172. Kasvamine koos lastega

Lugedes artiklit „Mõtteid laste arvutisõltuvusest“, tuli mul tunne, et ma tahaks jagada oma kogemusi. Mul ei ole küll teismelisi lapsi ja seega ei tea ma nendega kooselamisest midagi, aga mul on kolm last: viiene, kolmene ja pooleteistaastane, kellega on elu ka üks suur seiklus.

Kim Michaelsi Eesti seminaril oli küsimus laste kasvatamise kohta ja tema vastus oli väga napp ning üldine – andke oma lapsed vabaks. Minu mõtted ja tunded olid siis segased. No muidugi, teismelised on juba päris suured ja neid saab vabaks lasta, aga kuidas väikeste lastega jääb?! Temal ei ole ju praegu väikeseid lapsi– ehk on ta unustanud, millised nad on? Aga ma tõdesin, et võib-olla ei saa ma hetkel sellest veel aru ja äkki minu vaatenurk on piiratud.

Ei saa öelda, et mul oleks nüüdseks selgus laste kasvatamises, aga vaade on muutunud laiemaks küll. Ma hakkan taipama vabaks laskmise jõudu ja elu põhimõtet, et meile kõigile on antud jumala poolt vaba tahe ja õigus elada oma elu nii, nagu me heaks arvame. Ainult igal teol on tagajärjed ja nende eest oleme ainult meie ise vastutavad.

Mis on armastusel sellega pistmist?

Mina armastan oma lapsi, ma armastan oma meest, ma armastan oma õde, oma ema-isa jne. Ma tahan, et neil hästi läheks. Ma tahan, et nad ei peaks kannatama. Ma tahan, et nad ületaksid kannatuse samasuguste vahenditega nagu mina seda teen.

Räägin sissejuhatuseks minu armastusest oma mehe vastu, kuna teatud sündmused minu elus õpetasid mulle teiste inimeste vabaks laskmist. Mulle ei meeldinud, et ta veedab liiga palju aega arvuti taga ja joob õlut. Pole just ülesliikuv spiraal?! Teatud kehalised tagajärjed sellel on, aga kuna väga paljud inimesed elavad sellist elu, siis see ei tundu nii ekstreemne. Aga minule tundus, sest mina ei ela sellist elu. Ma olen mehele sellest nii- ja naapidi rääkinud, väga rahumeelselt muide. Ma olen üldiselt pehme loomuga ja ultimaatumeid ei esita. Seega olen loonud endale rahuliku ja hea inimese imago. Minu sees on pulbitsenud aga tohutu kontrollivajadus. Minu jõulisus on väljendunud peenekoelisemalt ja seda on vahel raske tuvastada.

Artiklis „Mina ei ole minu enesetunne“ kirjeldasin, kuidas ma olen maadelnud unehäiretega ja selle tõttu on mul nii mitmeidki tervisehädasid olnud. Unehäire tähendab, et sees on närvilisus tulenevalt vajadusest midagi muuta, parandada, siluda, ohtu vältida. Oma keha suhtes olen ma olnud hullem alkohoolik kui mu mees.

Nädalavahetustel ei saanud ma siis isegi korralikult magama jääda, kui mees enda „tervist rikkuma“ jäi. Teadsin juba ette, et siis magab ta järgmise päeva maha ja mina pean kogu aeg lastega tegelema ning olin ka seetõttu pahane. Järgmine päev oli minul tavaliselt „pohmakas“. Ma proovisin ennast teadlikult sellest mitte mõjutada lasta, mis tema endaga teeb, aga ma ei suutnud oma alateadvust muuta. Ühel päeval ma lihtsalt tundsin endas tohutut jõudu väljendada oma tunnet ja ma „sõitsin tast üle“, ma tegin midagi ekstreemset enda kohta – lülitasin arvuti kinni. Minu mehel on aga valusad kogemused just öise arvutisõltuvusega ja teiste inimeste jõulise survega selles osas. Tema reageering minu käitumisele oli kordades võimsam, kui sellises situatsioonis ootaks, ütleme, „keskmiselt“ inimeselt. Tagajärjed panid mind aru saama, et ma ei taha enam kunagi kellestki „üle sõita“.

