160. Stseenid pärast surma - tagasivaade enesetapule

Üks regressiooniteraapia käigus kirja pandud lugu muutmata kujul. Katkend psühhiaater Shakuntala Modi raamatust "Memories of God and Creation".

Olen 20-aastane naine. Ma leian oma armastatu koos teise naisega. Tunnen, et mu elu on läbi. Nähtu on väljakannatamatult valus ja häbistav. Ma ei leia sellest olukorrast mingit väljapääsu. Ma ei saa seda meest enam usaldada. Tahan oma elu ja kogu selle loo lõpetada. Otsin mõned riideribad, lähen küüni, leian konksu. Seon oma põimitud juuksepatsi ümber kaela ja poon end üles.

Poomise käigus muudan oma meelt. Korraga jõuab mulle kohale, mida ma tegelikult teen. Ma ei taha surra, aga on juba liiga hilja. Tahan seda protsessi peatada. Rumal on surra mingi mehe pärast! Tahan karjuda, aga ei saa. Kõik on toimunud nii kiiresti. Vaatan selja taha. Mu vaim lahkub kehast läbi pealae. Näen oma surnud keha. See näeb välja kohutav: mu keel ripub suust välja, nägu on sinine ja silmad punnitavad silmakoobastest välja.

Tunnen end kohutavalt, sest olen midagi niisugust korda saatnud. Mõtlen oma sõpradele ja vanematele. Ma ei tea, mida teha. Kolan mööda heinamaad. Kardan koju minna, sest ei tea, kuidas mu pere sellele kõigele reageerib. Ma lihtsalt istun ja kurvastan. Mõne aja pärast tulevad mu juurde inglid ja ma lähen nendega kaasa. Nad julgustavad mind, öeldes, et kõik saab korda. Inglid veenavad mind vastu oma tahtmist mitte koju minema. Nad hoiavad mul käest ja ma lendan koos nendega imeilusasse Valguse linna.

Kõik püüavad mind lohutada, sest tunnen ennast tehtu pärast kohutavalt. Inglid kuulavad mind ja üritavad mu tuju tõsta. Räägin neile, et jumaldasin seda meest ja sellest, kuidas mu elu tema ümber keerles. Uskusin, et ka mina talle meeldin. Olin sinisilmne. Imestan, et ta suutis teha midagi taolist – reeta mind. See tegi tõsiselt haiget. Tundsin, et kogu mu maailm purunes kildudeks. Tunnen end paremini, kui olen oma mure neile inglitele usaldanud. Nüüd viiakse mind puhastamisprotsessi.

Näen naist, kes räägib sellest, mille ma oma elus hävitasin ja mida oleks tarvis nüüd puhastada. Ta ütleb, et ennast tappes hävitab inimene oma hinge väga olulise osa. See on oma hinge reetmine. See on enesehävitamine, mida ei ole üldse kerge taastada. Ma pean paljudes tulevastes kehastustes taaskogema mehepoolset reetmist. Ma pean olema tugev ja tulema sellest olukorrast välja ilma ennast tapmata, et tagasi saada oma hingefragmendid. „Esimene samm tervenemises on enese armastamine,“ räägib naine. 

Mind viiakse järgmisse ruumi. Ma olen väga kurb ja peaaegu teadvusetu. Inglid kannavad mind ja ma olen mässitud valgesse tekki. Nad panevad mind lauale, mis koosneb Valgusest. Tunnen enda suhtes lohutust ja armastust. Ma jään sinna lamama tükiks ajaks. Siis viiakse mind duširuumi, kus sinine ja purpurne valgus mu keha läbistavad. See valgus eemaldab mu kehast kogu negatiivse. Tunnen end paremini.

Nüüd sulandub mu keha selge vedela Valgusega. Ma jään sinna mõneks ajaks ja hingan sügavalt. Pimedus, mis mu hinge tumeda uduna katab, väljub minust. Inglid aitavad mulle selga pika rüü.

