|R2| 3. Kuidas "mõõta" ülestõusnud meistrite olemasolu?

Kuidas sa võiksid kindel olla, et ülestõusnud meistrid üldse eksisteerivad? Kui vaadata ajalugu, siis on inimkonnal kaks võimalust leida vastus küsimusele, mis on reaalselt eksisteeriv ja mis mitte. Ühe neist lähenemistest on omaks võtnud religioon, kus alati seatakse üles üks vaieldamatu autoriteet, kelle ülemuslikkuses ei tohi keegi kahelda. Teise lähenemise on võtnud materialistlik teadus, öeldes, et vaid teaduslike instrumentidega mõõdetav omab reaalset eksistentsi.

Ülestõusnud meistrite olemasolu “mõõtmisel” ei tööta kumbki neist võimalustest. Meie maailmakorraldusele põhinedes ei ole meistrid end autoriteediks seadnud. Nad ei ole huvitatud enese piiramisest mistahes autoriteedi või organisatsiooni raamesse. Nende eksistents pole määratav ka teaduslike meetodite abil, vähemalt mitte praegusel ajal. Kuid mis võimalused meile siis jäävad – kas saab kuulutada reaalseks kellegi/millegi eksisteerimise väljaspool nimetatud kaht võimalust? Loomulikult saab. Sinus eneses on võime olla intuitiivselt avatud teadmistele ja äratundmisele oma kõrgema Mina kaudu.

Seda võimalust nimetatakse traditsioonipäraselt müstiliseks ehk intuitiivseks lähenemiseks. Ajaloolisest vaatevinklist on müstiline lähenemine olnud alternatiiviks tavareligioonis levinud autoritaarsusele ja materialistliku teaduse tõestatusele. Tegelikult olid religioonile alusepanijad valdavalt müstikud.

Sa võid imestada, miks pole müstitsismist palju räägitud. Kõigepealt ei tunne ei tavapärane religioon ega ka materialistlik teadus müstitsismi ära. Teisest küljest ei reklaami müstitsism ennast, sest inimesed peavad jõudma teatud teadvuse tasandile enne, kui nad on valmis müstiliseks lähenemiseks. Müstikud teavad seda.


Võtmeks tõelisele objektiivsusele on meele olemuse mõistmine.


Missugune lähenemine on müstiline? Müstilise lähenemise sisuks on elava tõe vahetu kogemine, mis asub kõrgemal mistahes maisest autoriteedist ja materialistlikust tõestatavusest. See on sisemine tee intuitiivsele, müstilisele kogemusele. Sel puhul ei võta inimene religiooni, teaduse või poliitikavaldkonna autoriteedi ütlusi pimesi tõe pähe. Inimene võtab müstilise lähenemise puhul omaks kogemusepõhise äratundmise, mille ta on seesmise otsese kogemusena saanud.

Loomulikult väidavad autoriteedid, et see on täiesti subjektiivne kogemus. Aga nii ütlevad nad sellepärast, et nad ei tunne müstilise kogemuse olemust. Neile pole sellist kogemust kunagi osaks saanud. Loomulikult on ka paljud inimlikud uskumused vägagi subjektiivsed, kuid siiski mitte kõik. Teadus ise on sellele piisavalt tõestust pakkunud. Kvantfüüsika on seisukohal, et tõeline objektiivsus on tagatud meele mõjude kõrvaldamisega. See-eest on kvantfüüsika tõestanud, et võti tõelisele objektiivsusele on mõista meele loomust. Ja nii me jõuamegi sinna, kuhu poole müstikud on juba aastatuhandeid jõuda püüdnud.

MÜSTILINE LÄHENEMINE OBJEKTIIVSUSELE

Mida on ülestõusnud meistritel ja müstikutel öelda objektiivsuse kohta? Tuhandeid aastaid on müstikud rääkinud, et inimmeelel on võime olla kahes oluliselt erinevas teadvuse seisundis. Ühes neist seisundeist värvib mina-taju filter kogu nähtava ja see tähendab, et kogu nähtav ja tajutav on subjektiivne. Teises seisundis oleme me saavutanud selge ja neutraalse visiooni ning näeme kõike nii, nagu see tõeliselt on. Sel juhul on meil tõeliselt objektiivne maailmavaade.

Muidugi on olemas ka vahevöönd, kus me oleme hakanud saama hetkelisi objektiivse seisundi kaemusi, kuid meie nägemus on siiski veel suuremal või vähemal määral subjektiivsuse poolt moonutatud. See tähendab, et kui kaks inimest saavad tõepäraseid müstilisi kogemusi, võivad nad neid siiski erinevalt tõlgendada. Näiteks võivad kristlane ja moslem mõlemad olla veendunud, et müstiline kogemus kinnitab just nende religiooni õigsust.