Nädala jooksul tegelesin enda tunnete ja uskumustega, kasutades ka ülestõusnud meistrite poolt pakutud abivahendeid ja sain lahti soovist teda muuta „tema enda huvides“. Samuti kujutlesin ennast lahti laskmas oma mehest kui isikust, kellest minu heaolu sõltub või kes peaks mind kuidagi täiendama. Neid lootusi ja vajadusi oli mul palju, näiteks küsisin – mida on lastega tegelemises nii ebameeldivat, et peaks sellepärast teisi survestama või neist sõltuma?! Nüüdseks jään ma ülima kergusega magama, kui tema veel üles jääb. See on tõeline vabaduse tunne. Ma tean, et temal on täielik õigus oma kogemusi saada just selliselt, nagu ta tahab.

Loomulikult on ka minul õigus oma viha selles osas väljendada ja teda keelata, aga kas see tõstab kogu elu? Sellel on minule tagajärjed ja ei ole selles ka midagi positiivset mehe jaoks: mida suurem on väline surve, seda rohkem ta tahab teisiti käituda. Ma ei ole oma mehe suhtes ükskõikne nüüd, aga ma aktsepteerin teda palju rohkem sellisena, nagu ta on. Minu armastust ei varjuta enam teatud tingimused. Pean ka tunnistama, et ta tõesti viimasel ajal ei jää õhtuti arvuti taha nii kauaks kui varasemalt.

Ma sain kogemuslikult aru, et minu omaval ja muuta soovival armastusel ei ole midagi pistmist ARMASTUSEGA.

Kas väline suudab muuta seda, kes ma OLEN?

Ma olen palju laste kasvatamise kohta kirjandust lugenud ja olen teoreetiliselt üsna teadlik, kuidas oleks „ideaalilähedane“, aga minu programm teeb teatud situatsioonides ikka oma tööd, isegi kui ma näen selles viga. Ma ei saagi oma programmi enne muuta, kui ma ei paranda viga ehk ei muuda selle aluseks olevat uskumust. Minu arvates on mu suurim ootuste purunemise tunde põhjustaja uskumus, et välistel oludel on niivõrd suur mõju minu üle. Mis siis TEGELIKULT juhtub, kui laps minu sõna ei kuula, kui laps ei lähe õigel ajal magama, kui laps vaatab liiga kaua multikaid, kui laps sööb liiga palju magusat, kui laps mäkerdab puhtad riided täis, kui laps ei korista tuba, kui laps jonnib täiel võimsusel, kui keegi peab mind halvaks ja rumalaks inimeseks, kes ei oska lapsi kasvatada, kui parketi sisse tuleb kriips, kui keegi ei söö minu tehtud toitu, kui ma hilinen kuhugi, kui on täielik kaos jne. No mis siis juhtub?! Ma olen endiselt jumalik olend, ENDISELT.

Kui ma aga usun, et väline ebaõnnestumine võtab minult või mu lastelt ära võimaluse elust rõõmu tunda või praegused minnalaskmised neavad mu lapsed igavesest ajast igavesti põrguteele, siis hakkan ma kasutama jõudu. Eesmärk pühendab abinõu. Alguses proovin rahulikult, aga kui kõik üle pea kasvab, hakkan häält tõstma, vahel isegi karjuma, süüdistama, ähvardusi loopima – kui sa ei tee seda, siis ei saa seda jne. Teatud mõttes see ju toimib, ma olen tihti oma tahtmise saavutanud, kuigi sisemise rahu hinnaga. Aga selle tõttu on minu lapsed ka hakanud omavahel karmil häälel teineteisega manipuleerima – kui sa seda ei tee, siis ei saa toda. Seda on valus kuulata ja paneb mind järele mõtlema, kas vaimse vägivallaga on siis võimalik elus hakkama saavaid inimesi kasvatada, kes teistega ei manipuleeriks.

