Minu lugu

145. Tubliduse skaalast vabanemine

145. Tubliduse skaalast vabanemine

Minu eelnevatest artiklitest võib lugeda, et kõik keerleb mul ühe õppetüki ümber – enese aktsepteerimine. Kui ma olekski suutlik, energiline ja võimekas nagu minu vanaema oli või minu ämm on, siis ma ehk ei jändakski sellise õppetunniga, lihtsalt tegutseks kogu aeg. Mina aga väsin kiiresti, tahan palju rahulikult olla, mõtiskleda, ma ei ole järjepidev, kuid kohustusi tekib mulle juurde nagu seeni pärast vihma ja need „korjamata seened“ on mulle nagu härjale punane rätik. Ma võrdlen ennast inimestega, kellel ei ole selliseid probleeme.

141. Naiselikkuse ja mehelikkuse tasakaalustamine

141. Naiselikkuse ja mehelikkuse tasakaalustamine

Mind on lapsest peale ärritanud ebaõiglus nõrgemate suhtes. Minu jaoks lähedased teemad on olnud loomakaitse ja laste õigused, aga mind ei ole külmaks jätnud ka naiste- ja meestevaheline võrdõiguslikkus ning just sellest viimasest ma tahangi kirjutada. Ühe piltliku lausega kirjeldan oma tundeid selles osas. Minus tekkis ärritus, vastumeelsus ja kaastunne, kui üks sõber ütles, et tema ema tõstab oma mehele ka toidu ette. Mitte, et selles tegevuses iseenesest midagi halba on, aga ma teadsin lisaks tausta. 

140. Enda aktsepteerimise õppimine (Minu lugu 5.)

140. Enda aktsepteerimise õppimine (Minu lugu 5.)

Ma olen olnud pideva surve all – tegemata kohustuste koorem rõhub oma raskusega peale igal võimalusel ennast meelde tuletades: „Kui sa meid ära ei tee, siis vähemalt võiksid sellepärast ennast halvasti tunda!“ Ma olen sisemisel tasandil mõistnud, et kõik, mis me siin elus teeme, ei ole midagi väärt, kui sellel puudub vaimne arengupüüe. Kuidas siis ikkagi leida see rahu tegemata töödest süütundeta mööda kõndides öelda: „Tegelikult teie ise ei olegi nii olulised, olete vaid tööriistaks mu vaimsel arenguteel!“

139. Julgus rääkida (Minu lugu 4.)

139. Julgus rääkida (Minu lugu 4.)

Miks ometi on meie ühiskonnas nii keeruline rääkida meie tõelisest jumalikust olemusest? Väga palju on küll inimesi, kes avalikult oma spirituaalsest maailmavaatest valehäbita räägivad, kuid üldine ühiskondlik arvamus jääb ikkagi kas lihtsalt sallivaks, sest meil on ju usuvabadus, või äärmiselt naeruvääristavaks ja hukkamõistvaks. Suured otsused tehakse enamasti lähtuvalt teaduslikust materialismist, et me oleme bioloogilised robotid. Mis siis ikka, tuleb alustada endast, kasvõi väikeste sammudega.

137. Julgus eksperimenteerida (Minu lugu 3.)

137. Julgus eksperimenteerida (Minu lugu 3.)

Kui ehitada enda ümber turvalisuse mull ja selle piires tegutseda, siis võibki elu näiliselt olla mõnda aega turvaline, aga kas see on ka rahuldust pakkuv? Äkki on midagi sellest mullist väljaspool ka? Nüüd viimasel ajal olen hakanud aru saama, kuidas ma olen oma elus nii pingsalt vältinud vigu. Juba kooliajal võisin ma olla üsna jutukas ja küsimusi esitada, aga niipea kui ma sattusin ootamatult tähelepanu osaliseks, haaras mind esinemishirm – võisin minna näost punaseks ja mitte kõige selgemini rääkida oma mõtetest. Ma tõesti kartsin rumal olla.