13. Teadus ja uus maailmavaade

Kui te vaatate teadmiste omandamise ajalugu, siis on näha, et ükski mõttesüsteem pole arenenud nii kiiresti kui teadus. Pidevalt arendatakse välja uusi teooriaid ja uut tüüpi instrumente. Nüüdseks on teadlased avastanud aatomisisesed aineosakesed ja kosmilised kiired kaugetelt galaktikatelt, mille eksisteerimisest eelmiste generatsioonide teadlased polnud teadlikud. Taoline kiire progress viitab selgelt asjaolule, et teaduse saavutustele pole tark tegu piire seada. Samuti ei ole tark öelda, et seda, mida teadus ei suuda praegu veel tõestada, ei eksisteeri. Kes võiks täna öelda, milliseid uusi seaduspärasusi on võimalik homme avastada?

Teadusalased teadmised kasvavad nii kiiresti, et nii teadlased ise kui ka tavainimed leiavad, et kõige arenevaga on raske kursis olla. Tegelikult on enamik teadlasi spetsialiseerunud ja fokusseeruvad kitsale alale. Vähestel on aega mõelda tervikpildist, rääkimata hiljutiste teaduslike avastuste filosoofilistest tagajärgedest. See seletabki, miks enamus inimesi (ka lääne ühiskonnas) pole suutnud kaasata oma maailmavaatesse uusimaid teaduse avastusi. Õnneks ei pea olema teadlane ega filosoof selleks, et oma maailmavaate uuendamisega algust teha.

19. sajandi algul uskus enamik füüsikuid, et nende maailmavaade on terviklik ja vaid mõned väikesed detailid vajaksid veel selles selgitamist. Aga 1905-ndal aastal hävitas Albert Einstein nende uskumuse oma kuulsa võrrandiga E=mc2. Vana maailmavaade rajanes Newtoni seadustel ja relatiivsusteooria ei tõestanud, et need seadused oleksid valed olnud. Selle asemel tõestas Einstein, et reaalsus on sügavam kui Newtoni seaduste töötamise tase. Newtoni seadustele rajatud maailmavaade osutus aja möödudes poolikuks ja ebatäiuslikuks. Uus maailmavaade pidi edasi arenema, aga kahjuks ei imbunud uue nägemuse filosoofilised järeldused inimeste igapäevastesse tõekspidamistesse.

Enne Einsteini oli teadlastel dualistlik maailmavaade. Nad mõtlesid, et materiaalne universum koosneb kahest elemendist, nimelt tahkest mateeriast ja vibreerivast energiast. Need kaks võisid vastastikku teineteist mõjutada, aga mitte muutuda teineteiseks. Eksisteeris materiaalne valdkond, kuid see oli selgelt lahus energia valdkonnast. Ühe suletõmbega tühistas Einstein selle maailmavaate. Ta tõestas, et maailm ei ole dualistlik, vaid on ühest substantsist tehtud. Niinimetatud tahke mateeria on lihtsalt vibreeriv energia, mis on suunatud sellesse matriitsi või madaldatud sellesse välja, mille kaudu on ta füüsilistele meeltele tajutav ja enamikule teaduslikele instrumentidele tuvastatav.

Enamik inimesi teavad, et aatomi lõhustumise tulemusena muutub tahke mateeria energiaks. Kuid siiski ei ole enamike maailmavaatesse veel jõudnud tõsiasi, et tahke mateeria koosneb vibreerivast energiast. Järelikult jääb sügavam tasand füüsilistele meeltele kättesaadavast tasandist väljapoole. Mateeria ei ilmu olematusest. Mateeria loomine algab nähtamatust sfäärist, kus eksisteerib vaid vibreeriv energia. Vibreeruvad energiakiired liituvad ja moodustavad selle, mida inimesed tahkeks aineks nimetavad.

Teadus on avastanud üksnes mateeria valdkonnas toimivad seadused. Aga ta on avastanud ka sügavamad seadused, mis töötavad energia valdkonnas. Kuna mateeria koosneb energiast, siis avaldavad need sügavamad seadused ka mateeriale mõju. Mateeria omadused ja toimimisviis määratletakse kindlaks sügavamate energiaseaduste raamistikus. See sarnaneb ühiskonnas valitsevate seadustega. Riik on kehtestanud seadused, näiteks liiklusseaduse ja need riigi poolt kehtestatud seadused on kooskõlas riigi konstitutsiooni suurema raamistikuga.

Mis võiks olla sellel pistmist oma elukogemuse parandamise potentsiaaliga? Vastavalt vanale dualistlikule maailmavaatele, eksisteerib materiaalse valdkonna ja energia valdkonna vahel läbistamatu barjäär. Teie välised olukorrad ilmnevad kahtlemata mateeria valdkonnas ja teie seesmised olukorrad, teie mõtted ja tunded eksisteerivad kahtlemata energia valdkonnas. Kui nende kahe valdkonna vahel oleks läbistamatu barjäär, siis ei oleks teil mingit võimalust oma väliste olukordade parandamise eesmärgil muuta paremaks oma seesmisi olukordi. Sel juhul puuduks ühendus meele ja mateeria vahel ja seega puuduks ka potentsiaal oma elu üle kontrolli saavutamiseks võtta kontrolli alla oma meel.

Paljud inimesed, sealhulgas ka paljud teadlased, hoiavad ikka veel kinni dualistlikust maailmavaatest ja eitavad igasugust seost meele ja mateeria vahel. Alates Einsteini teooriate avaldamisest, puudub niisugusel eitamisel teaduslik kehtivus. Einsteini lihtne võrrand lõhkus barjääri mateeria ja energia vahel. Einstein tõestas seose meele ning mateeria vahel.

Ta tõestas ka fakti, et energia valdkond on algsem ja fundamentaalsem tasand, kui seda on mateeria valdkond. Energia valdkonnas toimivad seadused ja seaduspärasused on seega jõulisemad ja neil on potentsiaal olla üle nendest seadustest, mis töötavad mateeria valdkonnas. Kui te õpite õigesti kasutama energia seadusi, saab teie meel mõjutada teie olukordi materiaalses maailmas. Alguses võib see tunduda väga kauge ja kättesaamatu reaalsusena, aga nagu näha, on teadus ise teinud seda väidet kinnitavaid avastusi.