Ma otsustasin, et võtan vastutuse oma tunnete eest 100% endale. Lastel on täielik õigus teha asju teisiti, kui mina palun, see on nende VABA TAHE. Olen visioonid.ee autoriga nõus, et lapsed ei ole puhtad lehed ja ei ole otsast lõpuni vanemate kasvatuse vili (kuigi vanematel on suur osa selles panuses). Mina ei pea vastutust võtma selle eest, kuidas nemad oma elu tahavad kogeda, kuidas nemad reageerivad erinevatele olukordadele.

Kas ma olen vastutustundetu? Minu vastutusalas on nende eest parimal võimalikul viisil, kuidas ma oskan ja suudan, pakkuda õppimisvõimalusi. Pean siin silmas, et mul on tihti tulnud ette olukordi, kus olen tahtnud lastele piire panna, aga kuna nad reageerivad liiga jõuliselt, siis tekib mul süütunne, et neil on paha olla. Ma tavaliselt ei anna järele, aga sisemuses keeb ärritus. Otsustasin võtta vastutuse oma halva tunde eest endale ja laps vastutab siis oma tunde eest, mis tal minu käitumisega seoses tekib. Kui mina ennast pahasti tunnen, siis loon ma enda sisemuses võitluse ja seega tulemuseks peegeldab ka elu mulle tagasi võitlust, kus olukorrad ei lähe minu tahtmist mööda.

Kui ma olen hakanud oma uskumuste, et väline tulemus on nii tähtis, valest läbi nägema, on mu pinge vähenenud. Ma olen lastega rahulikum ja sõbralikum, võrreldes varasemaga (see ei tähenda, et mul ikka vahel viha- või jõuetusehooge ei tekiks). Kui lapsed ei taha mind kuulata, siis virisemise asemel proovin üha rohkem kasutada rahuliku, kuid teataval määral jõulise häälega oma soovide kordamist. Kõige olulisem osa seejuures on enda sees uskuda, et nad lihtsalt kuuletuvad, ilma et ma peaks rangeid nõudmisi esitama või veel vähem, karjuma hakkama ja annan endale aru, et ei juhtu ka midagi katastroofilist, kui nad ei kuuletu.

Elu on peegel ja selle seaduse vastu ei ole mul mõtet võidelda, vaid hoopis seda seadust kasutades võiks oma elu lihtsamaks teha. Ma ei ütle, et sellisele kontrollifriigile nagu mina, oleks see kerge olnud (väga palju olen kasutanud selleks dikriisid ja invokatsioone). Tulemused on siiski positiivsemad, kui uskuda julgen. Oma lastega koos kasvades saab mulle üha selgemaks, et nendega saab järjekindla sõbralikkusega rohkem häid tulemusi, kui jõulise rangusega. Praegu ei näe ma ka präänikumeetodis manipuleerimist – saad seda, kui teed toda – kui seda sisemise rahu seisundis edastada kui fakti.

Toon näite, illustreerimaks oma vääruskumusi ja hirme ning kuidas universum ongi peegel. Kuna ma ise väga ei armasta koristada, siis on üks minu hirmudest olnud, et mu lapsed jäävad lohakaks. Seega olen olnud väga jõuline ja manipuleeriv nende enda tagant koristama sundimisel (ise ma ju ka seda teha ei viitsi). See on põhjustanud palju jonni ja vastuhakku. Kui ma olen hakanud välisest olulisusest lahti laskma, on vähemaks jäänud ka minu tähelepanu sellele probleemile. Mitmeid päevi võib mängutuba olla nii sassis, et lausa käigurada tuleks tekitada. Viimasel ajal aga lapsed võtavad ise kätte ja koristavad oma võimete piires ära, nad teevad seda rõõmuga.

