153. Spirituaalne depressioon

Paljud vaimsed inimesed arvavad mingil ajal, et nad on depressiooniga lõplikult ühele poole saanud, kuid siis ühtäkki avastavad, et see pole nii. Tavaliselt ei kaasne sellise depressiooniga ei enesetapumõtteid, soovi suitsetada ega alkoholi või uimasteid tarbida. Sageli tuntakse ennast lihtsalt väsinuna. Kõigest on kõrini ja maailm on väsitavaks muutunud. Võib tekkida soov haihtuda ja kõigega üheks saada. Kui Jumal on ookean ja mina olen tilk sellest ookeanist, siis ma tahan tagasi ookeani — just nii võiks seda tunnet kirjeldada.

On arusaadav, et sellises seisundis olevad inimesed soovivad mõista, mis nendega toimub ja mida teha, et sellest olukorrast välja pääseda.

Antud juhul on tegemist lihtsalt protsessi kirjeldusega, mida enamik eluvooludest läbib oma vaimse tee kõrgematel astmetel. Ühel hetkel eluvool lihtsalt mõistab, et ta igatseb midagi enamat kui selle maailma rõõmud. Sellisel juhul me hakkame mõistma järgnevate ütluste tähendust:

„Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, „tühisuste tühisus, kõik on tühine!”  (Koguja 1:2)

„Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.“ (Koguja 1:14)

„Ma mõtlesin südames: Olgu, ma teen katset rõõmuga ja naudin seda, mis on hea. Aga vaata, seegi oli tühi töö!“ (Koguja 2:1)

„Aga kui ma vaatasin kõiki oma tegusid, mis mu käed olid teinud, ja vaeva, mida ma neid tehes olin näinud, vaata, siis oli see kõik tühi töö ja vaimunärimine. Millestki pole kasu päikese all.“ (Koguja 2:11)

„Siis ma mõtlesin südames: See, mis juhtub albile, juhtub ka minule. Aga milleks siis mina olen saanud targemaks kui teised? Ja ma mõtlesin südames, et ka see on tühi töö.“ (Koguja 2:15)

„Siis ma vihkasin elu, sest see, mida päikese all tehakse, oli mu meelest halb. Sest see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.“ (Koguja 2:17)

Eelnevalt on kirjeldatud teadvusseisundit, mida iseloomustab alljärgnev:

„Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.“ (Luuka 14:26).

Sedamööda, kuidas me edeneme vaimsel teel, jõuame vältimatult punkti, kust enam tagasiteed ei ole ja kus me mõistame, et me ei saa enam tavalise inimese kombel elu jätkata, olles alla neelatud selle maailma rõõmude ja murede poolt. Me soovime selle maailma seljataha jätta, kuid sellise tunde sügavamaks põhjuseks on see, et me tegelikult soovime maha jätta dualistliku meele madalama teadvuse. Just see on teadvus, mis paneb kõik selle maailma asjad paistma tühistena. Ja tõepoolest — senikaua kuni me oleme kinni jäänud dualistlikku meeleseisundisse, tundub meie jaoks kõik tühisena.

Seega, ühel hetkel jõuame oma vaimsel teel punkti, kus me hakkame „vihkama” seda elu osa, mis põhineb dualistlikul meelel ja see tähendab seda, et me oleme nüüd valmis saavutama Kristus-teadvust. Kuid nagu on sageli öeldud — keegi ei saa teenida korraga kahte isandat, mis tähendab, et senikaua kuni me ei ole teinud otsust dualistliku meele maha jätmiseks, ei ole meil võimalik saavutada Kristus-teadvust.

Selline teadvusseisund on väga tavaline nende eluvoolude hulgas, kes on kehastunud Maal väga pikka aega. Nad vaatavad erinevaid võimalikke tegevusi Maal ja nende sisemiseks reaktsiooniks on tunne, et olen olnud siin ja seal ja teinud seda ja teist. Nad tunnevad, et sellel planeedil ei ole enam midagi, mida nad tahaksid teha ja nad sooviksid pääseda piirangutest, mis vältimatult kaasnevad selle maailmaga.

Praktiliselt kõik Maal elanud ja siit ülestõusmise sooritanud olendid on sarnase depressiooni läbi käinud. Gautama Buddha oli kuus aastat askeedina metsas ja oleks ennast peaaegu surnuks näljutanud, enne, kui ta olukorrale lahenduse leidis. Ka Jeesus oma „kadunud” 17 aasta jooksul elas läbi sarnase meeleseisundi.

