156. Miks mehed on niisugused nagu nad on?

Lugedes Merike Sisaski artiklit „Mis on Eesti meestel viga?”, tekkis mul soov antud teemal mehe vaatenurgast mõned tähelepanekud lisada.

Alalhodlikkus ja edasipürgimine

Ehkki meil on sageli kombeks eristada mehi ja naisi ainult kehaliste tunnuste alusel, viitavad reaalne elu ja psühholoogide tähelepanekud sellele, et erinevused asuvad ka sügavamatel tasanditel. Soovahetusoperatsioon ei tee mehest naist ega naisest meest, vaid lihtsalt korrigeerib asjaosalise füüsilist välimust tema sisemisele minatundele vastavamaks. Miks teatud hulk inimesi sünnib ühest soost kehaga, aga psüühiliselt tunneb ennast vastassoo esindajana, on küsimus, millele tänapäeva psühholoogia ei ole suutnud ammendavat vastust anda.

Carl Gustav Jung, kelle töö kaudu oleme teadlikud kollektiivse alateadvuse ja arhetüüpide olemasolust, märkas oma uuringute tulemusena kahte antud konteksti puudutavat arhetüüpi — Anima ja Animus, mida siin võime käsitleda kui teadvustamata psühholoogiline naine mehes ja teadvustamata psühholoogiline mees naises. Veelgi sügavamale tasandile laskudes võime öelda, et igas inimeses on olemas meesalge ja naisalge, mis ideaaljuhul toimivad üksteist täiendavata ja tasakaalustavate, loovate algjõududena. Meesalge on kui laialipaiskuv ehk tsentrifugaaljõud, mis püüab saada enamaks, naisalge aga on kui kokkutõmbuv ehk tsentripetaaljõud, mis püüab säilitada ja kohaneda.

Puhas meesalge on kui plahvatus, mis ei suuda ühtegi püsivat struktuuri luua. Puhas naisalge on selle vastand — plahvatus sissepoole. Vaid need kaks jõudu loovas ja teineteist täiendavas koostöös suudavad luua elujõulisi ja arenevaid struktuure ja vorme. Just seetõttu on reeglina ühiskonna liigutajateks mehed. Kui nende meesalge on piisavalt tasakaalustatud naisalgega nende endi sees, siis on tulemuseks indiviidi, perekonda või ühiskonda edasiviiv jõud. Kui aga selline tasakaal puudub, võivad tulemused olla äärmiselt katastroofilised.

Kui ühiskonnas domineerib liigselt meesalge, siis selline ühiskond kipub olema agressiivne, püüdes oma mõjujõudu ja territooriumi suurendada teiste arvelt, suutmata rahul olla olemasolevaga. Kui aga domineerib naisalge, siis on sellise ühiskonna eripäraks stabiilsuse ja turvalisuse otsimine — liigne rahulolu olemasolevaga ja soovimatus muudatuste ehk millegi enama järele.

Inimajaloo jooksul olme näinud palju ühele või teisele poole tasakaalust väljas ühiskondi. Meesalge poole liigselt kaldu olevad ühiskonnad on varem või hiljem lõpetanud oma eksistentsi läbi sõja, naisalge poole kaldu olevad ühiskonnad on aga orienteerunud mugavale elule ja traditsioonidele. Niimoodi tasapisi mandudes võtab mõni teine ühiskond nad enamasti üle, sageli sõjalise jõu abil. Võime öelda, kui poleks olnud meesalget, siis poleks inimkond kiviaja tasemelt edasi saanud. Kui aga poleks olnud naisalget, siis oleks kõik arengule suunatud sammud olnud ennasthävituslikud. Just nende kahe jõu tasakaalustav ja teineteist täiendav koostoime on toonud inimkonna kiviajast tänapäeva ühiskonda.

Individuaalsel tasandil avaldub meesalge muuhulgas teadmiste- ja seiklusjanuna või soovina omada rahalist või poliitilist võimu. Soov vabaneda mistahes (ka mõistlikest) piirangutest ja rikkuda seadusi, on meesalgest tulenev nähtus. Naisalge avaldub individuaalsel tasandil soovina status quo järele. Kaob soov riskida tundmatuga ja oluliseks muutub võimalikult suur kindlustunne ja teadmine, mis homne toob. Kui meesalge domineerimisega individuaalsel tasandil kaasneb soov piire nihutada, liigselt domineerida ja katsetada, siis naisalge domineerimise puhul püüab inimene vältida pingutusi, mis tooksid ellu kaasa muudatusi või arengut. Just seetõttu kipuvad mehed mõnuaineid tarvitama, hasartmänge mängima ja sellest tulenevalt ka varem surema. Naised keskenduvad aga kõigele sellele, mis toob endaga kaasa parema ja stabiilsema füüsilise ja vaimse tervise.

