15. Energia muutumine mateeriaks

Veel üheks hämmastavaks kvantfüüsikute avastuseks oli tähelepanek, et subatomaarsed aineosakesed näivad omavat skisofreenilist iseloomu. Mõnikord käituvad nad nagu aineosakesed – nagu väikesed piljardipallikesed, mis kihutavad ringi aatomi sees. Kuid mõnikord käituvad nad nagu energialained, nagu lained ookeanis. Kui teadlased otsivad aineosakest, siis näib, nagu subatomaarne entiteet käitub kuulekalt nagu aineosake ja kui teadlased otsivad lainet, siis käitub subatomaarne entiteet nagu laine. Niisugune nähtus viitab samuti asjaolule, et inimlik meel mõjutab materiaalse maailma koostises olevat “ainet”.

Mis võiks olla selle kahese käitumise seletus? Einstein tõestas, et mateeria koosneb energiast, mis tähendab, et aatomid on tekkinud protsessi käigus, kus energia võtab endale tahke mateeria välimuse. Teadlased teavad palju selle kohta, kuidas energialained käituvad, aga nad ei suuda määratleda energia tegelikku olemust. Lähim väide, milleni nad seni on jõudnud, ütleb, et energia on üks vibratsiooni vormidest.

Nüüd järeldub, et mateeria on loodud puhta energia vormist. Kui energia on vibratsioon, siis sellel puhtal energial peab olema kõrgem vibratsioon kui on mateeria aineosakestel. Kui energia vibratsiooni madaldatakse ehk selle vibratsioon muutub tihedamaks, siis puhas energia omandab tiheda aineosakese oleku. Seda toetab kvantfüüsikute tähelepanek, mis ütleb, et aatomisisesed aineosakesed võivad ilmuda näivalt tühjast ruumist. Aineosake ilmub äkki “eikusagilt”, jaotub mitmeks osakeseks, mis siis üksteisega kokku põrkavad ja kaovad tagasi sinna, kust nad tulid.

Kust võiksid need subatomaarsed aineosakesed välja ilmuda? Kvantfüüsikud on avastanud, et pole võimalik ette ennustada ühegi niisuguse katse täpset tulemust, millesse on segatud subatomaarsed aineosakesed. Saab ennustada ainult teatud tulemuse tõenäosust. See on pannud teadlased arvama, et senikaua, kui vaatlust ei ole tehtud, ei eksisteeri aatomisisesed aineosakesed materiaalses reaalsuses ehk ainelises reaalsuses. Nad eksisteerivad selles, mida kutsutakse tõenäosuse reaalsuseks. Niisuguses reaalsuses eksisteerib arvukaid potentsiaale teatud liiki aineosakese ilmumiseks teatud asukohas. Kui vaatlus on tehtud, siis realiseerub üks neist tõenäosustest tegelikkuseks ja “tahke aineosake” ilmub nähtavale ainelises reaalsuses, kus ta on mõõdetav.

Nüüd saab selgeks, et kvantfüüsikute järeldused osutavad maailmavaatele, mis sisaldab järgmisi elemente:

  • Miski peab eksiteerima väljaspool seda, mida teadlased materiaalse universumi kohta teavad. Seda võiks nimetada tõenäosuse reaalsuseks, kvantväljaks, puhta energia valdkonnaks, teistsuguseks dimensiooniks, paralleeluniversumiks või millekski muuks. Siiski peab eksisteerima ka kõrgemate vibratsioonidevaldkond, milles on ainult puhas energia ja kus puudub füüsiline aine ja füüsiline energia. Kui puhaste energialainete vibratsioonilisi omadusi madaldatakse, siis muutuvad need subatomaarseteks aineosakesteks, mis siis moodustavad kogu mateeria ehitusplokid või füüsilise energia lained, nagu seda on valgus.
  • Nende kahe valdkonna vahel ei ole läbistamatut barjääri. Tegelikult on materiaalne valdkond loodud ja seda kannab ning säilitab energia “vool”, mis voolab kõrgemast sfäärist materiaalsesse sfääri.
  • Protsess, mille käigus energia võtab materiaalse vormi, näib vältimatult olevat seotud mingi teadvuse vormiga. Kvantfüüsikud on avastanud, et ühtegi ainet ei saa luua ilma, et teadlik meel ei oleks sellesse segatud. Nad mõtisklevad isegi selle üle, kas universum on tegelikult seal, kus see on ka siis, kui keegi ei vaatle teda sealolevana.
  • Inimlik meel avaldab mõju mateeria kõige fundamentaalsemale tasandile ja ta suudab näivalt mängida oma rolli, tuues energia kõrgemast sfäärist materiaalsesse sfääri, juhtides sealjuures seda energiat ka teatud vormi.

Nende teaduslikult tõestatud faktide tulemuseks on tõdemus, et teadus on nüüd osutanud maailmavaatele, mis on väga sarnane sellega, mida erinevad vaimsed õpetused on edasi andnud tuhandete aastate jooksul.Endastmõistetavalt on need vaimsed õpetused kasutanud väga erinevat terminoloogiat. Sageli on tänapäevasest primitiivsema kultuuriga ühiskondade puhul seda teadmist edasi antud läbi müütide ja jutustuste. Sellest hoolimata näib, et peamine erinevus teadusliku ja vaimse maailmavaate vahel on sõnades. Kas oleks võimalik leida uut lähenemist, mis suudaks need kaks ühendada?

Pange tähele, et sellega pole väidetud, nagu oleks teadus mingi spetsiifilise religiooni paikapivust tunnistanud.

Tegelikult nõuaks ülalpool visandatud maailmavaade enamike traditsiooniliste religioonide puhul loobumist nii mõnestki oma alusdoktriinist. Paljud religioonid rajanevad ideel, et Jumal viibib kõrgemas sfääris, kuhu inimesed omal käel ega oma sisemiste ressurssidega siseneda ei suuda. Seega on vaja välist religiooni või välist päästjat selleks, et “päästetud” saada. Selles peatükis käsitletud uus maailmavaade selgitab, et vanadel doktriinidel põhinev maailmavaade on aegunud.

Inimmeel suudab ja saab iseseisvalt suhelda mateeriast kõrgemal oleva sfääriga, mis tähendab, et te ei vaja midagi endast väljapool olevat selleks, et kontakteeruda vaimse reaalsusega. Seda on tegelikult õpetanud mitmed vaimsed õpetajad. Näiteks, Buddha ütles, et kannatuse põhjuse võib leida meelest võhiklikkuse vormis. Seega on kannatuse ületamiseks vaja täiustada oma teadvuse seisundit, vabastades see võhiklikkusest. Jeesus õpetas samuti, et te ei vaja mingit välist institutsiooni selleks, et Jumala kuningriiki siseneda. Ta ütles: “Jumala kuningriik on teie sees” (Lk 17:21). Kas on võimalik, et teadus on nüüdseks avastanud fundamentaalse tõe inimmeele kohta? Kas on siin tegemist sellesama tõega, mida väljendasid nii Buddha kui Jeesus teistsugustes sõnades.