Selle kõige tasakaalustamiseks tahan lisada, et vahel kasutan ka jõulist rangust, mis minu tänase arusaamise järgi ei ole ka teatud olukordades vale. Proovin märgata, kui palju on seal ego või isetut soovi aidata teisel kasvada.

Kõigil on õigus oma draamale

Minu lapsed ei ole minu omandid, nad on individuaalsed olendid, kes omavad vaba tahet ja neil on täilik õigus sellega eksperimenteerida. Neil on õigus välja mängida oma draamasid, neil on õigus väljendada kõiki oma tundeid. Minul on õigus nende peale sellepärast ärrituda. Aga seda tehes olen võtnud vastu nende pakutud kostüümi ja pannud selle selga, mängides ärritunud ema, kes tahab kohe midagi lahendada, siluda, korrastada. Aitäh! aga mulle aitab sellest rollist, see ei meeldi mulle enam. Ma olen kogu aeg olnud teadlik, et lastega rahulikult asju ajada on alati tulemuslikum ja tihti sundinud ennast rahulikuks, kuid vahel on ikka viha valla pääsenud. See on olnud üks kontrollimatu kaalukauss: kui üks ots liigub üles, siis varsti peab ju teises suunas liikumine toimuma. Ja õnneks toimub ka teises suunas liikumine, muidu oleks veel täbaram olukord, kus tunnete allasurumisega on energia liikumine füüsilisse kehasse peatunud. Tegelikult tahan ma vabaks saada sellest rollist, kus mul ei ole endal õigus valida, kuidas ma tahan käituda, vaid emotsioon juhib mind.

Ja sellest rollist vabastab mind ainult tõdemine, et ma olen jumalik olend ja mul on õigus ning võime oma elu muuta. Sealt edasi näha läbi valeuskumused, mis tekitavad teatud emotsioone. Esiteks, et välised olud on nii määrava tähtsusega; teiseks, et lastel ei ole õigus teatud käitumisele – no kuidas ta saab ikka mulle nii teha!?

Toon illustreeriva näite oma vanima lapsega. Pidime minema tema trenni. Tegin talle patsi. Ta tahtis seda kahe peegliga vaadates näha, aga ei osanud. Mina toimetasin teiste lastega ja et mitte hiljaks jääda, ütlesin, et patsi vaatamisega me ei tegele praegu. Tema aga oli ennast nii üles kruttinud, et ei suutnud jätta. Kiskus vihaga kõik trenniriided seljast ja pani koduriided. Mina vedasin teised lapsed autosse ja ütlesin, et me hakkame nüüd minema. Tema tahtis, et mina talle uuesti trenniriided selga paneks. Minule näis see aga manipuleerimine ja pidasin tol hetkel paremaks, et ta ise võtaks vastutuse oma riiete selga tagasi panemise eest. Ta ei olnud ikka aru saanud, et mul on tõsi taga. Istusin autosse ja hakkasin vaikselt sõitma. Kui ta seda nägi, jooksis ta hüsteeriliselt sokkide väel autole järele. Pidasin auto kinni, viisin ta tuppa ja palusin ennast riidesse panna. Ta oli tõsiselt endast väljas ega suutnud seda teha. Sellel hetkel tundsin, et ma pean enda otsusest veidi taganema ja teda kergelt aitama. Ja sellest piisas. Ta rahunes.

Autos ütlesin talle, et ma armastan teda ikka samamoodi, vaatamata sellele, kuidas ta käitus. Võib-olla tulevikus ei pea ma seda lauset enam kasutama, sest laps on juba kogenud, kuidas ta on alati vastuvõetav, aga praeguseks olen liialt tihti kippunud süüdistama. Selgitasin talle, et lihtsalt igal teol on tagajärjed ja nüüd me jääme tema lemmiktrenni hiljaks; kui temal puudub veel oskus kella tunda, siis peaks ta minu nõu kuulama, kui ta ei taha järgmine kord samasuguseid tagajärgi kogeda.

