146. Vabadus ja õppimise sisemised aspektid

Sobiv keskkond ja valmis täiskasvanu

Oma alateadvuses teab laps, et ta tuli siia maailma missiooniga. Ta tahab suureks kasvada selleks, et ühel päeval asuda oma kohale ühiskonnas ja anda sellesse oma positiivne panus. Samuti teab ta, et tal on selle missiooni täitmiseks vaja ettevalmistust ja ta ei saa seda teha ise, kuna ta on liiga väike, liiga habras ja liiga sõltuv täiskasvanutest, kes tema eest hoolitsevad. Seepärast loodabki ta meie peale, kuid täiskasvanute mittemõistmise tõttu ei ole tihtipeale tulemus see, mida ta vajab.

Mis võiks olla lapsele veel parem kui kasvada keskkonnas, mis rahuldab tema keha, hinge ja vaimu vajadusi arenemiseks? Mis saaks olla talle parem kui armastavad ja sõbralikud vanemad ning õpetajad, kes mõistavad tema iseloomu ja vajadusi ning on valmis ohverdama ennast, et neid toetada selleks, et laps saaks turvaliselt areneda oma elurajal.

Kuna laps tahab suureks kasvada ja sarnaneda teda ümbritsevatele inimestele, on tal vaja kohta, kus harjutada oskusi, mis aitavad tal saada kontrolli oma keha üle, samuti õppida oma arenemiseks muid vajalikke asju. Ta tahab kohta, kus arendada enesekindlust ning kus tal on vabadust korrata harjutusi ikka ja jälle, kuni need on omandatud ja ta võib edasi siirduda järgmiste juurde.

Mängul on lapse arengus väga tähtis roll, kuid sellest üksi ei piisa – laps tahab enamat. Ta tahab olla hõivatud tegevustesse, mida näeb täiskasvanuid tegemas, aga temale sobivas suuruses vahenditega. Nende katsetuste kaudu saavutab ta oskused ja nagu varem öeldud, on tal suur soov ennast edaspidiseks eluks ette valmistada. See ongi põhjus, miks ta soovib oma arengutasemele vastavaid väljakutseid, mis peaksid olema esitatud samm-sammult, et ta saaks olla edukas igas etapis. Ja ta õpib paremini, kui saab tegevusi ise vabalt valida.

Sisemine õpetaja on põhiline õpetaja

Kuulsa pedagoogi Maria Montessori  printsiipide järgi loodud keskkond ongi selline, mille eesmärgiks on võimaldada lapsele arengut tasakaalustatud viisil. Riiulitel ei ole mitte mänguasjad, vaid kasvatuslikud materjalid, mida laps kasutab oma isiksuse arendamiseks, ükskõik kas tema keha, vaimu või sotsiaalsete oskuste arendamisel. Iga materjali eesmärk on selge täiskasvanule, kuid mitte lapsele, kes intuitiivselt alles seab oma  samme elurajal.

Lapses on kõrgem intelligentsus ning see sisemine õpetaja inspireerib teda kasvama ja edasi pürgima. Sellepärast ongi tähtis last vaadelda ja jälgida tema juhatust. Mis last huvitab? Millest on ta innustunud, sest just sellele me peaksime reageerima, selle asemel, et peale sundida ükshaaval tegevusi väljastpoolt.

Kui lapses on soov õppida ning ta on valmis tegema järgmise sammu ja me anname talle selleks õige materjali, mis seda toetab, siis on ta heameelega valmis õppima, sest tema vajadus on rahuldatud. Siis on ta keskendunud ja kontsentreeritud ning tahab korrata seda tegevust  ja õppimine toimub sügavuti. Nii on meil loodud olukord, kus laps on kujunemas inimeseks, kelleks ta ühel päeval saab. See on tema amet ja püha tegevus!

Sellepärast peame olema tähelepanelikud, et me ei võtaks üle lapse sisemise õpetaja ülesandeid, vaid oleksime tagasihoidlikud ja samas altid arendama loovaid võimeid lapses. Seeläbi saame häälestuda tema tõelistele vajadustele, vastupidiselt arvamusele, et me automaatselt teame neid ja teeme otsuseid lapse asemel, kui tegelikult peaks ta neid tegema ise.

Sisemise soovi ja välimise materjali kooskõla on parim

Tõeline areng toimub, kui on loodud „suurepärane sobivus” – kui lapse sisemine vajadus areneda leiab omale sobiva välise materjali. Just see kinnistab lapse huvi ja pühendumise ning annab talle soovi teha seda tegevust ikka ja jälle, niikaua, kui ta on selle erinevad aspektid omandanud. Laps tahab õppida ning saab sellest rahulduse, kui see soov tuleb temast endast. Vastasel juhul on ta sellest ainult pealiskaudselt huvitatud või üldse mitte. Ta ei taha iseseisvalt tegevust korrata või kulgeb sihitult ühelt tegevuselt teisele, süvenemata ühessegi nendest. On selge, et see mõjutab tema kogemust tulemuse suhtes ja ta võib kergesti  hakata nägema õppimisprotsessi tüütu kohustusena, mitte kingitusena, mis võib põnevust tekitada.

