177. Küsimus VISIOONID.ee tuleviku kohta

Lugeja kiri:

Tere! Lugesin nüüd peaaegu ühe hingetõmbega kogu selle visioonid.ee läbi... algusest lõpuni. Ja mis nüüd siis edasi saab? :)

Esimesed kaks kolmandikku oli hästi sisutihe ja põnev. Siis hakkas vaikselt ära hajuma/vajuma see asi. Artikleid jäi aasta-aastalt vähemaks ja kuidagi nagu kadus see tuum ära... või siis muutus selliseks, mis mind enam ei köitnud.

Aga siit tekkiski küsimus, et mis siis edasi saab? Kui kusagile maale oli Teile kogu see teema huvitav ja põnev ja ilmselt ise arenesite, aga mis siis mingi aeg juhtus? Kas huvi kadus või juhtus midagi? Minu jaoks oli nagu põnev jälgida neid Teie mõttearendusi ja selle kajastamist, mis erinevatel arenguetappidel oli Teie jaoks tähtis ja huvitav. Aga nüüd ma ei saa aru, et kas vaimne areng jäi toppama või miks see nii tore, tubli ja tänuväärne asi (visioonid.ee) nagu otsa sai?

 

Vastus

Tänan – huvitav tagasiside!

Miks on asjad nii nagu nad on? Hea küsimus – kui ma vaid vastust täpselt teaksin… Aga mingeid mõtteid mul selle kohta siiski on. On nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjuseid.

Objektiivsel tasandil juhtus nii, et mitmed olulist tähelepanu, aega, raha ja muid võimalikke ressursse nõudvad asjaolud sattusid kokku.

  • Tavaelus „klassifitseeritakse” mind ärimeheks ja selles valdkonnas oli mul palju tegemist ja arendustöid.
  • Minevikuvarjud – eelmine ja see aasta kulus väga palju aega kohtu ja meediaga seoses – mõnikord võib lahutusprotsess olla väga raske. Ma ei ole küll otseselt avaliku elu tegelane aga äriringkondades siiski piisavalt tuntud, et ajakirjanikele huvi pakkuda.
  • Eelmisel suvel sündis mul uues abielus teine laps. Seega mul on nüüd kaks väikest last. Ühe lapse kõrvalt oli suhteliselt lihtne kirjutada – kahe (väikse lapse) kõrvalt on see aga väga keeruline, sageli lausa võimatu, loobumata millestki muust olulisest.
  • Peale lahutust pidin oma elu uuesti üles ehitama – uue kodu rajamine nõudis jällegi palju ressursse.

Subjektiivsest aspektist ütleksin nii, et kui seda (vaimset) teed teadlikumalt astuma hakkasin, tekkis niipalju uut arusaamist, et see lausa pressis välja ja nõudis väljendamist. Enamik lugusid on kirjutatud nii, et ma tegelikult teadsin vaid uduselt, mis tulema hakkab ja kirjutatu oli osaliselt ka mulle uudiseks. See oli alguses päris põnev. Mulle tundus ka huvitav kirjutada vaimsetel teemadel ratsionaalses võtmes – niipalju kui see võimalik oli.

Eelmise aasta alguses aga tundsin, et tahaks ennast väljendada ka tavateemadel – oli palju asju, mille kohta oleksin tahtnud ka sõna sekka öelda. Alguses ma ei leidnud enda jaoks sobivat probleemikäsitlemise võtit. Kuid proovi mõttes siiski avaldasin mõned päevateemalised lood. Saan aru, et siin oli lugejatel ootus, et asi jääks rohkem tavasfäärist välja – oleks vaimne. Ma ise aga tundsin, et ühel hetkel oleks vaja ilmalikumalt kirjutada. Minu avaldatud vaimsete tekstide lugejate hulk on suhteliselt piiratud ja uskusin, et mul võiks olla ka laiemale lugesjaskonnale midagi öelda. Hetkel tundub, et see ei pea siiski nii olema. Tegin uue blogi oma nime all – kes luges, need andsid positiivset tagasisidet, aga kuskil mujal (va üksikud erandid) mul midagi avaldada ei õnnestunud.

Hetkel olen üsna kõhkleval seisukohal. Ühest küljest on mul hulk teemasid, mida ma ka visioonides puudutada tahaks, teisest küljest ei ole mõtet lõpmatuseni nii jätkata, luues jätkuvalt uut „vaimset meelelahutust”. Ma saan aru, et ma suudan paljudest asjadest põnevalt ja uue nurga alt kirjutada, aga kui see läheb vaid meelelahutuseks, siis mis on selle kõige mõte?

Leidsin ka seda, et tahan proovida informatsiooni jagamise formaadi muutust. Kirjutamine nõuab palju aega ning avaldatu peab olema teatud tasandile viimistletud. Seminari vormi kasutamine on aga teistsugune väljakutse. See ei nõua niipalju ettevalmistusaega (vähemalt minult mitte) – teen plaani pealkirjade osas ja siis seminari jooksul hargneb see lugu koostöös osavõtjatega ise lahti.

Tegelikult tänapäeva õppimine peakski olema interaktiivne, mitte nii, et keegi tuleb poodiumile tõde kuulutama ja teised hoolsalt konspekteerivad. Mõned seminarid, mida olen korraldanud, on näidanud, et uus lähenemine toimib – vähemalt eelmised korrad tundus see olevat nii.

Kas minu vaimne areng on jäänud toppama? Jällegi hea küsimus, mida on endal raske vastata. Kui palju on inimesi, kes siiralt usuvad, et arenevad, kuigi tegelikult kas tammuvad paigal või liiguvad isegi tagurpidi? Elu näitab…

Üks võimalus asju vaadata on nii, et vaimset teed alustatakse alati vähemalt osaliselt egoistlikel eesmärkidel – näiteks sooviga oma elujärge parandada või stressist vabaneda. Ühel hetkel jõuab aga kätte aeg hakata sellistest (egostlikest) motiividest vabanema. Võib-olla on see ka minu väljakutse – sama asjaga võib jätkata, aga motiive on vaja muuta…