Siiski ei tohiks me samastada meesalget meestega ja naisalget naistega. Meesalge ja naisalge on selles kontekstis pigem psühholoogilised omadused — arhetüübid, mis ilmnevad eri inimeste puhul erinevas, tavaliselt asümmeetrilises tasakaaluastmes. Enamiku meeste puhul (füüsilise keha mõttes) on nende psüühikas domineeriv meesalge ja enamiku naiste puhul on selleks naisalge, kuid on teatud hulk inimesi, kelle puhul domineerib vastandalge. Selliseid inimesi võib tavaliselt ära tunda juba varajases nooruses, sest nende huvid ja käitumismudelid esindavad sageli vastassugupoolele omaseid jooni.

Eelöeldust tulenevalt tahan ma väita, et enesetapp on suures osas seotud meesalgega — sooviga tuua olukorda muutust. Naisalgele on omane alalhoidlikkus ja soov säilitada elu, samuti on naisalgele omane kohanemisvõime ja just seetõttu suudavad naised (statistiliselt) palju paremini kohaneda tingimustega, mida mehed sageli välja ei suuda kannatada ja millest nad ühel või teisel moel väljapääsu otsima hakkavad. Revolutsiooni ei tee tavaliselt naised, vaid ikka mehed.

Teiste sõnadega, enesetapp võib tunduda ainsa lahendusena ainult juhul, kui inimene ei ole võimeline olukorraga kohanema ega suuda seda ka muuta ehk leida väljapääsu. Naised, oma reeglina tugevama naisalge tõttu, suudavad mingite füüsiliste või psühholoogiliste tingimustega paremini kohaneda. Vaid need naised, kes seda teha ei suuda, jõuavad enesetapuni. Meeste hulgas esineb enesetappe rohkem, kuna meeste kohanemisvõime on reegline väiksem kui naiste oma ja seetõttu näevad nad sageli ainsa võimaliku valikuna enesetappu.

Kohalolek

Väga paljud tänapäeva eneseabi õpetused ja ka osaliselt kaasaegne peavoolu psühholoogia viitavad kohalolekule ja mindfulnessi praktiseerimisele kui imerohule, mis lahendab paljud psühholoogia valdkonda kuuluvad probleemid. Tahan siin jagada oma isiklikku kogemust kohalolekuga seoses sellega, mida olen tähele pannud enesevaatluse käigus viimaste aastate jooksul.

Minu jaoks on kohalolek „võimekus teadlikult ja tahtega suunata oma tähelepanu(energiat)”. Minu elus on olnud perioode, kus mu võimekus tähelepanuenergiat suunata on olnud tagasihoidlik — s.t suutsin oma tähelepanu koondada suhteliselt edukalt ainult tugevatele välistele probleemidele, kuid mul on olnud ka perioode, mil olen olnud pigem kohalolekus ja mu tähelepanu ei ole läinud eriti uitama. Olles püüdnud aastaid aru saada põhjustest, miks mõnel eluperioodil on minu võime tähelepanu juhtida oluliselt parem kui mõnel teisel eluperioodil, olen tänaseks leidnud enda jaoks mõned seletused, mida alljärgnevalt esitan.

Meie tähelepanu(energia) ei läbi mitte ainult meie teadlikku meelt vaid ta läbib ka alateadvuse, kus peituvad emotsioonid ja mõttemustrid muutuvad takistuseks tähelepanule liikumisele. Kui alateadvuses oleva teadvustamata materjali hulk on suur, siis millal iganes välise ärritaja või probleemi intensiivsus väheneb teatud tasemest allapoole, jääb meie tähelepanu automaatselt kinni intensiivsuselt järgmisele objektile, milleks on siis tavaliselt täielikult või osaliselt alateadvuses olev materjal. Näiteks olen oma minevikus teinud kõrvalehüppeid, olles ise peresuhtes, ja suudan seetõttu hästi meenutada, kuidas sellest tulenev süütunne mind painas ja minu kohaloleku võime oli ühe päevaga märkimisväärselt kahanenud.

Mul on olnud elus otsuseid, tegusid ja läbielamisi tänu millele olen lühikese ajaga kõrgest kohaloleku võimest kukkunud olukorda, kus ma enamiku ajast olin oma emotsioonides ja mõtetes ajaliselt ja/või ruumiliselt teises kohas kui minu füüsiline keha. Kuna kõrge kohaloleku võime ja uue olukorra vahele oli jäänud ainult väga lühike ajavahemik, siis oli mul suurepäraselt meeles „kohaloleku õndsus”. Kuid mistahes pingutus kohaloleku saavutamiseks ei toonud endist olekut tagasi.

Olen täiesti nõus arvamusega, et täielik kohalolek on väga tervendav, kuid tuginedes oma isiklikule kogemusele, tundub mulle, et teatud piirist suuremate psühholoogiliste traumade puhul ei ole me lihtsalt võimelised endas tekitama kohalolekut sellisel määral, et see omaks psüühikat tervendavat jõudu. Ei ole vahet, kas trauma aluseks on kellegi sammud meie vastu (näiteks füüsiline või psüühiline vägivald), meie sammud kellegi teise vastu (ka näiteks füüsilinevõi psüühiline vägivald) või ühiskonnas toimuvad protsessid — senikaua, kuni me ei ole oma psüühikat vastavast traumast teatud tasemeni tervendanud, on meil peaaegu võimatu olla kohalolekus ilma tugeva välise ärritajata.

