157. Tundlikud staadiumid lapse arengus

Kool on ettevalmistatud keskkond, kus laps saab elada oma elu vabalt, ilma täiskasvanute vahelesegamiseta, vastavalt oma arengu sisemistele seaduspärasustele. Üks kõige olulisemaid lapse arengu seaduspärasusi on seadus tundlike elustaadiumite olemasolust.

Tundlikud elustaadiumid on erilised ajavahemikud lapse elus, kus lapsel on loomulik tundlikkus ja vastuvõtlikkus ning sellest tulenevalt ka kirglik huvi teatud objektide ja harjutuste vastu, mis aitavad tal arendada teatud oskusi või omadusi. Niipea kui eesmärk on saavutatud, vastav eriline tundlikkus ja vastuvõtlikkus kaob. Kui mingi tundlik staadium on oma tipus, siis oleks tegemist nagu välgusähvatusega lapse sees, mis valgustab ümbruskonna teatud osa, jättes ülejäänu peaaegu märkamatuks. Selle tulemusena seal, kus enne oli segadus ja kaos, ilmneb nüüd selgus ja kord. Veelgi enam, tundlikust staadiumist tulenev intensiivne tegevus ei väsita ega kurna, vaid laps tunneb ennast peale seda tegevust hoopis paremini, tugevamana ja rahulikumana, sest ta on tegelenud iseenda loomisega.

Tundlik staadium keele õppimiseks

Üks varasemaid lapse tundlikke staadiume on rääkima õppimine. Täiskasvanutena me teame, kui raske on õppida uut keelt ning kui palju pingutust ja tahtejõudu see nõuab. Kuid väike laps õpib rääkima keelt, mida ta kuuleb perfektselt, ilma õppetundide ja teadliku pingutuseta, sest tal on sel staadiumil eriline tundlikkus keele suhtes, mille meie täiskasvanud oleme selja taha jätnud juba ammu.

Keeleõppimise staadium algab enne seda, kui laps suudab rääkida või käia. Juba neljakuisena märkame last intensiivselt vaatamas kõneleja suud ning tegemas ebamääraseid hääletuid sõnu. Kuuekuusena hakkab ta tegema päris hääli ja me võime näha, kui innustunult ja rõõmsalt ta neid harjutab. Me võime ka märgata, et ta ei imiteeri mitte kõiki helisid, vaid just inimhelid on need, mis teda vastupandamatult tõmbavad.

Vastsündinule on ümbruskonnas olevad hääled segadust tekitavad. Kuid siis ühtäkki tekib seestpoolt huvi ja põnevus, mis toimib valgusena. Selle tulemusena helid eralduvad üksteisest ja saavad lapse jaoks justkui muusikaks ja me võime seda näha rõõmus, millega ta kuulab aeglaselt ja selgelt hääldatud sõnu. Just nii toimibki tundlik staadium lapse elus. Laps imiteerib, kuid ta ei tea, miks ta seda teeb — sõnad jõuavad temani justkui oleks neis varjatud magnetism, sõnad korrastuvad justkui iseenesest ja kõik selgineb. Kõik see toimub sellisel moel, et meel ei tee mingit pingutust, sest siin ei ole mingit välist põhjust ega teadlikku pingutust.

Korrale tundlik staadium

See staadium algab enne lapse aastaseks saamist ja kestab ligikaudu kaks aastat. See on aeg, mil lapsel on tugev soov, et asjad oleksid omal kohal ja et päevased toimetused järgneksid üksteisele oma tavapärases järjestuses. Selles staadiumis võib laps muutuda üsna türanniseerivaks oma nõudmistes. Kui näiteks tool on tõstetud oma tavalisest asukohast ära, mingi objekt on pandud teise kohta või talle antakse tavapärasest erinev lusikas, siis ta märkab seda kohe ja võib saada pahaseks. Ta võib lausa karjuda ja langeda jonnihoogu ning sageli pole meil aimugi, milles asi on. Ja kui me ka saame aru, milles asi on, siis kaldume arvama, et tegemist on „palju kära ei millestki” nähtusega, mida tuleks lihtsalt ignoreerida.

Täiskasvanute korraarmastus, kui see on olemas, erineb oluliselt väikese lapse korraarmastusest ja see tuleneb erinevatest põhjustest. Meile võib meeldida elada korrastatud keskkonnas, sest see annab meile mugavustunde ja aitab meil olla efektiivsed. Kuid väike laps ei saa elada korratuses. Tema jaoks on see põhimõttelise tähtsusega — nagu vesi kala jaoks ja just seetõttu võib ta pahaseks saada, kui kord või päevarutiin, niisugusena nagu ta on harjunud, ühtäkki muutub. Korrastatus on vundament, millele laps rajab oma teadmised maailmast ja me peame meeles pidama, et ta on väga väike. Vastupidiselt täiskasvanutele, ei tea kaheaastane laps maailma kohta palju. Täiskasvanutel on olnud palju kogemusi, kuid lapsel pole neid olnud ja see teeb teda keskkonnast palju sõltuvamaks. Pole imestada, et ta pahandab, kui seegi vähene kord, mida ta on tundma õppinud, on ühtäkki muutunud.