Minu enda draama sealjuures oleks olnud selline: mu laps käib arendavas trennis, ma ei taha sinna hilineda, see on talle vajalik, ma maksan selle eest, ma pingutan ja võtan aja sinna minekuks ning ma ei taha, et mingi tühipalja draama pärast ei lähe kõik plaanipäraselt. Ma küsisin endalt, kumb arendab mu last rohkem – kas trenn või oma draama väljamängimine ja tagajärgede kogemine? Teiseks on mulle lapsepõlvest pähe taotud, et külmetades võib haigeks jääda. Vana mina oleks muretsenud oma lapse tervise pärast, kes hilissügisel toariietes õues jookseb (ta ei jäänud pärast haigeks). Seda stseeni nähes oleks mu ema ja isa mõnda aega ohkinud ja arvanud, et ma olen lausa julm lapsevanem. Ja mida need naabrid arvavad…? Seega lasin oma draama vabaks, et teenida teist inimest tema arenguteel, võimaldades tal tagajärgedest õppida.

Ma ei soovita minu käitumises näha ei õiget ega valet teguviisi, see lihtsalt on üks etapp minu arengus ja ma otsustasin antud olukorra nii välja mängida. Tahtsin välja tuua oma kinnistunud uskumused, millest ma hakkasin läbi nägema.

Kui mu vanim laps oli imikueas, kippusin ma liigselt tema tujude eest vastutust võtma. Tema on aga väga jõulise ja väljendusrikka iseloomuga. Drama queen valis emaks kontrollifriigi – ideaalne paar. Ta lubas mul välja mängida minu valeuskumused, et inimesed minu ümber peavad ennast hästi tundma. Kui ma oleksin tema beebieas rahulikumalt võtnud tema nuttu, siis oleks ta paremini õppinud ennast kontrollima. Aga minu süütunne selle vea pärast on ka nüüdseks vähenenud. Ometi oli tema eluvool üsna teadlik mind valides, et suure tõenäosusega ei suuda ma oma kastist välja astuda, vaid teen seda pikkamööda ja tänu tema abile. Järelikult on ka temal vajalik, et tema draamad jõuavad temaga koos veidi teadlikumasse vanusesse, kui seda on beebiiga.

Mina ei taha vastutada!

Ma olen märganud, et ka üsna väikesed lapsed on võimelised teatud määral vastutama. Minu vanim laps on väga jõuline ning põikpäine, kui midagi keelata (ei saa öelda, et mu teised lapsed palju vähem oleks). Juba pikemat aega olen hakanud kasutama sellist taktikat – ma luban sul kõike teha, mis sa tahad, aga igal teol on tagajärg ja ise vastutad. Alguses ta ei saanud vastutuse mõistest aru, see kõlas talle nii koledasti, et ta hakkas karjuma – tema ei taha vastutada. Siis ütlesin talle, et sel juhul pead mind kuulama.

Ma seletan talle ära, mida üks või teine tegevus võib kaasa tuua ja lasen tal otsustada. Tihti ta valibki näiteks söömisel naudingu asemel tervislikkuse (mitte alati). Ma ei taha väita, et meie peres kunagi ei liialdata multikate või magusaga, aga päris kuritarvitamist ei ole, sest vanim laps teeb ise otsuse ära lõpetada, vahel vajab ka minu suunamist. 3–aastane ei saa vastutusest veel nii aru, aga ta on piisavalt palju kogenud, et ma lihtsalt kõnnin minema, kui ta liiga palju veiderdab ja mind ei kuula ning tal tekib siiski soov teha pikemas perspektiivis kasutoov valik: näiteks valida hammaste pesemine kui mittepesemine, kus pisikud võivad ta suhu maja ehitada.

