145. Tubliduse skaalast vabanemine

Minu eelnevatest artiklitest võib lugeda, et kõik keerleb mul ühe õppetüki ümber – enese aktsepteerimine. Kui ma olekski suutlik, energiline ja võimekas nagu minu vanaema oli või minu ämm on, siis ma ehk ei jändakski sellise õppetunniga, lihtsalt tegutseks kogu aeg. Mina aga väsin kiiresti, tahan palju rahulikult olla, mõtiskleda, ma ei ole järjepidev, kuid kohustusi tekib mulle juurde nagu seeni pärast vihma ja need „korjamata seened“ on mulle nagu härjale punane rätik. Ma võrdlen ennast inimestega, kellel ei ole selliseid probleeme.

Enese õigustamine

Minu ema, kes mässab sama õppetunniga, lohutab mind tihti: „ Sa oled ju nii tubli niigi, sul on väiksed lapsed, kuidas keegi üldse julgeb sind kritiseerida?!“ Selline jutt tegelikult ärritab mind väga. Nüüd ma olen asja tuumale lähemale saanud. Tema lohutamine viib mind veel sügavamale auku. Ma otsin endale õigustusi, et säilitada ikkagi oma välist mina, kes on haavatav. Ma olen endale loonud uskumuse, et pean vastama mingile välisele standardile, mille etaloniks on mõned edukad inimesed. Kui ma toime ei tule, siis väidan endale, et ma olen tubli mõne teise koha pealt. Ajapikku on mulle imbunud aga mõtted, et äkki on kogu see tubliduse skaala täielikult vale, äkki olen ma väärtuslik just sellisena nagu ma olen.

Minu elu õppetund

Kunagi läksin regressiooni meditatsiooni ja mulle tuli silmade ette vaevatud räbalates talupoeg. Kuigi mul ei olnud siis oma elu õppetundidest sellist ülevaadet nagu praegu ning ma ei suunanud oma mõtteid, ei saa ma siiski panna kätt südamele ja tunnistada, et ma seda täielikult usun, et minu üks eelmistes eludest just selline oli, aga ma saan kinnitada, et pilt minu teadvusseisundist on olnud küll selline.

Ma näen, kui hästi on organiseeritud mu ego illusioonidest ärkamine. Oma lapsepõlves sain tunda viletsat materiaalset olukorda ja nägin ka, et minu ema ja isa ei olnud eriti võimekad oma ettevõtmistes. Minu mehe päritolu perekond on aga edukas nii materiaalselt kui ka oma tegemistes. Nad ei aja taga uhkeid asju, aga eeldavad, et kogu aeg peab olema tõhus ja võimekas töömesilane. Seega ma tunnen pidevalt välist survet teiste poolt ja sisemist survet enda poolt, sest ma ei taha olla, nagu olid minu vanemad. Ma olen kõige selle tõttu olnud nii vaevatud, et mul on hakanud tekkima küsimus – äkki elu pakub mulle külluses kõike, mida vajan ka ilma äärmiselt suure vaevata, vaid läbi loova mängurõõmu?

Vabastav situatsioon

Mees tuli töölt koju, veidi närviline nagu tavaliselt ja hakkas jälle norima, et asjad tegemata, sest too päev ma tõesti ei olnud mingeid vajalikke asju teinud. Ma tundsin ennast särava ja puhtana ning täiesti rõõmsa rahuloluga teatasin, et ma magasin, tegin dikriisid ja kasvatasin lapsi. Varsti oli mehel ka rõõmus tuju. Ma ei saa öelda, et see oleks väliselt väga eriline käitumine olnud, sest juba mõnda aega olin harjutanud „teise põse ette pööramist“ meie suhtlemises, kuna mu kaitsepositsioon oli kadunud, aga sisemiselt tundsin, kuidas nüüd olin ma tubliduseskaala maha jätnud palju sügavamal tasandil.