Sisemine õppimismeetod on lapse vajadusi arendav, seepärast on see rahuldust pakkuv nii lapsele kui täiskasvanule, kes mõlemad arenevad selles protsessis. Laps on pärast esialgset sissejuhatust materjali ise õppinud ja on motiveeritud, kuna suurema osa otsuseid ja avastusi teeb ta ise. Teda ei pea sundima õppima ja tal on piisavalt aega õppida pingevabalt, enne, kui ta järgmise väljakutse juurde edasi läheb.

Traditsioonilises haridussüsteemis on tavaline, et keskendutakse lastele kui grupile, mitte kui ainulaadsetele indiviididele erinevate huvide ja arengutasemetega. Kõik osalevad ühiselt samades tegevustes, teevad samu asju koos, üheaegselt, ning lähevad järgmiste tegevuste juurde koos, sõltumata sellest, kas nad on selleks valmis või mitte. Selle juures motivatsiooni on kas vähe või seda polegi, sest keegi väljastpoolt teeb laste eest enamiku otsuseid ja on üldine arvamine, et lapsed ei taha õppida ja seepärast tuleb neid selleks sundida.

Valikuvabadus – eluküsimus

Valikuvabadus on tähtis lapse jaoks, kes tahab ise valida oma õppimismeetodid elulaboratooriumis. Aga see vabadus tuleb välja teenida ja ei tähenda sugugi, et laps võib teha, mida tahab. Tal on voli vabalt toimetada seni, kuni ta on konstruktiivne oma ettevõtmistes, kuid ta ei tohi teisi segada, valjusti kisada ega olla ebaviisakas. Ta on vaba, kui juhib ennast omavalitud tegevustes konstruktiivselt. Kui ta seda ei suuda, vajab ta juhendamist väljastpoolt. See võib tähendada, et ta peab olema täiskasvanu kõrval või talle antakse piiratud võimalusi, kuni ta suudab oma vabadusega toime tulla – mis ongi alati eesmärk.

Traditsioonilises õpikeskkonnas on enamasti vastutav täiskasvanu, kes juhendab laste tegevust, öeldes neile, mida teha, kuidas teha ja kui kaua võib teha. See ei ole vabadus, sest laps ei saa katsetada oma oskusi valikuid teha, vaid järgib kellegi teise valikuid. Seega on parem suurendada lapse vabadust tema kasvades, mis samuti tõstab tema eneseteadvust kõvasti.

Montessori õpetuse puhul valib laps ise oma tegevused ja kui tegeleb nendega, toimub loomulikult  pidev areng. Kui laps ei vali ise oma tegevusi, vaid täiskasvanu ütleb talle, mida ta peab tegema ja kuidas käituma igal sammul, ei saavutata soovitud eesmärki, sest lapse isikupära ei arendata terviklikult. Enamgi veel, võib tekkida konflikt selle vahel, mida laps teha tahab ja mida teda tegema pannakse. Seetõttu tee iseseisvusele oleks see, kui laps teeks ise oma valikud, kuna niikaua kui täiskasvanu sekkub ja teda juhendab, ei saa lapse isikupära vabalt areneda, sest ta tegutseb teiste mõju all. Vaba valik ei ole ainult filosoofiline, vaid  ka eluline  küsimus. Paljud saavad sellest küll põhimõtteliselt aru – laps areneb, kui temas olevat sisemist potentsiaali lastakse avaneda, seega on vajalik lubada tal niipalju vabalt tegutseda kui võimalik – kuid tegelikkuses on paljud lapsed ülidomineerivate täiskasvanute mõju all.

Isiksuse areng on hariduse tegelik eesmärk

Kui laps kasvab keskkonnas, kus keegi teeb valikuid tema eest, siis on vähe tõenäoline, et temast tuleb sõltumatu ja iseseisvalt mõtlev inimene, kuna ta on harjunud järgima teiste tehtud valikuid. Seega peaks kasvatus olema suunatud lapse spontaansetele valikutele, mis tähendab, et laps saab arendada oma isikupära terviklikult ja samal ajal respekteerida ja väärtustada teda ümbritsevate laste individuaalset omapära, ilma et sellest oleks ohtu lapse isikupärale. Sellise kasvatuse eesmärgiks on, et laps oleks iseseisev ja huvitatud elukestvast õppest. Selle põhisisu on ise oma otsuste tegemine ja iseseisvalt mõtlevad lapsed, kes ei ole kellegi kontrolli all – selliseid lapsi vajame me tänapäeval rohkem kui kunagi varem.

Muidugi on tähtis näha ka lapse väliseid tegevusi arenguvahendina, kuid tähtsaim on sisemine kasvamine, mis on õpetuse tõeline eesmärk. See on palju tähtsam kui välised tegevused ja tulemus. Seega täiskavanute soov peaks olema, et laps ei kasvaks mitte ainult poisiks või tüdrukuks, vaid et lapsel kujuneks sisemine enesekontroll ja ta vajaks vähem juhendamist väljastpoolt.

Tõeline vabadus tähendab seda, et laps on võimeline tegutsema, nagu poleks täiskasvanut kohalgi. Loomulikult on täiskasvanu küll seal, tema kohalolek on tuntav ja soovitav, kuid tundub, et teda seal nagu polegi.

Näha last vabalt kasvamas, jälgida tema avanemist ning kaasa aidata tema arengule, ettevalmistamaks teda elluastumiseks – see on tema vanemate ja õpetajate rõõm ja rahulolu.

Autor: Margrethe Josefsen