Ülestõusnud meistrite õpetustes mõeldakse vaimse tee all protsessi, kus me saame algul põgusaid äratundmisi kõrgemast teadvuse seisundist. Tasapisi puhastame me oma meele kõigist subjektiivsuse elementidest, kuni saavutame puhta nägemuse ehk visiooni. Kõrgemat seisundit võib nimetada paljude erinevate nimedega – valgustatuseks, puhtaks teadlikkuseks, avarusteadvuseks, ühstusteadvuseks või Kristus-teadvuseks. Ülestõusnud meistrite õpetused abistavad meid jõudma sellesse vabastavasse kõrgema teadvuse seisundisse.


Sa ei suuda täielikult mõista ülestõusnud meistrite olemasolu,
kuni sul puudub müstiline kogemus ühtsusteadvusest.


Praegusel ajal on meistrite õpetused raamatutes ja veebilehtedel vabalt saada. Võimalik, et inimesed leiavad üles õpetuse, ilma et neile oleks osaks saanud intuitiivset kogemust. Sel juhul võivad nad arvata, et tegu on intellektuaalse teooriaga, sest meistrite õpetused võivad vastuseid anda väga paljudele küsimustele. Kuid vastuse küsimusele, kas ülestõusnud meistrid ikka on olemas, saab lahendada igaüks oma sisemise kogemuse kaudu. See kogemus ei anna küll meistrite olemasolule niisugust tõestust, mida me tavapäraselt tõestuseks peame, vaid see annab seesmise äratundmise millestki tõelisest.

Muidugi tuleb vahet teha oma erinevate isiklike kogemuste – tõeliste müstiliste kogemuste ning egoteadvusest väljakasvavate soovide vahel. Paljud inimesed, ka vaimsed otsijad usuvad kõiksugu uskumatut. Näiteks on paljusid Jeruusalemma külastajaid tabanud seal Kristuse radu käies uskumus, et tema on taastulnud Kristus, kelle ülesandeks on päästa maailm.

MEELE KALEIDOSKOOP

Ülestõusnud meistritel on põhjalikud õpetused intuitsiooni alal. Nad võrdlevad inimmeelt kaleidoskoobiga. Kaleidoskoop on toru, mille sees on mõned peegliribad ja nende vahel liiguvad klaasitükid. Kui kaleidoskoobi toru pöörata, siis klaasitükid muudavad oma asendit ja moodustavad erinevaid värvilisi mustreid.  

Klaasitükke võib võrrelda inimese teadlikus ja alateadlikus meeles olevate paljude  ideede ja uskumustega. Kui me seisame silmitsi mingi eluolukorraga, siis pöörleb meie meelekaleidoskoop ja moodustab mustri. Meie elukogemuse määratlevad meie meele sees olevad ideed ja nende ideede “asetus.”

Meistrid ütlevad, et enamus inimesi elab oma elu teadvustamatuse seisundis. Elu situatsioonid päästavad valla mingi konkreetse reaktsioonilise mustri ning inimese valikuid hakkavad mõjutama meelekaleidoskoobi teadvustamata mustrid. Nad reageerivad oma reageeringute motiive teadvustamata, arvates tihtipeale, et see on antud situatsioonis ainus viis käituda. Inimesed ei oma kontrolli oma reaktsioonide üle, sest nad pole heitnud pilku oma teadliku ja alateadliku meele sisule. Nad ei soovi näha palki oma silmas.

Meistrid pakuvad vastukaaluks enesemeisterlikkuse teed, mille abil me saavutame kontrolli oma reaktsioonide üle kõigis oma maise maailma olukordades. Me õpime tegema vabu ja objektiivseid valikuid selle asemel, et laseme alateadliku meele vanadel harjumuspärastel mustritel oma reaktsioone määrata.


Meistrid pakuvad meile enesemeisterlikkuse teed,
mille abil saavutame kontrolli oma reaktsioonide üle
kõigis ettetulevates olukordades.


Kaleidoskoobis olevad värvilised mustrid tunduvad tähelepanu köitvalt ilusad. Samal põhimõttel töötab inimmeele kaleidoskoop. Me keskendume oma meelt täitvatele mõtetele. Enamus inimesi lihtsalt ei näe midagi muud peale oma isiklikus meeles peituva. Esitagem endale küsimus: “Mis võimaldab meil näha kaleidoskoobis tekkivaid värvilisi mustreid?” Selgituseks võiks öelda, et toru ühest otsast siseneb kaleidoskoopi valgus. Värvilised klaasitükid asuvad kaleidoskoobis, aga valgus, mis sellesse siseneb, tuleb väljapoolt kaleidoskoopi. Kandes selle näite üle inimmeele toimimisele, näeme tabavat illustratsiooni meele tööpõhimõttest.