Järgmisel päeval jalutasin lastega pargis ja äkki tundsin, et mul ei ole enam sisemist ärevust, seda raskust õlgadel tegemata asjade pärast, ma suudan olla praeguses, ma suudan teha ebameeldivaid töid ja ma ei oota pingsalt nende lõppemist, ma ei ole tulemustele orienteeritud. Kuigi mu keha ei olnud veel uue teadvustasandiga kaasa tulnud, sest silmade taga oli ikka veel uimane tunne, oli sisemiselt mul kerge olla. Isegi füüsiline vaevus ei seganud mul seda tunda.

Kui olin nädal aega saanud tunda teistsugust meeleseisundit, kui mul tavapäraselt oli, tuli minuni katsumus. Proovisin käituda oma vana mustri väliselt ja see tõi kaasa pinge minu ja mehe vahelises suhtlemises. Ma ei saanud öö otsa magada, sest tundsin ennast süüdi. Kuna mul on kalduvus unehäiretele, tuli veel lisaks hirm, et ma ei saa magada. Lubasin oma tunnetel endale peale tulla ja kõik tundus olevat võimendatud variandis. Lugesin öösel andestamise rosaariumi, mõtlesin läbi oma minevikusündmusi, andestasin endale ja andestasin mehele. Hommikul rääkisin sellest mehele ja tunnistasin oma kõige hullemad alaväärsuskompleksid ka üles – ma pean vastama mingile standardile, muidu äkki mind jäetakse maha. Imelik oli sellest rääkida, sest kust kohast mul on oma mehega selline hirm, kui ühtegi reaalset situatsiooni ei ole seda kinnitamas – alateadvusest loomulikult. Alateadvus ei kohaldu alati reaalse eluga. Juba ammu olin kahtlustanud, et mul selline hirm on; ma olen püüdnud sellega isegi tegeleda, aga nüüd ma nägin, et seda on minu sügavamates kihtides veel päris palju. Kuna maha jätmise hirm tundub totter ja alandav, on see piisav põhjus seda mitte väga sügavalt vaadata. See hülgamishirm ongi mu tubliduse käivitajaks. Ma olen mõistnud nüüd, et ma võin lugeda „miljon“ tundi vaimset kirjandust ja kõike uskuda, mis seal kirjas on, aga oma alateadvust ma nii ei muuda. Ma pean situatsioon situatsiooni haaval oma emotsioonil lubama välja tulla, ta omaks võtma, aktsepteerima ennast koos selle tundega, ennast väljendama, kasvõi iseendale, nägema läbi selle illusoorsuse ning tõusma sellest kõrgemale.

Kannatuste allikas

Ma olen läbi elu uskunud seda valet, et enese aktsepteerimiseks ja õnnelik olemiseks pean ma mingisse kasti mahtuma. Ma tean – kõik New Age´i õpetused räägivad, et sa ei pea seda tegema, aga kas ma siis oskasin seda tarkust oma elus kasutada. Need (hülgamis)hirmul põhinevad uskumused, millega mind lapsepõlves vormiti, mida usuvad mu lähikondlased, mida ühiskond igal sammul toodab, on minust nii läbi imbunud nagu pekk peekonis – ürita sealt liha vahelt välja õngitseda. See on võimalik, aga kõigepealt tuleb tõeliselt tahta. Kõige lihtsam moodus on panna pann tulele ja lasta rasval sulada: mina jõudsin oma tubliduse sooviga nii kaugele, et mul tekkis migreeni tõttu insuldioht ehk kõrvetav kuumus sundis abi otsima. Ma olin oma valedest liialt pimestatud, et ei näinud tõde, kui peekon veel külm oli. Või kuidas ma olekski pidanud seda valet nägema, kui ma sellest läbi imbunud olin ja ebamugavalt palav veel ei olnud? Kannatuste suurenedes tõusis minus soov tõeliselt muutuda ja ma siiralt palusin selleks abi.