Et mõista, mida laps tunneb, võime teda võrrelda maakaardistajaga, kes on saadetud uut maad kaardile kandma. Kuidas maakaardistaja ennast tunneks, kui kahenädalase töö järel mägi ja jõgi, mis olid aluseks edasisele kaardistamisele kui kindlad tugipunktid, on järsku oma kohta muutnud? Kas ta ei tunneks mitte, et kõik see, mille nimel ta oli tööd teinud, kukkus lihtsalt kokku ja et ta peab alustama otsast peale? Kui me seda teame, siis saame last selles staadiumis toetada nii palju kui võimalik, säilitades keskkonna ja üldiste päevarütmide stabiilsuse. Kui me suudame seda teha, siis on meil palju rahulikum ja õnnelikum laps. Kolmandal eluaastal lapse tundlikkus korrale ja rutiinile väheneb ja tema reaktsioonid kõrvalekalletele nõrgenevad tasapisi.

Tundlik staadium väikestele objektidele

Samaaegselt tundlikkusega korra suhtes ilmneb huvi väikeste objektide suhtes. Maria Montessori märkas seda joont esmakordselt 15 kuu vanuse tüdruku juures, kes oli läinud aeda ja istus kivi peal. Ta kuulis, et tüdruk hakkas ootamatult kõvasti naerma viisil, mis oli väga ebatavaline sellise väikese lapse jaoks. Tüdruku kõrval oli palju eredate värvidega ilusaid lilli, kuid mitte need ei pakkunud talle huvi. Ta jõllitas maad, kus polnud midagi. Seejärel hakkas tüdruk sõnadega, mis vaevu sõnadena kõlasid, seletama: „Ma näen midagi pisikest seal all liikumas”. Alles selle märkuse peale oli Montessori võimeline märkama imepisikest, peaaegu nähtamatut putukat, mis oli kiviga sama värvi ja liikus väga kiiresti. Mis tüdrukut üllatas, oli see, et nii väike olend võis üldse olemas olla ja et see võis nii kiiresti liikuda. Selline joon võib üllatada paljusid, kes arvavad, et alla kaheaastased lapsed pööravad tähelepanu ainult tugevatele värvidele, heledale valgusele, kelladele, lippudele jne. See vastab loomulikult tõele, et lapsed pööravad oma tähelepanu sellistele asjadele, kuid Montessori tundis, et see ei ole sageli nende tegelik huvi. Ta võrdles neid mehega, kes ennastunustavalt raamatut loeb. Kui muusikat mängiv orkester liigub mööda tänavat, siis ta katkestab lugemise ja vaatab aknast välja. Seda jälgides võib meile tunduda, et mees on rohkem huvitatud valjudest helidest kui raamatu lugemisest, kuid tegelikkuses see ei ole ju nii. Sama on ka väikeste lastega. Ei ole nii kerge aru saada, mis toimub laste meeltes — palju lihtsam on märgata nende reaktsiooni tunduvalt tugevamale ärritajale.

Tundlik staadium meelte teritamiseks

On hästituntud fakt, et lapsed enne kuuendat eluaastat tunnevad erilist huvi erinevate meeleliste aistingute vastu, nagu näiteks värvid, helid, kujundid ja pinnatekstuurid. Mis aga ei ole nii hästi teada, on see, et see on staadium meelte teritamiseks ja just sel põhjusel lõi Montessori aistingulisi materjale väikestele lastele.

Laps, kes on näiteks teinud intensiivset tööd värvide eristamise valdkonnas, võib välja arendada värvitaju, mida paljud täiskasvanud ei ole saavutanud ega saavuta kunagi, sest tundlik staadium selle arendamiseks on ammu möödunud. Sama kehtib ka harjutuste kohta kellahelidega, mille puhul laps seostab need nootidega. Paljud täiskasvanud, kes ei tee nootidel vahet, oleksid võinud arendada selle oskuse ja muusikalise kuulmise, kui neid lastena selles kriitilises staadiumis oleks õigesti toetatud ja juhendatud. Just seetõttu teadmine tundlikest staadiumitest on nii oluline, et me saaksime anda lapsele seda, mida ta vajab just siis, kui tal on eriline tundlikkus millegi jaoks ja seetõttu võime õppida seda kergelt ja rõõmuga.

