147. Eesti rahvas - Jagage oma kohalolekut!

Leedi Meister Veenus, 30. oktoober 2011.

See diktaat edastati Eestis, teel Tallinna poole.

Leedi Meister Veenus olen mina ja ma olen siin eesmärgiga ankurdada spetsiaalne Leek Eestimaale, sest eestimaalased on väga lähedased minu ja Sanat Kumara südamele.

On levinud kuuldusi ja müüte sellest, kus öeldakse eestlased olevat muistne rahvas ja et väga vanal ajal olevat nad tulnud kaugelt Idast, Gobi kõrbe kandist. Kuigi seda vana müüti tõlgendades peab olema ettevaatlik, et mitte võtta seda sõna-sõnalt, on siiski tõsi see, et paljud Eesti rahva seast olid just nimelt need, kes koos Sanat Kumaraga ammustel aegadel Veenuselt tulid.

Loomulikult need, kes selle 144 000 hulgast pole vaimsesse sfääri üles tõusnud, jaotuvad üle kogu planeedi, kuid Eesti väiksust silmas pidades on siiski suur kontsentratsioon neist selle rahva hulgas. Seepärast, kui te vaatate kolme Baltimaad kui kolmekordset leeki, siis on ilmselge, et Eesti hoiab roosat Armastuse Leeki.

Sellest saab aru ka siis, kui vaadata Eesti rahvast, tema ajalugu, kirjandust ja tema loovat väljendust. Seda võib märgata ka arhitektuuri erinevuses, sest see erineb teda ümbritsevate maade arhitektuurist, sealhulgas ka lõunanaabri omast. Eesti arhitektuuris on peen erinevus, mis peegeldab eestlaste iluarmastust.

Revolutsioon läbi laulu

See on ka üks selgitusi, miks nõukogude okupatsioon oli eestlaste jaoks nii raske, sest nõukodude surve üritas välja juurida loovat väljendust ja sealhulgas ka ilu. Kuidas on see üldse võimalik, et mõned nõukogude-aegsed ehitised saavad olla nii inetud, võrreldes enamike inimeste ilumeelega? Siit tulenevalt võib mõista, et inimesed, kes on ilu suhtes tundlikud, talusid raskustega režiimi, millel polnud erilist austust nende väärtuste suhtes, mida nemad kõrgeks hindavad.

Mu armsad, kui te vaatate Eesti rahva hiljutist ajalugu, siis te näete, et pärast viitekümmend aastat brutaalset mahasurumist haarasid nad kinni võimalusest olla vabad, kui selleks avanes võimalus. Neis polnud ainsatki mõtet vägivaldseks mässuks nõukogude võimu vastu. See oli osaliselt ka seotud nõukoguliku allasurumise brutaalsusega, kus niisuguse vastuhaku mõttetus sai igaühele ilmselgeks.

Siiski jätkus eestlastel armastust ja kannatlikkust oodata senikaua, kuni nõukogude režiim oli oma osa ära mänginud ja kui eestlased nägid oma võimalust, kasutasid nad oma suurimat vara. Kuidas andsid siis eestlased Nõukogude Liidule teada, et neil on nüüd küllalt ja nad tahavad tagasi oma iseseisvust? Kas nad hakkasid vägivallatsema, kas nad alustasid kodusõda, kas nad kogunesid kokku selleks, et lõhkuda autosid või kauplusi?

Ei, nad kogunesid kokku küll, kuid nad laulsid, mu armsad, nad laulsid sellest, mis oli neil südames. Jagades oma Kohalolekut, oma Armastuse Leeki, oma iluarmastust läbi oma lauluilu, saatsid nad välja rahumeelse sõnumi, mis tungis läbi nende kaitsekihtide, mille olid loonud Nõukogude Liidu esindajad. Ning nood mõistsid, et niisuguseid inimesi ei saa enam rõhuda. See on vaid üks õppetund, mida maailm saaks Eesti rahva ja kolme Balti rahva näitel õppida.

Ikestamise ja kohtumõistmise seadus

Ja muidugi soovime me tunnustada suurepärast sündmust, kus kogu Baltikumi rahvas ühendas käed ja moodustas inimketi, mis ulatus läbi Baltimaade kui tõeline näide rahumeelsest protestist, kuid mitte ainult protestist - see oli selgelt duaalsusest kõrgemal olev signaal, mis näitas selgesti, et kui inimesed tahavad ületada dualistliku võitluse, siis need, kes on mänginud [ajaloolaval] dualistliku rõhuja osa, peavad tagasi tõmbuma.