Seega võin öelda, et meie peres ei ole eriti reegleid, aga ma jään lootma laste, mitte ennast hävitavatele valikutele. Ma ei ole piisavalt järjekindel, et väga palju reegleid sisse seada. Selle taga on muidugi liigne vastutuse võtmine teiste tunnete eest ja minu muutlik meel. Enne olin sellepärast enda peale pahane, sest olin lugenud, kui olulised reeglid lastele on. Ma üritasin ennast kokku võtta ja kehtestada jõuga reegleid, aga minu kaardimajake kukkus pea alati kokku, millest võin järeldada, et minu puhul ei olnud see kõrgeim tee, kuna minu enesedistsipliin tugines välisele survele kuhugi kasti ära mahtuda. Nüüd olen endaga rahu sõlminud ja väga ei muretse. Kui ma olen teatud osas lahti lasknud teiste tunnete eest vastutamise, olen suutnud kindlameelsem olla ja võin vahel olla nii kõigutamatu, et varem poleks osanud sellest unistadagi.

Kuid eriline jäikus ja järjekindlus ei ole mul siiski kavas. See oleks nagu silma- ja kõrvaklappidega olemine, kus enam ei kuule sisehäält, kes annab nõu kõikide olendite hüvanguks ja mõnikord on see täiesti vastupidine meie ego arvamusele. Olen mõistnud, et ego hääl kõlab eriti kõvasti siis, kui olla väga tulemusele orienteeritud. Ego võib sundida jääma kindlameelseks, rõhudes hirmule, et mis siis juhtub, kui lahti lasta. Ego võib ka panna loobuma, rõhudes tulemuse tohutule olulisusele, jättes meid tundma jõuetust olukorra muutmisel, sest kõik tundub meie vastu töötavat.

Toon ühe näite, kui uskumustest lahti laskmine lahendas olukorra. Ühel suvepäeval märatses mu 5–aastane laps, ju ta ei saanud siis oma tahtmist. Ta oli nii vihane, et tuli mind lööma. Kui enne selliseid situatsioone juhtus, siis ma hoidsin last kinni ja ütlesin: „Lüüa ei tohi!“ aga ei pahandanud. Tegin ka seekord nii, sest ma ei saa ju lapsel ennast peksta lasta. Laps väänles mu käte vahel, nagu oleks ta deemonist vaevatud. Ma tundsin ennast üpris täbarasti. Ahastuses palusin: „Ema Maria, palun näita mulle teed.“ Kohe tuli mulle mõte pähe – lase lahti – või õigemini oli see alistumise tunne. Lasin lapse lahti ja ta hakkas mind rusikatega taguma. Kujutage ette, minu armas laps, ma olen spirituaalse suunitlusega inimene, ma olen vägivallatu, ma olen pedagoogiliselt ennast harinud, minu lapsed on tublid, nad ei tee nii, mina, mina, mina… ja ma luban sellel kõigel juhtuda. Löömine toimus lühikest aega ja laps ehmatas ennast äkki ärkvele – ta sai aru, mida ta teeb. Ta rahunes kohe ja me saime rahulikult sel teemal rääkida.

Reeglid on lastele väljastpoolt peale surutud vorm. Teatud reeglid on vajalikud, sest lapse kogemustepagas ei suuda talle tihti tagada ennast teenivaid valikuid. Aga liigne väline surve ja nõudmine jätavad lapsele vähe mänguruumi võtta enda elu eest ise vastutus. Ka täiskasvanutena me ju tajume, et kui keegi meid liiga palju manitseb, siis nagu tahaks vastupidi teha – selle teise käes on vastutus.

