurutud tundeid on tulnud nähtavale, aga selle tõttu on ka tekkinud lisaks ebapuhast energiat, millega on tulnud mul viimasel ajal tegeleda.

Ma tõesti julgesin oma kindlustunde rongi pealt korraks maha hüpata ja sain tasuks mitmeid avastusi oma arenguteel

Usun, et planeerimata rasedus ei tekita paljudes mingit äratundmist, sest mitmedki inimesed saavad lapsi kogemata ja on õnnelikud. Minul aga oli see üks suuremaid hirme – saada laps „valel“ ajal. 

Vahepeal on mu elu nende väikeste lastega üsnagi kaoses. Kui inimesed küsivad minult, kuidas ma ikka hakkama saan ja kui tubli ma olen, siis vastan tihti, et ei saagi – nii nagu teie seda silmas peate. Ma olen väga palju pidanud oma tõekspidamisi lahti laskma, sel ajal, kui lapsi olen kasvatanud.

Just kolme lapsega elu on mulle põhiliselt õpetanud oma vajaduste välja ütlemist ja mitte enam teiste inimeste arvamuse järgi tegutsemist. Samuti enda nõrga poole väljanäitamist, välise sära ja kõva väliskesta lahtilaskmist – olen pidanud paluma abi teiste käest, tunnistama endale, et ma ei saa hakkama, kasutama sõna – ei, kui ei saa teistele vastu tulla.

Kõige raskem osa sellest on olnud aga hoopis enesesüüdistamisest vabanemine, et ma ei suuda laste jaoks piisavalt olemas olla. Mündi teist külge olen hakanud ka ajapikku nägema – lapsed on pidanud õppima ootama või ise olukordadega toime tulema (tegelikult olen mina õppinud aru saama, et nad saavad hakkama). Ma ei ole neid ranguse ja külmusega ära tõuganud, vaid nad näevad, et mind lihtsalt ei jagu igale poole.

Kui ma nüüd sellele kõigele tagasi vaatan, siis ei ole mul mingit põhjust kahetseda oma julgust eksperimenteerida. Ma usun, et osa minust soovis kolmandat last kohe, kuna mul oli uskumus, et võin oma võimeid ülehinnates võtta liiga palju kohustusi; teine osa kartis seda, sest siis ma peaks ju endale tõeliselt otsa vaatama. Oma teadvusseisundile vastavalt oleks ma üks hetk ikka ummikusse jooksnud, vaatamata sellele, millisele otsusele ma tookord jõudsin. Mul on hea meel, et julgesin kuulata oma tunnet teha midagi meeletut, mis viis mind kiiremale arengule. Ma lõpuks lõin oma pea vastu põhja ära ja tuli hakata ego illusioonidest läbi nägema. Tänu sellele olen saanud tükk-tüki haaval osa oma egost maha jätta ja palju kergem on olla, kui kunagi varem.

Ma lõpetuseks tsiteerin visioonid.ee-d:

Kui me siiralt püüame areneda ning selle käigus vigu teeme, siis need vead tavaliselt meile andestatakse ning need ei tule meie juurde tagasi kannatustena. Kannatusi ei põhjusta mitte vead, vaid püüd vigu vältida, mis sügavamal tasandil toob kaasa paigalseisu ehk hirmu elu ja muutuste ees.

Karen