See on seadus, mu armsad. Kui nad tagasi ei tõmbu, siis sellest keeldumine toob kaasa kohtumõistmise. 2000 aastat tagasi õpetas Jeesus maailma pöörama teist põske ja seda Eest rahvas tegigi. Kuid Jeesus ei öelnud, et teine põsk tuleb vaikides pöörata. Seda võib teha ka õiges Kristus-vaimus lauldes.

Maailm võib õppida ja inspiratsiooni saada Eesti rahvalt mitte ainult selles, kuidas nad lauldes Nõukogude Liidu vastu välja astusid, vaid ka selles, kuidas nad on laulmistraditsiooni edasi kandnud. Ma võin teile kinnitada, et planeedil Veenus on kümned, sajad ja tuhanded eluvoolud paljude igavike vältel kokku kogunenud ja ühinenud üksolemisse läbi laulmise ja tantsimise. Need on tõepoolest võimsad vahendid, mis annavad inimestele üksolemise kogemuse, kus ego piirid saavad ületatud.

Eestlased arvavad, et neil pole teistele midagi pakkuda

Siin on maailma jaoks veel üks inspiratsiooni allikas. Taanis antud diktaadis me ütlesime, et mõned inimesed kardavad teiste ette astuda ja öelda: „Meil on midagi pakkuda.“ See pole mitte kokkusattumus, et Taani ja Eesti on kaks sarnast rahvast. Nad on mõlemad väikerahvad, nad on mõlemad ületanud oma agressiivsuse ja seepärast kalduvad nad mõnikord arvama, et nemad ei pea ennast nii agressiivselt reklaamima, kui seda teevad suuremad rahvad ja seda sellepärast, et keegi ei hooliks sellest nagunii ja võib-olla pole neil ka midagi pakkuda.

Pange tähele, et Eesti ja Taani vahel on muistne ühenduslüli selles, et Taani lipp teatakse olevat kukkunud taevast alla, siis kui Taani kuningas võitles Eesti territooriumi pärast. Pange ka tähele seda fakti, et meil on kaks sõnumitoojat, kellest üks on Eestist ja teine Taanist. Õppige sellest, et isegi väikerahvastel on midagi pakkuda, kui nad otsustavad vaadata endasse ilma ennast-tauniva kriitikata ja vale-alandlikkuseta, nagu neil tavaliselt kombeks on, vaid tõelise armastuse, tingimusteta armastuse tõe valguses, sest tõeline armastus pole pime.

Egol põhinev armastus on pime, kuid tõeline armastus näeb kõike ja seepärast näeb tõeline armastus sinu puudujääkide kõrval ka sinu tugevusi. Ta näeb seda, mida sinul on pakkuda ja kui sa varjad või keeldud andmast seda kingitust, mida sinul on maailmale anda, siis pole sa meisterlikkust tõelises armastuses veel omandanud. Siis oled sa lasknud langenud olevuste mao loogikal end keelitada ja meelitada arusaamisse, mis ütleb, et sa ei pea nina püsti ajama, sa ei pea ette astuma, vaid püsi vagusi paigal ja katsu olla nähtamatu ning las need agressiivsed rahvad teevad seda, mida nemad tahavad; parem arva, et initsiatiiv peab kusagilt mujalt tulema, neilt, kes on suuremad või kellel on paremad vahendid või rohkem agressiivsust. 

Kas venelased tõesti arvavad, et lollitavad kedagi teist peale iseendi?
Kuid ma võin teile öelda, et on olemas paljutki, mida väiksematel rahvastel üle kogu maailma pakkuda on, sest väga paljudel juhtudel on sõdu ja konflikte algatanud just suured rahvad. Mu armsad, pange tähele mis juhtub merel.

Kas pole mitte väike paat kergemini tüüritav? Ta võib kergesti muuta oma kurssi, kui näeb, et selleks on vajadus tekkinud. Kuid suure naftatankeri jaoks, kui ta juba kursile on seatud, võtab kursimuutus palju aega. Täpselt niisamuti on ka suure rahvaga. Ka rahval võtab kursi muutmine palju aega ja seda ka juhul, kui nähtavusse ilmuvad ohtlikud kaljud ning mitte alati pole ta suuteline neist edukalt mööduma.

Näiteks, kui see sõnumitooja hiljuti St. Peterburgist Tallinnasse lendas, märkas ta, et Eesti rahva edasiminek on kahekümne aasta jooksul pärast Nõukogude Liidu hinguseleminekut olnud palju suurem kui Venemaal endal, kuigi Venemaal on selleks selgelt rohkem ressursse. Kuidas saab olla see võimalik?

See saab võimalik olla seetõttu, et väikerahvad pole nii kinni oma kursis ja neis puudub nii mõnelegi suurrahvale omane upsakus, mis avaldub tahmatuses vaadata oma minevikku, tahtmatuses tunnistada oma vigu, pidades ennast alati perfektseks ning vaatamata sellele, mis juhtub, püüda juhtunut tõlgendada millenagi, mis on põhimõtteliselt heakskiidetav. 