Kirjutan veel ühe näite löömisega, kuna see on minu jaoks valus teema. Ma tean küll, et lapsed ei pea olema vägivaldsed oma sisemuselt, kui nad lööma kipuvad, see võib olla nende tasemel osa väljendusviisist, aga mul on olnud arvamus, et ma ikkagi peaksin neile pidevalt rääkima – nii ei ole ilus teha. Hiljuti oligi sündmus, kus lapsed vihastasid ja hakkasid üksteist taguma. Ma tundsin jõuetust – kuidas neile ometi selgeks teha, et see ei ole mõistlik viis olukordi lahendada. Otsustasin, et pekske siis üksteist nii palju, kui tahate, mina ei sekku; ainult 1,5–aastase võtsin vahelt ära, sest tema tundus veel liiga kaitsetu. Mõne aja pärast oli rahu majas. Järgmisel päeval noris keskmine laps jälle vanema õe kallal, aga too ütles, et ma ei tee sust välja.

Sain aru, kui palju õppis vähemalt 5–aastane laps oma kogemusest. Kui mina pidevalt sekkun, siis ta ei pea ju vastutust võtma. Osa kasvatusteadlasi räägib ka, et lapsed peaksid ise õppima oma tülisid lahendama, aga minul võttis eeskujuliku inimese imagost ja mõneti ka teiste inimeste survest (häbiväärne, kui lapsed löövad) lahti saamine aega, et seda tõde uskuda.

Mida ma õieti oma lastele soovin edasi anda?

Olen mõtisklenud – mida ma siis koristamise draamaga saavutan? Võib-olla ei taha mu lapsed üldse enam koristada, sest see on neile nii vastumeelseks muudetud; ema on nõudnud neilt seda, mida ta ise pole suutnud täita. Või kas ma tegelikult tahan, et mu lapsed oleksid korrafriigid, kes ei leia sisemist rahu, kui nende ümber on korralagedus. Tõenäoliselt oli selline roll mõnes minu eelnevas elus ja mõttemaailma tõin kaasa sellesse ellu. Ma sisemiselt tahan korda ja rütmi, aga jumaliku energia lagundav aspekt (või nimetame seda karmaseaduseks) on mulle appi tulnud, et ma ennast oma rolli ei unustaks ja minu jõud seda kõike korraldada on kahanenud väga väikeseks.

Minu elus on olnud palju püüdlikkust ja kui mu jõud on raugenud, olen ennast laisaks ja saamatuks tembeldanud – võta end ometi kokku, see ei ole ju nii keeruline! Ma olen uskunud, et kui ma mingile teatud standardile ei vasta, siis teistele ei meeldi, ei sobi, neil on sellepärast halb ja mina olen selle eest vastutav. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et otsustasin – aitab, enam ei taha. Mõtlen, et minus oli ikka suur visadus sellele lagundavale jõule nii kaua vastu panna ja kannatada. Ma alustasin ennast armastama õppimist just sellisena nagu ma olen. Minusse on jõudnud teadmine, et mul on täielik õigus vabale tahtele ja see ongi TÄIELIKULT vaba.

Mul on õigus teha omi valikuid, mul on õigus eksperimenteerida ja eksida, mul on õigus näha maailma oma filtri kaudu, ma ei pea sellest teistele aru andma. Mul on täielik õigus olla loll, laisk ja lohakas ning kogeda sellise teadvusseisundi tagajärgi. See pole seisund, mille poole ma ihkaks, aga see ei takista mul kogeda armastust enda vastu, juhul kui ma ise ei otsusta vastupidist, et ma ei ole väärt armastust kogema. Ja kõige uskumatum osa minu jaoks on see, et ma ei pea võtma vastutust teiste inimeste tunnete eest, kui nemad kogevad minu tegevuse tagajärgi.

Loomulikult on ka teistel täielik õigus näha elu oma filtri kaudu, käituda minuga, kuidas nad heaks arvavad ja isegi kui see tundub mulle ebaõiglane, on neil jumala seaduste kohaselt selleks täielik õigus ja samuti õigus kogeda sellise tegevuse tagajärgi. Minu roll on vastutus võtta vaid oma tunnete eest. Sellise tõdemuse integreerimine on andnud mulle tagasi teatud jõu, loovuse ja rõõmu.

