14. Teaduse suutmatusest meele ignoreerijana

Siiani on teadus püüdnud ignoreerida ühendust meele ja mateeria vahel seda seost lausa eitades. Niisugune tendents algas käsikäes kaasaja teaduse arenemisega keskaegses Euroopas. Tol ajal valitses intellektuaalset elu katoliku kirik, kes väitis, et tema doktriinid on eksimatud. Ühe doktriini kohaselt olevat Maa universumi keskus ning Päike koos kõikide tähtedega tiirlevat ümber Maa. Kui keskaegsed teadlased tegid avastusi, mis pöörasid niisuguse tõekspidamise ümber, kiusas kirik neid ägedasti taga. Giordano Bruno põletati lausa tuleriidal “ketserlike” vaadete pärast.

Taoline tagakiusamine sundis teadust religioonist eemalduma ja need kaks institutsiooni jagasid “territooriumi” omavahel. Teadlased võtsid omaks vaate, et religioosne uskumus toimib meeles. Erinevus religioossete uskumuste vahel tõestas meele täielikku subjektiivsust, sest tol ajal oli Euroopa sügavalt lõhenenud katoliiklaste ja protestantide vahel. Teadlased püüdsid selle asemel arendada teadust objektiivse tegevusena, mis ei oleks mõjutatud inimliku meele subjektiivsusest.

Teaduslik meetod rajati katsete läbiviimisele, mida ei saaks mõjutada ükski subjektiivne faktor. Seega usuti, et teadlase arvamused ja uskumused ei mõjuta niisuguste katsete tulemusi. Kui teadlane teostab vaatlust, siis ta vaatleb fenomeni või nähtust, mis eksisteerib teadlasest sõltumatult ja mida vaatlus ei saa mõjutada. Niisugune objektiivsuse määratlus on materiaalse teaduse nurgakivi ja mõned teadlased usuvad seda samasuguse tulisusega, nagu religioossed inimesed usuvad oma doktriinide eksimatust. See selgitab, miks enamus teadlasi ignoreeris Einsteini tõstatatud küsimust maailma jaotamisest subjektiivseks ja objektiivseks sfääriks. Subjektiivne sfäär on meelesisene ja objektiivne sfäär on väljaspool meelt asuv.

Einsteini tõstatatud küsimus aitab mõista, miks enamus teadlasi on ignoreerinud kvantfüüsika, uue teaduse poolt omaks võetud seisukohta teadlase meele mõjust teaduslike vaatluste tulemusele. Kvantfüüsika võttis Einsteini teooriad ja arendas välja uue teaduse subatomaarsete (aatomisiseste) aineosakeste maailma eksisteerimisest. Selles valdkonnas tehti peagi niisuguseid avastusi, mida isegi Einsteinil olnuks raske aktsepteerida. Neist kvantfüüsika avastustest on kõige tähelepanuväärsem meele ja mateeria vahelise barjääri puudumine.

Teadlased on pidevalt avastanud reaalsuse sügavamaid kihte. Meelte tasandilt reaalsust vaadates näete te tohutut hulka erinevaid vorme ja aineid. Kõike seda moodustab vaid piiratud arv molekule. Eksisteerib suur hulk molekulide tüüpe, aga kõik need koosnevad vaid 108-sterinevast aatomist. Kuid teadus on juba tõestanud, et aatomid ei ole lõplikud mateeria ehitusplokid, nagu kunagi arvati. Aatomid koosnevad veel väiksematest entiteetidest, mida nimetatakse aatomisisesteks aineosakesteks. Alguses arvasid teadlased, et on olemas ainult kolm niisugust aineosakest: prootonid, neutronid ja elektronid. Aga kvantfüüsika on avastanud palju rohkem aatomisiseseid aineosakesi ja keegi ei tea kindlalt, kui palju veel avastamist ootab.

