174. Mind kasvatasid lesbilised vanemad ja ma tahan sellest rääkida

California osariigi Northridge’i ülikooli kirjandusprofessor Robert Oscar López, kes kasvas üles lesbiliste vanemate lapsena, on pälvinud homoaktivistide pahameele, sest ta kõneleb avalikult lapse õigusest isale ja emale.

Arutelul seaduseparanduse ettepaneku nr 8 üle viitas kohtunik Anthony Kennedy lastele, keda on kasvatanud homoseksuaalsed vanemad.

Ma olen üks neist lastest, keda 2.—19. eluaastani kasvatas lesbiline ema koos oma naissoost partneriga ja ma tahan öelda, et lapsed tunnevad sügavat puudust, kui neil pole ema või isa — sõltumata sellest, kui palju nad armastavad oma samasoolisi vanemaid või kui palju need vanemad armastavad oma lapsi. Lapsed tunnevad oma kaotust väga selgelt, sest nad on võimetud peatama otsust, mis on jätnud nad ilma isast või emast. Mees- või naissoost vanema puudumine nende laste elus on tõenäoliselt pöördumatu.

Viimase aasta jooksul olen ma olnud sagedases kontaktis täiskasvanutega, keda on üles kasvatanud samasoolises partnerluses olevad lapsevanemad. Nad kardavad avalikult oma tunnetest rääkida ja seetõttu on paljud neist palunud mul (kuna olen juba selles küsimuses n-ö kapist välja tulnud) esindada ka nende muresid. Ma ei saa rääkida kõikide samasooliste paaride lastest, kuid ma räägin üsna paljude, eriti nende laste eest, kes on kõrvale lükatud samasooliste vanemate lastekasvatamise „sotsiaalteadusliku uurimise” poolt.

Kõik sarnase taustaga inimesed, kes minuga ühendust võtsid, tunnevad tänu ja armastust inimeste vastu, kes neid üles kasvatasid ja just seetõttu on neil nii raske avalikult väljendada oma kõhklusi samasooliste paaride lapsevanemaks olemise osas. Kõik need lapsed kirjeldavad siiski emotsionaalseid raskusi, mis said alguse ema või isa puudumisest. Toon mõne näite: nende arusaamine soorollidest on piiratud; nad tunnevad vihahoogusid oma vanemate suunas, kuna need on jätnud nad ilma ühest või mõnikord ka mõlemast bioloogilisest vanemast; nad soovivad, et neil oleks olnud vastassoo rolli eeskuju ja nad tunnevad häbi- või süütunnet, et nad on oma vanematele pahaks pannud, et neid jäeti püsivasse olukorda, kus puudub teisest soost vanem.

Ma olen kuulnud justkui kuskil eksisteerivast lastearstide ja psühholoogide väidetele toetuvast konsensusest, mille kohaselt samasoolised lapsevanemad on lastele kahjutud ja probleemivabad. Kui aus olla, siis see väide kajuks tõele ei vasta. Lastearstide ülesandeks on muuhulgas teha kindlaks, et lastel poleks parasiite, et nad oleksid õigeaegselt vaktsineeritid jne. Mitte keegi ei kahtle, et samasoolised vanemad on sellisteks elementaarseteks asjadeks võimelised. Psühholoogid aga on üldiselt üksmeelel, et homoseksuaalsus on vaimne häire. Kuid kumbki spetsialistide grupp ei ole võimeline vastama sügavamale eksistentsiaalsele dilemmale, mille kohaselt võetakse lapselt seaduse jõuga inimeksistentsi alus — ema või isa — täielik (sooneutraalne) „abieluline võrdsus” tähendaks aga just seda.

Ma pooldan samasooliste kooselu, kuid ma olen alati vastu olnud ideele, et valitsus peaks julgustama samasoolisi paare endale ette kujutama, et nende partnerlus ei erine mitte millegi poolest traditsioonilisest abielust. Selline homoseksuaalide enesemääratlus põhineks valel ja kõik mis põhineb valel, saab varem või hiljem tagasilöögi.

Ka kõige rikkamad ja edukamad samasoolised paarid ei suuda iialgi pakkuda lastele seda, mida kõige vaesemad ja hädasolevamad abikaasad suudavad — ema ja isa. Olles veetnud nelikümmend aastat homode keskkonnas, olen ma näinud, kuidas selle fakti ümberlükkamatus käivitab samasooliste paaride viha. Seetõttu kalduvad nad sageli tigedalt süüdistama nn düsfunktsionaalseid tavalisi paare selleks, et öelda: „Meie väärime lapsi rohkem kui nemad!”