Nad püüavad isegi omaloodud fassaadi säilitades ajalugu ümber kirjutada, kuid sellega ei saa nad lollitada mitte kedagi teist peale iseenda. Kas Vene rahvas tõesti usub, et nad suudavad lollitada ainsatki endise Nõukogude vabariigi kodanikku? Kas nad tõesti usuvad, et saavad lollitada neid, kes kannatasid brutaalse nõukogude repressiooni all nii palju aastaid ja panna neid arvama, et Venemaa võib saada võrdseks teiste rahvaste hulgas ilma, et ta läheks läbi eneseaususe ja eneseanalüüsi, nagu tegi seda Saksamaa oma püüdes ületada Teise maailmasõja kogemus.

Venelased ei suuda sellega ninapidi vedada mitte kedagi teist peale oma rahva, kes ei taha vaadata endasse. Kuid kas see, mu armsad, näitab eestlaste tõelist armastust, kui nad ei ütle midagi niisugustele inimestele, kes elavad nende hulgas, nähes ennast ikka veel venelastena, mitte aga Eesti kodanikena? Kas näitab see tõelist armastust, kui te ei ütle välja seda, mida te pidite taluma sovietlike rõhujate karmi käe all? Ei, see ei ole tõeline armastus, see on vale-armastus, mis toidab mõtteviisi, kus teesklemine, et midagi pole juhtunud, jätab mulje, et ei juhtunudki midagi.

Kuid ma võin teile öelda, et miskit juhtus Eestis ja teistes okupeeritud piirkondades ja teil on parem teha oma hääl kuuldavaks või vastasel korral kalduvad venelased mõtteviisi, et te elate territooriumil, mille Venemaa kaotas ja te peate ühel päeval kas vabatahtlikult tulema karja sekka tarasse tagasi või tuleb selleks ida poolt väike abi.

Kuid te pole kunagi selle karja sekka kuulunudki, te pole kunagi Vene alla kuulunudki ja te ei pea sinna kuuluma, sest te peate olema osa suuremast Euroopa rahvast ja ka Venemaa peaks olema selle osa, kuid nagu Lanto selgitas, on kursist kõrvale kaldutud ja see võtab aega, kui suur laev nimega Venemaa tõeliselt kurssi muudab ja võtab vastu abi väikestelt tuletornidelt, mis saadavad oma valguskiire pimedale merele, et valgustada teelolijale tema ees varitseda võivaid ohte, millele peaks tähelepanu pöörama.

Te võiksite mõelda vana nalja peale, kus pimedal merel seilav suur lahingulaev märkas otse ees valguskiirt ja signaliseeris valgusele: „Muuda oma kurssi. Mina olen lahingulaev. Mina olen õigel teel.“ Väike valguskiir signaliseeris tagasi: „Sinul oleks targem kurssi muuta, sest mina olen küll ainult tuletorn, kuid sinust ei ole võrdset vastast sellele kaljule, mille otsas mina seisan.“

Te näete, et Vene rahvas vajab neid tuletorne, sest vastasel korral pole nad suutelised ohjama oma laeva nii, et see reaalsusekaljude otsa end puruks ei sõidaks. Ja kellel oleks suurem õigus välja öelda seda, kui neil rahvastel, kes kannatasid sovietliku režiimi täiesti ebainimliku represseerimise all.

Muidugi represseeris see režiim ka sama brutaalselt venelasi endid, kuid venelased pole ärganud sellele tõsiasjale ning nad arvavad, et kuna seda tegid venelased ise venelastele, siis peavad nad sellega nõus olema ja teesklema, et see polnudki nii hull või teesklema, et seda üldse polnud.

Armastus ei teeskle

Eestlased pole teesklemises tugevad, sest armastus ei teeskle. Armastus paljastab tõe. Võtke aluseks oma ajalugu ja jutustage oma lood, rääkige sellest, nõudke õiglust või astuge enneolematu samm ning küsige majanduslikku kompensatsiooni rahvusvaheliselt kohtult kahju eest, mille põhjustas nõukogude okupatsioon. Ma ei ütle, et oleks realistlik sealt midagi saada, kuid see polegi asja mõte.

Asja mõte on teada anda, et pandi toime midagi, mis polnud õige ja toimepanijaks oli see rahvas, kes on praegu Vene rahvas. Venemaa on ära teeninud rahvusvahelise aruandmiskohustuse selle asemel, et rahvusvaheline üldsus jätkab kikivarvul kõndimist ümber magava karu, lootes, et see üles ei ärka, ega hakka jälle mõmisema.