Teadlased on avastanud erinevaid aatomisiseste osakeste uurimise viise, kasutades suurimaid ja kalleimaid teaduslikke instrumente, mis üldse loodud on ja mida nimetatakse aatomisiseste osakeste kiirendajaks. Alguses arvasid kvantfüüsikud, et aatomisiseste aineosakeste uurimine on nagu Kuu uurimine. Teadlased vaatlesid reaalset nähtust ja uskusid, et nende vaatlusel ei olnud mingit mõju nähtusele endale. Aga üsna pea avastasid nad, et aatomisiseste aineosakeste tasandil oli see eeldus ebaõige.

Kvantfüüsikud avastasid – ja arvukad katsed on seda fakti kinnitanud – et kui te vaatlete aatomisisest aineosakest, siis teie vaatlus on selle produkt, mida nimetatakse “kogu mõõtmise seisundiks” (ingl k. the entire measurement situation). See seisund hõlmab kolme elementi: aatomisisest entiteeti, kasutatud instrumenti ja teadlase meelt.

Teiste sõnadega: võimatu on teostada aatomisisese aineosakese vaatlust ilma, et teie teadvus ei mõjutaks seda, mida te näete. Põhjus on selles, et te ei näe objektiivset olukorda, mis eksisteeris enne teie vaatluse sooritamise algust. Vaatlust teostades te tegelikult kaasloote seda uuritavat nähtust, ilmingut või fenomeni, mida te vaatlete ja uurite. Te olete osa sellest protsessist ja seega on ka teie teadvus selle protsessi osa.

See avastus oli üks suuremaid šokke kõigile teadlastele, aga seda on laialdaselt ignoreeritud või õigemini “vaos hoitud”, öeldes, et see fenomen kehtib ainult subatomaarsete aineosakeste, mitte aga teiste teadusalade puhul. Aga kui inimlik meel suudab mõjutada mateeria fundamentaalset tasandit, kuidas saab siis väita, et teaduse - või mateeria - iga aspekt on väljaspool meele mõju?

Peale kõige muu saab iga teaduslik teooria alguse teadlase meelest ja ükski teaduslik vaatlus ei oma praktilist rakendust enne, kui ta on teadlase meele poolt vastavaks tõlgendatud. Loogiline järeldus ütleb, et teadlaste maailmavaade võib suuresti mõju avaldada sellele, mida teadlased uurimiseks valivad, samuti sellele, kuidas nad tõlgendavad oma vaatlustulemusi. Kas võib siis tegelikult väita, et teadus on objektiivne, kui ta keeldub kaalutlemast seda, kuidas meel mõjutab teaduslikku protsessi? Kvantfüüsika on kehtetuks tunnistanud niisuguse väite, et teadus saab teadlase meelt ignoreerides kinnitada, et teadus on objektiivne.

Kuidas on kvantfüüsika leiud teie jaoks olulised, kuidas nad aitavad teil leida vastuseid oma põhjapanevatele küsimustele ja kaasa aidata teie elukogemuse parandamisele? Teadus on nüüd tõestanud, et meel on üks peamine näitleja draamas, mida eluks kutsutakse. Aga kui te tõesti tahate oma elu parandada, siis peate te mõistma, kuidas meel töötab ja milline on meele ja materiaalse maailma vastastikune mõju. Pidage meeles, et subatomaarsete aineosakeste tase on materiaalse universumi lähtealus, mis tähendab, et kogu mateeria koosnebki subatomaarsetest aineosakestest. Kvantfüüsika avastused tõstatavad küsimuse, kas üldse on olemas ühtki inimlikku tegevusala, teadus kaasa arvatud, mida meel ei saa mõjutada. Kui teadvus saab mõjutada kõige põhilisemat mateeria tasandit, mis takistab sellel teadvusel siis igat materiaalse universumi aspekti mõjutamast, kaasa arvatud kõige üldisemad tasandid, mida suudavad mõjutada füüsilised meeled? Võib-olla moodustavad aatomisisesed aineosakesed tõepoolest peegli, mis peegeldab teile tagasi iga olukorra, mille teie meel tema peale projekteerib. Seda ideed uurime me varsti detailsemalt.