175. Kui lambid ei sära

„Kas annate ka nõu? Mul on pikemat aega probleem, nimelt minu „lambid ei sära" ja ma ei oska kuskilt alustada. Tekste lugedes saan aru, et olen ühtteist juba teadvustanud, aga areng on seisev või liiga aeglane.“

Antud olukorda aitab ehk paremini mõista analoogia valgust andva elektripirniga. Et viimane säraks, peab seda läbima elektrivool ja helendamise seisukohalt ei mängi rolli, millisest allikast see vool tuleb. Kui voolu pole, siis pirn ei helenda, kui voolu on vähe, siis on helendus vaevumärgatav ja pirn ei valgusta ümbrust. Kui aga elektrivoolu on antud pirni jaoks liiga palju, siis see lihtsalt põleb läbi ning seejärel ei suuda üldse voolu juhtida ning valgust tekitada.

Elektrivool on siin analoogiks eluenergiale, mis paneb inimese nii seest kui ka väljast särama, loomulikult juhul, kui eluenergia antud inimest läbib. Kui me neutraalsel pilgul jälgime inimesi enda ümber või silmitseme vastutulijaid tänaval, siis võime märgata, et paljude inimeste puhul on neid läbiva ja nende käsutuses oleva eluenergia hulk suhteliselt väike — nad on justkui veidi hallid. Palju vähem kohtame säravaid inimesi. Ja ka paljude nende säravate inimestega on sageli olukord selline, et nad säravad vaid siis, kui saavad kelleltki teiselt eluenergiat. Sobivaks näiteks siin võiksid olla avaliku elu tegelased, kas saavad pidevalt eluenergia lisa teiste inimeste tähelepanu kaudu. Eriti rokkmuusikud, kes kontserdil sageli lausa pakatavad energiast ja karismast, kuid tavalises olukorras võime teinekord märgata, et nad on „tühjad”. Seda on paljud näitlejad, muusikud ja kunstnikud, vähemalt kaudselt, ka ise tunnistanud, et laval olles suudavad nad publiku ees vajaliku lummuse luua, aga kodus võivad heidelda kergema või raskema depressiooni ja (elu)energiakriisiga.

Siiski, aeg-ajalt võime märgata inimesi, kelle energianivoo on alati suhteliselt kõrge, sõltumata sellest, kas nad saavad kuskilt eluenergiat (loe: tähelepanu) lisaks või ei saa. Sellest saab järeldada, et tõenäoliselt on meil võimalik saada eluenergiat kahest allikast. Tavapärane (kuid siiski mitte loomulik) viis eluenergiat saada on paljude inimeste jaoks teiste tähelepanu ja tunnustuse kaudu. Võime seda nimetada sama tasandi ehk psüühiliseks eluenergiaks, mida on igal ajahetkel piiratud koguses ja see kogus on suures plaanis määratud kõikide antud hetkel elavate inimeste eluenergia kogusummaga. Osavalt tegutsedes (manipuleerides) on meil võimalus teistelt oma kasuks psüühilist eluenergiat (tähelepanu) välja meelitada ning siis saadud energiat oma elutegevuseks ja eesmärkide saavutamiseks kasutada.

Kui me vaatame inimeste käitumist läbi selle vaatenurga, siis oluline osa inimeste elutegevusest keerlebki ümber tähelepanu saavutamise. Paljud inimesed teevad ükskõik, mida, eesmärgiga pälvida teiste inimeste tähelepanu ja seeläbi kanaliseerida endale nende psüühilist (elu)energiat. Ka paljude laste rahuldamatu tähelepanuvajadus põhineb vajadusel saada juurde eluenergiat. See on teatud määral ka loomulik, sest vanemate üks rollidest on lapse esmaste vajaduste rahuldamine ning seda ei ole võimalik teha ilma lapsele tähelepanu suunamata. Kuid kuna tähelepanu annab selle saajale reeglina hea tunde (energiat tuleb juurde), siis tekib lastel kiiresti sõltuvus ning vajadus väljakutsuva käitumise abil vanematelt ja teistelt läheduses viibivatelt inimestelt veelgi enam energiat kätte saada.

Sama kehtib ka tüüpilise paarisuhte puhul, kus kogu tants käib tähelepanu ümber. Tavalise peretüli juured peituvad sageli selles, et üks pool justkui ei arvesta teise poole huvidega ehk „ei ole piisavalt tähelepanelik” — ei kingi lilli või unustab küsimata, kuidas tööl läks...