Kui ma suurendan endas jumalikku jõudu, siis kindlasti ei tingi see olukorda, kus ma tahan teistest „üle sõita“, nagu ego on mulle üritanud selgeks teha, juhul, kui ma julgen ennast mitte süüdi tunda. Enda vabaduse tagasivõtmise tee ei ole olnud mulle alati kerge. Mees on olnud minuga püstihädas, ta on olnud kontrolli kaotamas, ta on sõdinud selle vastu, tal on isegi olnud hetki, kus tunneb, et minuga ei saa jätkata. Nüüdseks on torm vaibunud ja tundub, et ta on sisemisel tasandil (mitte välisel) valinud kasvamise ja meie peres on rohkem rõõmu kui varem.

Kuna ma olen piisavalt kogenud, et selle maailma asjade tagaajamine ei anna mulle terviklikkuse tunnet, ei ole mul ka erilist soovi survestada oma lapsi „tubliks“ kasvama. Tahaks küll õpetada neile enesedistsipliini, kuid mitte välise meelega enda survestamist, et teatud tegevused ja kohustused tehtud saaks, vaid sisemisel tasandil enda elu eest vastutust võtma. Siiski, et õppida sisemist vastutust, tuleb ka väliseid asju teha. Ei saa ju ebameeldivaid tegevusi kogu aeg edasi lükata (kuigi olen vaimse kasvu juures ka seda teinud, et õppida aktsepteerima oma laiskust), kunagi tuleb ikka oma tundega silmitsi seista ja küsida – miks ma üldse annan teatud tegevusele hinnagu kui vastumeelsele. Kui hinnang on kadunud, alles siis saab rõõm tulla.

Seega olengi hakkanud õppima ebameeldivatesse tegevustesse rõõmu tooma ja märkama huvitavaid detaile. Kui ma tahan, et lapsed ka midagi teeksid, siis kõige tõhusam variant on lihtsalt ise seda tegemisrõõmu välja kiirata. Ei saa teisele anda edasi tarkust, mida ise ei ole omandanud. Sisemine distsipliin eeldab aga enda tingimusteta aktsepteerimist. Mida vähem sean tingimusi takistamaks mul tundmast, et olen väärt iseenda armastust, seda vabamalt saan ka lastele väljendada, et nad on alati armastatud, mis iganes valikuid nad ka teevad. Vaatamata kõigele, kuidas ma neid kasvatan, ei saa ma mingit tulemust garanteerida. Mu lapsed on individuaalsed eluvoolud ja loovad oma reaalsuse ise.

Kui ma seda lugu kirjutasin, siis tundsin, et sõnadest jääb puudu kirjeldamaks oma mõtteid. Minu kogemused lastega on pidevas muutumises. Elu on meie õppimisprotsess ja tõed ei ole kivisse raiutud. Eilne avastus võib täna saada uue värvingu või muutuda teises situatsioonis hoopis kasutuks. Minu jaoks on paljude tõdede väljaselgitamisest tähtsam eristamisvõime arendamine: saada erinevaid kogemusi, kus on võimalik tunnetada, milline energia on minus, kui ma oma valikutega suurendan eraldatust teistest või milline on see siis, kui mu valikudtõstavad kogu elu. Tihti ei olegi mul selgust, kas valik oli kõrgema tõe poole liikumine või ego tugevdamine. Parema tunnetuse saan enamasti alles pärast, kui mõned tegevuste tagajärjed on ilmsiks tulnud. Mõnikord saan kohe sõnumi, näiteks kui ennast ära löön või laps saab haiget või muid märke, et minu mõtted ei olnud elu tõstvad.

Seda lugu kirjutades tahtsin ma oma arusaamiste piires edastada sõnumi – ainult oma psüühikaga tegeledes saame enda heaolu suurendada ja suure tõenäosusega saavad kasu sellest ka meid ümbritsevad inimesed. Jeesus õpetas, et otsige jumala kuningriiki iseendas ja kõik ülejäänud hea lisatakse teile.