Langemine (Fall)


Laiemas tähenduses viitab see protsessile, mil eneseteadlik olend langeb eraldatuse teadvusesse. Enne langemist me näeme ja tunneme end olendina, kes ei ole eraldatud, vaid on ühendatud millegi suuuremaga/enamaga kui me ise. Pärast langemist oleme me veendunud, et oleme eraldatud olendid (kes on Jumala poolt maha jäetud või karistatud).

Oluline erinevus on see, et peale langemist tundub meile raske võtta vastutust oma kasvu ja arengu eest. Kuna langemine sai alguse meie oma valikutest, saab seda muuta taas vaid läbi meie oma valikute. Kui me tunneme ennast (teistest) eraldatud olendina, siis arvame, et me võime teha, mida iganes, ilma et peaksime arvestama tagajärgedega. See toob endaga kaasa kasvava tüli teiste inimestega, mis võib viia meeleseisundini, mille kohaselt me arvame, et peame võitlema teiste inimeste, materiaalse universumi või isegi Jumala enda vastu.

Selline meeleseisund muutub paradoksiks — lahendamatuks olukorraks (catch-22). Senikaua, kuni me ei võta vastutust selle eest, et meie olukord on meie valikute tulemus, ei saa me neid valikuid ka muuta. Selle asemel püüame muuta situatsiooni, muuta teisi inimesi, materiaalset maailma või püüdes saada lausa Jumalat ennast oma kontrolli alla. Me püüame muuta pindu teiste silmas, ignoreerides palki enda omas.