Ma lähen ruumi, kus on valge gaas. See läbistab mu keha ja ma tunnen end terviklikumana. Nad suunavad valguskiired mu silmadesse, et taastada seda, mis poomise käigus kaduma läks. Kuulen sõnumit järgmise sisuga: „Armasta ennast, siis su murtud süda paraneb. Sa pead hoolima iseendast. See on kõige olulisem. Mitte ükski mees ei saa võtta sinu krooni.“

Näen põrandal oma purunenud südant. Ma võtan selle üles ja räägin oma südamega. Ma ütlen talle, et kui mitte keegi teda enam ei armasta, siis peab ta armastama end ise. Keegi ei saa purustada mu südant kui ma ise ei anna selleks luba. Kasutades mingit erilist liimi, lapin ma oma südame tükkidest kokku. Valguse hingus hakkab mu südames hõõguma. Palun, et mu süda andestaks mulle. Kuulen sõnu: „Sa pead pühenduma oma südamele ja hoolitsema enese eest.“

Kõik nähtu tundub imelisena. Näen oma juuksepalmikut. Mul on oma juuste suhtes karma, sest ma kasutasin neid poomise käigus. Ma palun andeks oma juustelt. Hoian põimitud patsi käes ja aina kordan: „Palun andeks, palun andeks.“ Näen vaimusilmas, et pean töötama juustega seonduval alal, et heastada oma tegu. Sellepärast olen ma praeguses elus juuksur. Tunnen valu ja õõnsusetunnet oma päikespõimikus, sest nõrgestasin oma elutahet. Inglid panevad sinna väikesed kristallid, et toetada mu päikesepõimikut.

Kaks trompetitega inglilapsukest viivad mind pärast puhastamisprotsessi järgmisesse ruumi. See on suur, pika lauaga hõõguv ruum. Kohal on kakskümmend neli valgusolendit. Neid on mees- ja naissoost. Nad aitavad mul läbi vaadata oma maist elu. Nad ei mõista mind hukka, ega suhtu minusse kui ametnikud. Siiski ruumi sisenedes olen ma hirmul ja tunnen häbi sellepärast, mida ma korda saatsin. Üks ilusate riietega olevustest võtab mul käest kinni ja ütleb: „Ära muretse, me ei ole siin selleks, et sind hukka mõista.“ Üks noorem valgusolevus pärib minult, mis tõukas mind eneselt elu võtma. Ma vastan neile, et olin nii meeleheitel, arvates, et kannan seda valu nüüd igavesti enesega kaasas, ja ma tahtsin sellele lõpu teha.

Oma elu üle vaadates tundub mulle, et ma istun selle pika laua taga ja samas olen all Maa peal. Näen oma vaimusilmas kõiki juhtunud sündmusi. Keegi kohalviibijaist ei ole üllatunud sellepärast, mida ma tegin. Mul on tunne, et ma planeerisin oma ellu selle südame murdumise stseeni ja tahtmise intensiivse valu tõttu oma elu ise lõpetada. Valgusolevused ütlevad, et ma tegin oma elus palju häid tegusid. Ma olin rõõmus ja õnnelik. Kõik mu elus oli hästi. Mu vanemad armastasid mind üliväga ja ma kasvasin suurepärases keskkonnas, aga draama, mis mu elus aset leidis, oli minu jaoks liiga intensiivne.

Elu läbivaatamise ajal olen ma häiritud ja rööpast väljas. Valgusolevused lohutavad mind, kuid ma tunnen end siiski ülimalt halvasti. Tunnen end kui vana naine oma koorma all. Tajun, et olen üsna kõrge tasemega olevus ja ma planeerisin selle südame murdumise draama oma ellu, et saada tugevamaks. Mind hoiatati enesetapu ohu eest, aga ma teatasin: „Ei, ma saan veel tugevamaks. Mingil juhul ei tee ma enesetappu. Ma ei tee seda.“ Ma olin väga uhke selles enesekindluses. Nüüd on mul häbi tehtu pärast ja sellepärast, et ei suutnud olla tugev.

Näen, et oma praegusse ellu planeerisin ma samasuguse situatsiooni ja kuna ma ei sooritanud enesetappu, siis olen saavutanud tugevuse läbi valu. Ma olen saavutanud palju, sest läbi enesetapu olen ma läbi käinud raske tee tugevaks saamiseks.

Pärast oma maise elu läbivaatamist tunnen end kohutavalt. Lähen kohta, kus saan puhata. Mõnikord käin raamatukogus õppimas ja siis jälle puhkan. Seda vajab mu hing. Võtan mingit sinist substantsi, mis on kui tablett. See aitab mul kiiremini paraneda.