Mis aitas Jeesust sellise depressiooni vastu ja mis aitab igaühte meist, kes kogeb sama olukorda? See on arusaamisele jõudmine, et ehkki ei ole enam midagi, mida ma isiklikult siin planeedil teha tahaksin, on siiski võimalik teha väga palju teiste jaoks, samuti on võimalik aidata Jumalal manifesteerida tema kuningriiki siin Maa peal.

Võime öelda, et ühel hetkel saabub meie arengus punkt, kus meil ei ole enam võimalik õppida ja areneda ilma, et me asuksime õpetama teisi.

Kui eluvool esmakordselt kehastub kuskil planeedil, siis on tema ülesanne esmalt väga enesekeskne. Selleks ülesandeks on läbi kogemuste rajada endale tugev ja kindel minatunne ehk identiteet. Teiste sõnadega, eluvool peab olema keskendunud iseendale, ta peab olema enesekeskne, et luua endale tugev identiteet. Käesoleval hetkel on Maal palju eluvoolusid, kes on täielikult pühendunud selle ülesande täitmisele, ja ehkki nad võivad tunduda enesekesksed ja isekad, teevad nad tegelikult just seda, mida nad peaksidki tegema, arvestades nende olemasolevat vaimse arengu taset.

Sedamööda, kuidas eluvool areneb, jõuab ta lõpuks punkti, kus ta on loonud endale piisavalt tugeva aluspõhja, kindla identiteeditunde. Me võime öelda, et ta on täitnud oma 4-tasandilise sõiduki maatriksi ja see on nüüd tugevalt ankurdatud tema minatunde külge. Siit edasi aga ei ole eluvoolul võimalik enam areneda, jätkates keskendumist iseendale. Seetõttu on eluvoolul võimalik liikuda kahes suunas:

  1. Kui eluvool jätkab iseendale keskendumist, siis ta vajub vältimatult lootusetuse ja meeleheite tundesse, kaotades elu tähenduse ja eesmärgi ning see toob kaasa depressiooni. Paljud inimesed (eriti need, kes on New Age’ga seotud) on sellesse punkti jõudnud ja on nüüd lõputus enesekeskses spiraalis otsimas ülimat vaimset kogemust. See paneb neid pidevalt osalema mingitel kursustel või otsima psühholoogilist tervenemist. Kuid vaatamata kõikidele pingutustele ei õnnestu neil kunagi kogeda isiklikku täitumustunnet ja selle põhjuseks on see, et nad otsivad seda enesekesksel moel, selle asemel, et ületada inimlik mina ja saada jumalikuks minaks, mis on kogu eluga üks — aidates teisi, leitakse ka täitumustunne.
  2. Teine võimalus on, et eluvool ületab oma piiratud minatunde ja mõistab, et keegi meist pole eralduses olev saar. Kui me oleme rajanud tugeva minatunde selles osas, kes me oleme individuaalse eluvooluna, siis sellele järgnev loogiline samm oleks toetuda sellele vundamendile ja arendada ka tugev minatunne selles osas, kes me oleme Jumala suhtes ning teiste inimeste ja maailma suhtes, kus me elame. Selles punktis on võimalik jõuda Kristus-teadvuseni, mis paneb meid nägema, et Jumal on kõik, mis on iial loodud. See annab meile tugeva ühendatuse tunde teiste inimeste ja emakese Maaga.

Just kasvav kaastunne oli see, mis võimaldas Jeesusel pääseda tundest, et elul puudub mõte, ja vabaneda depressioonist. Just seesama kaastunne tõi ta tagasi Iisraeli ning pani teda võtma elava Kristuse rolli siin Maal. Just kaastunne oli see, mis ajendas Jeesuse tegemisi ning suunas teda andma oma elu selleks, et äratada inimkonda Kristus-teadvuse reaalsusele.

Paljud vaimsed inimesed on tänaseks jõudnud oma arengu ristteele. Võib püüda jätkata oma enesele suunatud ja lootusetuse tunnet kandvat teed, kuid on võimalik tegeleda ka tõsise eneseotsinguga ning avastada endas see koht, kus sai tehtud otsus, mis takistab meil täna edasi minemast. Kui me oleme selle avastanud, siis on meil võimalik asendada see otsusega, mis viib meid Kristus-teadvusele, kaugemale piiratud minatundest ning aitab näha ennast osana suuremast tervikust.

Selliste inimeste järele on suur vajadus. Inimeste, kes tunnevad, et nad on juba kõike teinud, mida sellel planeedil teha võib ja on valmis panema kõrvale selle maailma naudingud, et töötada suurema eesmärgi nimel.