Te saate ju aru, et karul on vaja üles ärgata ja aru saada, et ta on karu ning tunnistada oma ajalugu, enne kui ta maha rahuneb ja temast saab heasüdamlik karu, kes sobib mängima teiste loomade sekka, selle asemel et pidada ennast metsa valitsejaks, sest tema on kõige suurem ja näib, et talle pole võimalik midagi teha. Kuid tegelikult on ta haavatavam kui enamus loomi, just nimelt sellepärast, et ta liigub aeglaselt ning seepärast ei suuda ta muutustega kohaneda.

 Tõesti, vähesed rahvad on üles näidanud niisugust kohanemisvalmidust, kui seda on teinud Eesti rahvas ja seegi on Armastuse Leegi väljendus, mida paljud eestlased kehastavad. Tõesti, väga vähesed on suutelised välja kannatama seda, mida see rahvas on välja kannatanud ja siiski säilitanud oma jätkuvuse ja jätkusuutlikkuse rahvana. Seegi on armastuse loomulik toimimine, sest mida te armastate? Kas te armastate midagi käegakatsutavat, midagi materiaalset või armastate te midagi, mida käega katsuda ei saa.

Kui sajad tuhanded inimesed tulevad kokku kõrvetavas suvekuumuses selleks, et tantsida jalaulda, kas teevad nad seda siis mingil füüsilisel ajendil? Ei, nad teevad seda, sest neis on armastus millegi niisuguse vastu, mis pole käegakatsutav. Ja nad armastavad kogu nähtava taga olevat üksolemist. Ning see on nii horisontaalne inimestevaheline üksolemine, kui ka vertikaalne üksolemine, mis on kõrgemal materiaalsest ja mida me tavaliselt nimetame vaimseks.

Tore on näha, et mõned vaimsetest inimestest Eestis on hakanud ära tundma, et nende maal elavad kaks Ülestõusnud Väe sõnumitoojat ja nad tahavad neid kuulata ja nendega kokku saada. Neil kahel ei ole kavatsust luua mingit organisatsiooni, ega ka öelda teistele, mida tuleks teha. Nad tahavad jagada oma Kohalolekut ja kui Eesti rahvas tahab täita oma kõrgemat potentsiaali Balti regioonis ja ka maailma tasandil, siis kõik, mida ta tegema peaks, on oma kohaloleku jagamine.

Jagage oma laule

Miks ei jaga te oma laule, ilusaid meloodiaid, oma tantse? Reisige! Kas te tõesti arvate, et teised ei taha näha seda, mis teil on? Kas teid on niivõrd vallutanud mõtteviis endast kui väikesest rahvast, et te ei suuda näha, et teil on midagi, mida jagada teistele? Midagi palju enamat kui teie laul ja tants, kuid see on vaid algus. Tõlkige neid laule nii, et meloodiad saaksid kuuldavaks.

Kui te olete selleni jõudnud, et maailm ei kavatse ära õppida eesti keelt, siis saage aru, et Eesti inimeste Kohalolek, kuigi see väljendub imeilusti eest keeles, toimib see ka üle keelebarjääri ja inglise keelde tõlgitu suudab seda kanda. See on Kohalolek, mida tuleb väljendada, mitte sõnad, mitte keel, kuigi selles keeles peitub ilus rütm ja helirõhk.

Hoolimata sellest, et te olete Balti regiooni väikseim rahvas, püüdke vaadata oma väikesest teokarbist kaugemale ja mõista, et teil on nii palju jagada, nii palju anda ja te olete võimelised andma ilma tagasi nõudmata, ilma, et loodaksite midagi vastu saada. Kuid teis on ka äratundmine, et tõelisele andmisele saab alati osaks tasu Ülevalt. Seda ka siis, kui horisontaalsel tasandil tasu saamata jääb. Jätkake samas vaimus.

Andke, andke tõeliselt seda, mis teil on. Jagage seda Kohalolekut, mida te endas kannate juba iidsest ajast saadik, seda armastavat Kohalolekut, mis meenutab planeet Maa inimestele, et on olemas parem viis. On olemas kõrgem tee, on olemas kõrgem lähenemisviis – ja seeläbi saavad paljud Terral [planeet Maa] äratust ja näevad, mida on neil õppida planeet Veenuselt ja tema inimestelt.

Seega on minu Leek ankurdatud. See ei asu füüsilises paigas, vaid nende eestlaste südameis, kes mäletavad, kust nad tulid.

Leedi Meister Veenus olen mina ja ma olen üks Sanat Kumaraga ning me tõepoolest hindame Eesti inimeste talente ja me ütleme:

Nüüd paljundage neid!


Tõlge Eesti keelde: kuldajastu.ee

Originaal: ascendedmasterlight.com