Ma olen oma elus teinud erinevaid vaimseid praktikaid, kuid kokkuvõttes minu sisemine rahutus ei ole väga palju vähenenud ja unehäired on mind vahel tabanud. Ma olen neid teinud sooviga leida elujõudu. Kui ma dikriisid lugesin, palusin ka rahutusest vabanemist, aga midagi ei juhtunud, vahepeal muutus enesetunne hoopis halvemaks. Ma sain varsti pihta, et ülestõusnud meistrid nii ei tööta. Kui nad mulle elujõudu annavad, siis ei sunni mind mitte miski oma valedest läbi nägema ja ma jään platoole, kuhugi eikellegimaale. Nad puhastavad minu madalamat mina ja kaitsevad mind ümbritsevate kollektiivsete negatiivsete energiakeeriste eest, et sisemine tarkus lõpuks minuni hakkaks jõudma ning siis ma ISE muudan oma teadvusseisundit.

Väline standard on alati duaalsusteadvusest

Aga miks ma siis ei näinud sellest tubliduse standardist läbi? Kõik standardid on loodud selle põhimõttega, et nad viiks meid paremale elule või isegi vaimsele arengule. Teatud aeg toimubki areng selle standardi piires, aga siis tekib platoo ja areng seiskub või hoopis langeb inimene veel madalamale teadvustasemele. Näiteks üritades tubli olla, sain kenasti oma koolid lõpetatud, trennides füüsiliselt ennast arendada, tegin igapäevaseid toiminguid, et endal ja teistel hea oleks – pole paha ju. Lõpuks selline õnne suunas rühkides standardi järgimine tõi mulle läbikukkumisi ja kannatusi. Ma pidin nägema, et see standard ei tööta enam.

Mis mind tõi selleni? Vastus on lihtne. Vigade tegemine – oma võimete ülehindamine, üleliigne kohustuste võtmine, näiteks kolme lapse saamine väikeste vahedega. Kui ma oleks suutnud talutavat tasakaalu hoida, siis ei oleks mul tõenäoliselt nii kiiret arengut toimunud.

Lähen veel sügavamale. Nagu ma artiklis „Enda aktsepteerimise õppimine“ kirjutasin, minu vanaemal oli rohkem energiat ja pealehakkamist, sest tal ei olnud vastupanu oma tegemistele, sellepärast, et ta ei hinnanud olukordi raskeks ning seega ei üritanud ka ennast nii palju teistele tõestada nagu mina. Ma olin selles aspektis palju sügavamal duaalsusteadvuses. Tema tuli oma eluga enam-vähem toime, mina aga jõudsin kiiresti kannatustesse. Kellel on nüüd suurem tõenäosus küsida – kas siin elus on veel midagi enamat? Väline standard üritab meile selgeks teha, et ainult õigeid valikuid tehes me areneme. Vea tegemine võib aga hoopis muutuda võimaluseks tõusta ülesminevat spiraali mööda. Vea mitte tegemine jätta meid aga platoole. Vaimse kasvu standardi järgi enese tõestamine on viga. See viga aga lõi mind välja tasakaalust, mis mu vanaemal enam-vähem oli, ja ma ei suutnud enam oma kannatusi taluda, mistõttu hakkasin küsimusi esitama. Muidugi oli mul võimalus veel laskuda allakäiguspriaalil, vaatamata oma kannatustele öeldes: „Ah, elu ongi raske, ma pean toime tulema.“ Samuti oli ka vanaemal alati potentsiaalne võimalus seada oma töörabamine kahtluse alla, sest loomulikult ta ei nautinud seda. Valikud on alati meie teha.

Vabadus on lõpuks kõikidest standarditest loobumine, aga üks samm korraga. Kuna ma olen oma ego illusioonidest osalt läbi näinud, siis on mul varasemaga võrreldes lihtsam teha ISE teadlikke valikuid, mitte lasta oma egol teha otsuseid tubliduse skaalast lähtudes. Ma tunnen ennast palju vabamana, kui ma ei pea ennast kaitsma ja tõestama, vaid saan teha valikuid vastavalt enda ja teiste heaolu silmas pidades.