Kui mees (või ka naine) ei tunnista oma psühhotraumat (olgu see siis lapsepõlvest või hilisemast eluperioodist), siis ei ole tal ka võimalik sellest vabaneda ning see hingehaav hakkab nõudma tema tähelepanu ilma, et ta sageli sellest üldse teadlik oleks. Kui siis asjaosaline ei mõista, et hingehaava tuleks psühholoogide või mingite tehnikate abil tervendada (nii nagu ta püüaks tervendada oma füüsilise keha vigastust), siis on võimalik, et antud psühhotrauma neelab pea kogu tema tähelepanu ja ta tajub elu täieliku piinana ega soovi enam elada.

Lääne ühiskonnas on täna suureks probleemiks, et ükski ametlik peavoolu teooria ei tunnista elu mõtte olemasolu. Just see paneb eelkirjeldatud situatsioonis olevad inimesed keerulisse olukorda, sest kui elul puudub mõte ja see on 100% piin, siis miks mitte sellele lõppu teha?

Kuna olen ka ise sellises olukorras olnud ja tegelenud võimaluse piires samaaegselt enesevaatlusega, siis on mul hästi meeles, kuidas ma tajusin, et ma ei taha (sellist elu) elada. Üheks võtmeks sellest olukorrast väljatulekul on mõistmine, et mitte „elu ei ole väärt elamist”, vaid hoopis „selline elu ei ole väärt elamist”, mis tähendab, et ma pean oma ellu mingeid muudatusi tegema — pean tegema midagi teisiti, kui ma senini olen teinud.

Just viimane arusaam on mind aidanud üle mitmest depressiooniperioodist ja muuta oma elu oluliselt erinevaks, võrreldes sellega, mis ta kunagi oli. Mingis mõttes võib öelda, et depressioon on märk sellest, et endist viisi enam edasi minna ei tohi ja aitab meil keskenduda vajalike muutuste tegemisele.

Mis mind aitas?

  1. Mõistsin, et elu ei ole lihtsalt päev päeva järel eksisteerimine ja võimalikult suure hulga mõnude nautimine (ehkki nautimises ei ole iseenesest midagi valet).
  2. Elul on eesmärk, milleks on eelkõige (kuid mitte ainult) isiklik vaimne areng.
  3. Töine panustamine — otsustasin, et lõpetan hädaldamise ja töötan oma elu uuesti üles. Positiivne väline eesmärk on samuti tugeva tervendava jõuga.
  4. Võtsin kasutusele erinevad tehnikad psühhotraumast üle saamiseks.
  5. Pidev enesejälgimine — püüdsin leida, missugused emotsionaalsed ja mentaalsed mustrid neelavad minu tähelepanuenergiat.

Mõned aastad tagasi püüdsin abi saada ka ida vaimsetest praktikatest, eriti meditatsioonist, kuid mõne aja möödudes märkasin, et peale esmast väikest kergendust läks enesetunne hoopis hullemaks ja ma olin sunnitud meditatsiooniharjutused katkestama. Alles hiljem mõistsin, et meditatsioon toetab vaimset arengut suurepäraselt, kui inimese psüühika on ilma oluliste traumadeta ja tugev, kui see aga nii ei ole, siis mõjub mediteerimine negatiivselt. Seetõttu, toetudes oma kogemusele, soovitaksin meditatsiooni ja kohalolekut ehk mindfullnessi ilma välise objektita praktiseerida ainult siis, kui psüühiline enesetunne on hea.

Kohalolek ehk mindfullness on nagu lendamine — kui on tiivad, mis kannavad (= piisavalt terve psüühika), siis on see kiireim arenguteel edasiliikumise viis. Kui aga kandvaid tiibu ei ole, siis võib kukkumine olla väga valus.

Inimese tiibadeks on tema naisalge ja meesalge. Mida paremas tasakaalus nad on ja mida koordineeritumalt nad töötavad, seda nauditavam on lend.

Lootus, et mõni tugeva meesalgega mees leiab tasakaalu, kui loob paarisuhte tugeva naisalgega naisega ja vastupidi, on ja jääb unistuseks. Kaks „ühetiivalist” olendit märkavad üsna varsti, et lendamine ei õnnestu ning püüavad siis teineteiselt puuduvat tiiba endale saada. Edasine kajastub aga juba probleemses pereelus ja kurvas abielulahutuste statistikas.

Pole olemas mehi ega naisi — on vaid inimesed, kellel on erinevad füüsilised ja psüühilised omadused, mida me oleme harjunud klassifitseerima ka mehelikeks või naiselikeks. Meie eesmärk on hoida neid täiendomadusi tasakaalus, sõltumata sellest, kas meil on mehe või naise keha.