Fakt, et inimene omab teadvust ja on eneseteadlik, tõestab vaimse energia ja teadvuse voo olemasolu, mis siseneb inimmeelde kõrgemast allikast. Seda on ka müstikud öelnud. Nagu näeme, on see mõte kvantfüüsikaga väga hästi kooskõlas. Eeldades, et inimmeel suudab koostoimida subatomaarse tasandiga, on ilmne, et meie meel on kui vahend, karikas kõrgemale vaimsele energiavoole.

Enamus inimesi pole teadlikud niisuguse energia olemasolust, sest nad keskenduvad pigem oma teadvuses leiduvale, teadvuses sisalduvale, mitte teadvusele endale. Nad näevad kaleidoskoobis tekkinud värvilisi mustreid, aga mitte valgust, mis annab võimaluse mustritel tekkida. Müstilise kogemuse puhul kogete te tegelikult valgust ennast, mitte valguse kaasabil tekkinud mustreid ehk te kogete teadlikkust tavapärasest puhtamal moel.

See on oluline tähelepanek. Kõik inimesed on suutelised müstilisest kogemusest osa saama ja paljud on seda ka kogenud. Aga pangem tähele, et kõrgemast allikast tuleva valguse kaasabil tekkinud värviliste mustrite  ja puhta valguse kogemine on kaks erinevat nähtust.

Väga oluline on mõista, et igapäevamõtete värvilistest mustrite virrvarrist kõrgemal asub teadlikkuse vorm. Selle mõistmine on vaid esimene samm astmelisel teel. Senikaua, kuni inimene näeb valgust läbi oma olemasolevate uskumuste ja mõtete, on valgus ikkagi inimmeeles eksisteerivate komponentide värvi. See tähendab, et inimene ei näe reaalsust niisugusena, nagu see tõeliselt on.

MÜSTITSISMI OLEMUS

Müstiku tee on protsess, mille abil me tasapisi puhastame meele kõigist piiratud ideedest, uskumustest, enesestmõistetavustest, mis tulevad maisest allikast. Puhastudes me justkui lükkaksime klaasitükikesi ükshaaval meelekaleidoskoobist välja ja ühel hetkel me märkame, et meie meelde sisenev valgus jääb värvituks. Nüüd suudame me kogeda puhast teadlikkust. Kuid siiski võivad meisse jäänud olla veel mõned piiravad uskumused ning tõeline müstik jätkab oma meele puhastamisprotsessi, kuni see saab vabaks kõigist valgust tõkestavatest mõtetest ja veendumustest.

Miks on see nii oluline? Ülestõusnud meistrid ütlevad, et inimene ei tunne tõeliselt ära meistrite olemasolu enne, kui talle saab osaks müstiline kogemus. Enne seda läheneb ta meistrite olemasolule intellektuaalselt ja võtab õpetust samuti vaid intellekti kaudu. Ainult siis, kui me omame otsest sisemist kogemust, suudame me jõuda tõelisele äratundmisele meistrite olemasolust ja ainult siis oskame me hinnata seda, mida nende õpetus meile ja maailmale pakkuda saab.

Oluline on teada, et esimese müstilise kogemuse korral sisaldab meie meelekaleidoskoop hästi palju värvilisi klaasikilde. Seetõttu on meie uskumused värvinud meie kogemuse. Niisugusel juhul tekib oht, et inimene hakkab pidama oma müstilist kogemust hoopis oma mingite tõekspidamiste kinnituseks.

Tõeline müstik tunneb ära müstilise kogemuse, kuid ta mõistab, et see pole tõestuseks mingile omaloodud uskumuse paikapidamisele. Müstiline kogemus tõestab niisuguse teadvuse tasandi olemasolu, mis asub kõrgemal kõigist maistest tõekspidamistest. See tõestab valgusallika olemasolu väljapool kitsast kaleidoskoobitoru. Müstiku jaoks pole eesmärk oma uskumuste kinnitamine läbi müstilise kogemuse, vaid tema esimeseks prioriteediks saab valguse kogemine ilma ühegi filtrita.