Ma tahan öelda, et ema ja isa omamine on väga suur väärtus iseenesest. Ema ja isa pole midagi, millest võib üle sõita. Ka mitte jõukas homopaar, kellel on palju raha ja kes oleksid võimelised lapse parimatesse koolidesse saatma või muul moel materiaalselt lapse arengusse panustama. See on häirivalt seisuslikke vahesid tekitav ja elitaarne, kui homoseksuaalsed mehed usuvad, et nad on võimelised lapsi tingimusteta armastama pärast seda, kui nad on lapse surrogaatema kohelnud nagu inkubaatorit. Sama häiriv on ka lesbiliste usk, et nad võivad armastada oma lapsi tingimusteta seejärel, kui nad oma spermadoonorist isa on käsitlenud nagu hambapastatuubi. Samuti on rassistlik ja üleolev, kui samasoolised paarid arvavad, et nad võivad mõjutada adopteerimiskeskusi andma neile orbe, kasutades selleks rahalisi või poliitilisi mõjutusvahendeid. Orvud Aasias või Ameerikas on antud adopteerimiskeskustele selleks, et need teeksid lapse edasise elu jaoks parima otsuse, aga mitte selleks, et rahuldada samasooliste paaride turunõudlust laste järele. Lapse orvuks jäämise traumale lisandub sellisel juhul veel pinge või trauma, mis on seotud samasoolise paari poolt lapsendamisega.

Samuti on lapse jaoks kahjulik, kui homomees või –naine, olles abielus vastassoost partneriga, lahutab selleks, et astuda suhtesse samasoolise partneriga ning soovib kasvatada oma lapsed üles uue, homoseksuaalse partneriga, lükates kõrvale teise bioloogilise vanema. Lapsed tavaliselt soovivad, et ema ja isa lõpetaksid tülitsemise, saaksid üle erimeelsustest ning püsiksid koos, isegi siis, kui üks neist on homoseksuaalne.

Mis puudutab minu perekonda, siis minu ema lahutas ning ta tegi antud olukorras parima otsuse. Kui ta aga oleks otsustanud ettekavatsetult luua samasooliste vanemate perekonna, siis oleks mul raske teha rahu tema minevikuga, sest siis ma oleksin teadnud, et tugeva isafiguuri puudumine minu lapsepõlves ei tulenenud mitte elu keerdkäikudest, vaid pigem minu ema hoolimatust soovist saada kaks head asja korraga.

Ma olen õnnistatud, et ma ei pea mõtlema selliseid traumaatilisi mõtteid oma ema kohta. Ma armastan teda, sest ma tean, et ta tegi kõik, et anda mulle võimalus heaks eluks. Kui ei ole just absoluutselt hädavajalik, siis on laste jätmine ilma ühe vanemata täiesti südametunnistuseta tegu.

Justice Kennedy viitas laialt levinud arusaamisele, nagu samasooliste vanemate poolt kasvatatud laste soovid ja mured oleksid identsed nende vanemate ootustega ega võiks olla nende (vanemate) suhtes kriitilised. Tegelikkus on aga sellest palju keerukam.

Pannes kõrvale ajaloolised analoogiad kodanikuõiguste osas ja sentimentaalsed lihtsustused armastusest, ei saa me eitada fakti, et samasoolised vanemad kannatavad ületamatute probleemide koorma all, mis paneb nende lapsed kogu eluks kõrget hinda maksma.

Olgu selleks siis surrogaatemadus, seemendamine, lahutus, raha eest või muidu lapsendamine — moraalsed ohud ümbritsevad samasoolisi paare, sõltumata sellest, et nad on kindlad, et suudavad luua traditsioonilise perekonnaga samaväärse pere. Lapsed, kes on heidetud nende moraalsete ohtude keskele, on vägagi teadlikud oma vanemate rollist neile stressirohke ja emotsionaalselt komplitseeritud elu loomisel. See võõrandab lapsed kultuurilistest traditsioonidest, nagu näiteks isadepäev või emadepäev. Samuti paneb nad mitte just väga kadestusväärsesse positsiooni, kus neid kutsutakse homofoobideks kõigest seetõttu, et nad lihtsalt kannatavad loomuliku stressi all ning on teadlikud ja tunnistavad, et just nende vanemad on neile selle stressi tekitanud.

Samasooliste abielu ei oleks mulle probleemiks, kui tegemist oleks lihtsalt paaride koosolemisega. Biseksuaalina ma mõistaksin seda. Kuid kahjuks on homode liikumine (LGBT) otsustanud, et nende väärtustamine teiste poolt nõuab ka abielu ümberdefineerimist nii, et see haaraks ka samasoolisi paare. Niisiis, siin me (samasooliste paaride lapsed) oleme — propageerides lastele problemaatilisi kooseluvorme selleks, et toetada samasoolisi paare, oleme ise nendesse probleemidesse takerdunud.

Just seetõttu pooldan ma kooselu ja olen vastu abielu ümberdefineerimisele. Kuid tundub, et minu sõna siin ei loe — ma ei ole arst, kohtunik ega ka telekommentaator — ma olen vaid laps, kes peab tegelema kaosega, mille on endast maha jätnud seksuaalrevolutsioon.

Robert Oscar Lopez

Allikas: Public Discourse: Ethics, Law and the Common Good.
www.thepublicdiscourse.com

Artikkel: Link

Tõlgitud ja avaldatud allika loal.