Tundlik staadium heade kommete õppimiseks

Varajane lapsepõlv on ühtlasi ka aeg, mil lapsel on loomulik huvi arendada oma keha kasutamise oskust. Igaüks, kes on veetnud aega lapsega vanuses 2—4 aastat, võib kergesti märgata seda kindlameelsust, millega lapsed teevad teatud asju neile harjumuseks saanud ja seega nende jaoks õigel moel. Seetõttu on see parim aeg, et õpetada lapsele häid kombeid, nagu näiteks, kuidas avada ja sulgeda ust vaikselt, ulatada teisele inimesele teravat asja, süüa korralikult, tänada teisi inimesi, neist lahkuda jne. Kui me jätame nende asjade õpetamise hilisemasse aega, siis ei ole lapsel enam sisemist spontaanset huvi nende asjade õppimiseks, vaid teda huvitavad siis juba muud, rohkem mentaalsed tegevused.

Staadiumid on väestavad

Tundlikud staadiumid on „väestamise perioodid” ja kuna need ei kesta igavesti, siis on oluline need ära tunda, et laps saaks neist võimalikult palju kasu.

Võtame näiteks liigutuste ja keha kasutamise oskused. Vanuses umbes 2,5—4 aastat on laps loomulikult huvitatud oma liigutuste ja kehakasutuse lihvimisest. Kui ka lapsevanemad seda teadlikult toetavad, siis toob lapse loomulik areng kaasa rahulolu, keskendatuse ja sisemise täitumustunde. Kui aga lapsele neid harjutusi ei võimaldata ja liigutamise vilumus ei kujune välja, siis on ta vähem õnnelik ja enesekindel, mis võib kaasa tuua nõrkused, mis vanemaks saades üha enam võimenduvad.

Loomulikult kasvab laps suureks ka ilma, et ta oleks üht või teist tundlikku staadiumi oma arengu hüvanguks kasutanud, kuid tema füüsiline ja psüühiline valmisolek eluks on tunduvalt väiksem võrreldes sellega, mis oleks võinud olla või lausa pidanud olema. Iga kasutamata jäetud tundliku staadiumiga kaotab laps võimaluse ennast mingil moel täiustada. Isegi kui lapsel jääb mõni tundlik staadium kasutamata, kasvab ta ikkagi täiskasvanuks. Kuid see täiskasvanu ei ole füüsiliselt ja psühholoogiliselt nii tugev kui ta oleks võinud olla, kui ta oleks arenenud tundlike staadiumite konstrukiivse jõu mõjul ja oleks saanud õiged võimalused ja abi õigel ajal — siis, kui vastav sisemine huvi oli aktiivne.

Tundlikud staadiumid ja haridus

Tundlik staadium algab, tugevneb, saavutab oma tipu ning siis kaob, andes võimaluse järgmisele. Paljud peavad Montessori kõige väärtuslikumaks panuseks haridusse just tundlike elustaadiumite mõistmist, sest sellega kaasnevad ja järgnevad praktilised tulemused. Kui laste haridus on keskendunud sensitiivsete staadiumite ümber, saab laps teha kiireid arenguhüppeid ja just see on põhjuseks, miks lapsed sageli õpivad mõne nädalaga midagi, mis hiljem võtaks aega kuid, sest tundlik staadium on läbi ja seetõttu puudub sisemine jõud, mis last neid oskusi õppima sunniks.

Traditsioonilise hariduse juures peab täiskasvanu sageli järgima kindlat ajakava, sest lastelt oodatakse teatud oskuste omandamist mingiks kindlaks ajaks tulevikus. See võib avalduda pinges, mida erinevad inimesed lapsele avaldavad. Tundlik staadium on kui käesoleva hetke võimalus ja see ei kesta igavesti. Et kasutada seda võimalust täielikult, peame võimaldama lapsel elada käesolevas hetkes, lastes tal kasutada oma andeid. Kui haridus toetub tundlikele staadiumitele, siis on lapsed entusiastlikud õpilased. Kui see aga nii ei ole, siis saame me näha, et lapsed relvastavad ennast paljude teemade vastu mentaalsete barjääride ja vastumeelsusega, mis võib kesta kogu nende elu. See on aga tragöödia ja seega armastusest lapse vastu peaksime „taguma rauda, kuni see on kuum”.

Autor: Margrethe Josefsen
Viide: E. M. Standing „Maria Montessori. Tema elu ja töö“ 
-------------
oe ka sama autori eelnevait artikleid:

146 Vabadus ja õppimise sisemised aspektid
155. Lapse arengu etapid