138. Kui loogika veab alt

Praktiliselt kogu meie tänane mõtlemismudel tugineb ligi 2000 aastat vanale Aristotelese loogikale, mis keskendub erinevustele ja ütleb, et õige ja vale ei saa eksisteerida samaaegselt. Miski saab olla kas tõene või väär. Vahepealseid variante pole. Kui see käsitlus vastaks täies mahus tõele, siis peaksid väitlused tõe ja vale üle lõppema alati ühte moodi. Kuid nagu me reaalses elus näeme, pole see sugugi nii. Pigem on asi vastupidi — mida enam inimesed loogika ja väitluskunsti võtteid omandavad, seda vähem vaidlused tõe ja vale selgumisele viivad. Miks on see nii?

Et probleemi olemust paremini mõista, on otstarbekas vaadata analoogi mehaanikast. Mehaanika põhiseadused defineeriti Newtoni poolt enam kui 300 aastat tagasi ning 200 aastat ei seadnud mitte keegi nende kehtivust kahtluse alla. Seda kuni Einsteini avastusteni. Siis selgus, et Newtoni poolt defineeritud mehaanika seadused on vaid erijuht, mis kehtib suhteliselt täpselt vaid teatud tingimustel. Nende tingimuste olulise muutumise korral Newtoni seadused kaotasid kehtivuse. Lihtsustatult — Newtoni seadused kehtisid vaid suhteliselt suurte kehade puhul, tingimusel, et need liikusid vaatleja suhtes suhteliselt aeglaselt (võrreldes valguse kiirusega).

Ka Aristotelese loogikaga on lugu sarnane. See kehtib ainult teatud tingimustel — eelkõige siis, kui välja on jäetud inimlikud ja ühiskondlikud faktorid või kui väide on suhteliselt lihtne. Mida keerukam on mingi väide, teooria või idee, seda suuremaid probleeme kohtame, kui üritame seda käsitleda Aristotelese loogika võtmes.

Võtame näiteks vaidluse Jumala olemasolust või mitteolemasolust. Miljonid inimesed on ka tänapäeval jõudnud seisu, kus nad on tundnud vajadust aktsepteerida Kristust ja neist on saanud kristlased. Samas on miljonid inimesed näinud läbi kristliku religiooni petlikkuse ja nad on muutunud ateistliku eluvaatega inimesteks. Paljudel juhtudel on inimestele osaks saanud intuitiivne kogemus sellest, et see uus kogemus on õige, reaalne ja absoluutselt tõeline. Mõned on tundnud täie reaalsustaju juures Kristuse kohalolekut. Teised on täpselt sama reaalselt kogenud religiooni ekslikkust.

Kuidas on see võimalik? Võiks arvata, et kusagil on siin tõde ja kusagil mitte. Jumal kas eksisteerib või ta ei eksisteeri. Jumala eksisteerimise ja mitteeksisteerimise vahemikus ei saa midagi olla. Või õigemini väidab nii kaasaegne lääne analüütiline mõistus. Kuid võib-olla just siin ongi süsteemne viga?

Sellist analüütilist mõttelaadi võib kohata arvutiprogrammide keeles. Miski on kas sisse või välja lülitatud — vahepealset võimalust pole. Tõenäoliselt on enamik lugejatest kuulnud, et juba mõnda aega on püütud luua kvantarvutit, aga selle loomine jääb ilmselt hüpoteetiliseks senikauaks, kuni arvatakse, et kodeerimine arvutis käib ainult signaalide sisse-välja lülitamise põhimõttel. Tuleks leida ka varjundeid sisse-välja vahel, mida võib leida kvantmaailmas. Teatud laadi loogika, teatud mõtteviis tahab kõik küsimused taandada millelegi, millele saab vastata kas „jah“ või „ei“, kuid sel juhul pole tegu enam tõe ja valega vaid must-valge maailmapildiga.

Aristotelese loogika on täiesti omal kohal dualistlikus ehk kahendsüsteemis. Kuid kui süsteem sisaldab potentsiaalselt rohkem (tõe) väärtusi kui kaks, siis on meil vaja teistsugust tööriista, mida võime tinglikult nimetada mittedualistlikuks loogikaks. Sellises loogikas eksisteerivad ka tõe ja vale vahelised variandid ning tekib (teoreetiline) võimalus määrata mingi väite väärtust tõepärasuse skaalal, mida teatud kontekstis nimetatakse ka tõenäosuseks.

Seega lõviosa tänastest isiklikest ja ühiskondlikest vaidlustest ei ole väga viljakad tõe ja vale leidmise seisukohalt, sest tavaliselt on kummalgi osapoolel milleski õigus ja kumbki osapool eksib milleski. Püüd sellises olukorras ühte õigeks ja teist valeks lugeda on sama, kui vaielda selle üle, kas segamets on okas- või lehtmets.

Ning kõige lõpuks tasub meil ka meeles pidada, et loogika ise ei suuda eristada tõeseid väiteid valedest väidetest — ta on vaid tööriistaks, järeldamaks tõestest väidetest tõeseid väiteid. Loogika kasutamine ei tooda tõde, vaid pigem annab eeldustega kooskõlas olevaid järeldusi.