Teiseks eluenergia saamise viisiks on saada seda nn kõrgemast (vaimsest) allikast läbi sisemise ühenduse. See eluenergia allikas on täiesti piiramatu, kuid ligipääs sellele on mõnevõrra keerukam. Vaimse energia kasutamiseks peame me selle tooma läbi oma psüühika kolme tasandi, milleks on meie minatunne ja maailmavaade (identiteeditasand), mõtted, uskumused ja ootused (mentaalne tasand) ja emotsioonid ning ihad (emotsionaalne tasand). Tegelikult on kogu inimeste käsutuses olev psüühiline energia pärit vaimselt tasandilt, kuid selle teekonnal füüsilisele tasandile — selleks, et me saaksime seda igapäevaelus kasutada — see energia sageli moondub, väljendudes füüsilisel tasandil näiteks mingi destruktiivse tegevusena, või blokeerub sootuks, salvestudes psüühika eri tasanditel alateadvuses — näiteks akumuleerudes allasurutud vihana.

Paljudel inimestel ei ole eluenergia pealevool psüühikas asuvate takistuste poolt küll täielikult blokeeritud, kuid energia liikumine on siiski sedavõrd takistatud, et igapäevaelus tähelepanu fokuseerimine ja iga vähegi keerukama ülesandega hakkamasaamine võib osutuda pingutust vajavaks tegevuseks. Pidev unustamine, asjade kaotamine, tähelepanematuse tõttu õnnetustesse ja hädadesse sattumine on selle psüühilise nähtuse tüüpilised tagajärjed füüsilisel tasandil. Loomulikult mõjutab meie elu ka see, mida me teeme füüsilisel tasandil. Meie eluviis — toitumine, mõnuainete tarbimisharjumused, kehaline aktiivsus jne — võivad oluliselt mõjutada meie energiataset. Kes on alkoholi tarbinud, teab omast käest, mis tunne järgmisel hommikul on…

Mis määrab isikliku energiataseme?

Meie käsutuses oleva energia hulk sõltub sellest, kuidas me senini oleme kasutanud oma eluenergiat. Planeet Maa on kosmiline kooliruum, mille õpetajad — ülestõusnud meistrid — määravad, lähtudes meie teadvuse seisundist ehk meie senistest tegudest selle, kui palju eluenergiat kellegi kasutusse antakse. Kui me kasutame seda, mida meile senini on antud (andeid, eluenergiat ja materiaalseid vahendeid) enda ja teiste hüvanguks ning oleme isiklikus arengus — kasvame vaimselt — siis meie käsutuses olevat energiahulka ja muid vahendeid järk-järgult suurendatakse. Kui me aga ei kasuta meile antud vahendeid ja energiat või kasutame neid vaid enda tõstmiseks, eriti kui see toimub teiste arvelt, siis meie käsutusse antud energia ja vahendite hulka vähendatakse.

Heaks näiteks on siin piibli „Tähendamissõnad talentidest” (Mt 25), mis lõpeb järgmiselt: „30. Ja kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine!”. Antud kontekstis tähendab see seda, et sulasel ehk inimesel, kes talle antud võimalusi ei kasutanud, vähendati talle antud võimaluste ja eluenergia hulka, mis väljendus ebameeldivas enesetundes — pimedus, ulgumine ja hammaste kiristamine.

Loomulikult on alati võimalik eluenergiat teistelt varastada, see toob aga kaasa vaimse taandarengu ning isikliku energiakanali kitsenemise, mis viib lõpuks selle täieliku sulgumiseni.

Pidev enamaks saamine

Võtmeks sellele, et meie „lambid põleksid”, on nn pidev enamaks saamine. See tähendab, et me oleme pidevas eneseületamise protsessis, vabastades ennast üha enam psüühika kolmel tasandil asuvatest blokeeringutest ja piirangutest kuni kõik psüühilised takistused on eemaldatud, ning avardades oma identiteeti — saades maise teekonna lõpuks selleks, kes me ju tegelikult oleme — vaimseks olendiks. Tegelikult ei ole küsimus selles, et saada kellekski, kes me täna veel ei ole. Arengu tuum on hoopis selles, et teadvustada endale seda, kes me oma loomisest alates oleme olnud — me oleme loodud vaimsete olenditena. Lihtsalt maises kehastuses (paljuski tänu siinsele keerukale energeetilisele olukorrale) on meie psüühika identiteeditasand risustunud vale identiteeditundega ja me oleme hakanud ennast samastama piiratud olendina, näiteks ohvrina või lihtsalt mõtlemisvõimega ahvina.

Veelgi enam — me võiksime hakata endale tunnistama, et me oleme Jumalad õppeprotsessis — astumas oma väga esimesi samme loomise õppimise teel, et saada kunagi täieõiguslikuks Loojaks koos õigusega luua oma universum.

Seega, meie energiatase — tunne, kas meie „lambid säravad” — annab meile tegelikult tagasisidet selle kohta, kas me antud eluetapis oleme saamas enamaks või ei ole. Kui meie energiatase on hakanud kahanema, siis see tavaliselt annab meile märkus sellest, et meil tuleb oma elus mingeid muudatusi teha. Kuid see ei pea tingimata tähendama, et me oleme midagi valesti teinud. Sageli võib probleemi lahenduse võti peituda hoopis ütluses: „See, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi”.

Loe ka Enama seadus - siit leiad „Tähendamissõnad talentidest” (Mt 25)