MÜSTILISE LÄHENEMISE TÄHTSUS

Läbi aegade on ülestõusnud meistrid olnud tõelised müstikud. Enne vaimsesse sfääri ületõusmist seadsid nad järjest kahtluse alla kõigi oma uskumuste paikapidavuse, kuni hakkasid kogema järjest sügavamaid müstilisi kogemusi. Selle asemel, et kasutada neid kogemusi maise uskumussüsteemi paikapidavuse tõestamiseks, võtsid nad oma kogemusi kui tõestust, et olulisim on alati vaadata välise vormi taha, otsides pidevalt puhast, värvimata vaimse valguse kogemist. Nad nägid valguses oma tõelist päästerõngast oma vaimselt allikalt. Nad jätkasid kursi hoidmist selles päästvas liinis, kuni said ülestõusmisrituaali läbi üheks oma tõelise allikaga.

Meistrite põhisõnum on: “Mida üks on teinud, selleks on suutelised ka kõik teised.” Nemad on tõestanud, et kõigist inimlikest piirangutest on võimalik välja astuda ning nad soovivad, et me teaksime niisuguse võimalikkuse eksisteerimisest kõigi jaoks. Kuid selleni jõudmiseks peame me läbima pideva eneseületamise protsessi ja lahtiütlemist piiravatest uskumustest, kuni me saavutame puhta teadlikkuse seisundi, mis võimaldab meil kogeda reaalsust filtrivabalt ja tervikust lahusolemise tundeta.

Miks on see oluline? Sest vaimne valgus tahab voolata sellesse maailma. Ülestõusnud meistrid teavad, et meie planeedi vaimsesse vibratsiooni tõstmiseks peab siia maailma rohkem valgust voolama. Siis tekib ka inimestel selgem nägemus ja nad hakkavad tegema paremaid ja kõigile kasutoovamaid valikuid.

Meistrid on alati valmis valgust siia maailma valama. Miks nad siis ei vala siia valgust nii, et kogu pimedus kaoks? Põhjus on vaba tahte seaduses, mis ütleb, et maakera inimkond peab saama niisuguse kogemuse, mida ta saada tahab. Praegusel ajal on enamus maakera inimkonnast valinud olla teadvuses, milles nähakse end jumalikust tervikust lahus. Niisuguse kogemuse saamine on võimalik vaid siis, kui maises sfääris pole eriti palju vaimset valgust. Kuidas saaks maisesse sagedusse rohkem valgust tuua? Valgus saab tulla vaid läbi kehastuses olevate inimeste meele, läbi sinu ja minu. Iga inimene saab valida, kas ta tahab olla avatud ukseks vaimsele valgusele või tahab ta iseendas vaimse ja maise vahel ukse sulgeda ning elada pimeduses.


Oma mina-väe avamiseks ei pea sa leidma salavalemit,
mis sunnib valgust voolama sinu meeletakistuste vahel,
vaid tühjendama oma meele kõikidest takistustest,
mis blokeerivad valguse vaba voolamist.


Kuidas saab meie meel valgusele avatud ukseks? Valgus tuleb ülestõusnud meistritelt. Ainsaks võimaluseks vaimse valguse saamiseks on meie oma meele häälestamine meistritele. Üldiselt tähendabki see müstiku teed, püüeldes üksolemisse vibratsiooniastmelt meie kohal asuva reaalsuse tasandiga. Meil kõigil on potentsiaal häälestada oma meel ülestõusnud meistri meele sagedusele ja saavutada üksolemine meistriga. Seda teed on käinud kõik need meistrid, kes on üles tõusnud enne meid ja meie oleme suutelised läbima sama protsessi.

Niisugune häälestumisprotsess peab toimuma iseenda meele sees. Miks on see oluline? Eneseabi ja vaimsed raamatud räägivad mõnikord, et sa vajad mingit salavalemit oma elu muutmiseks. Kuid tegelikult on mina-vägi meelesisene vaimse valguse voog. See on loomulik protsess. Valgusel on omadus voolata ja ta voolab läbi igast illusioonideloori avausest, mis “eraldab” vaimset maailma maisest maailmast.

Maagilise valemi otsimine vaimse valguse saamiseks ei ole järelikult mõistlik lahendus. Võtmeks oma mina-väe avastamisel ja avamisel on meele tühjendamine neist elementidest, mis valguse voolamist takistavad. Kui su meel on puhastunud, siis voolab valgus spontaanselt ja loomulikult. Kui sinu meele sees on valguse voolu pidurdavad takistused, tuleb need lahendada. Lahendamine saab toimuda vaid läbi teadlike otsuste tegemise, mille puhul sa näed, miks teatud uskumused sind varem piirasid. Jätkates seda teed, saad  sa teha otsuse aktsepteerida kõrgema reaalsuse olemasolu, mis avaneb sulle läbi müstilise kogemuse.

Ülestõusnud meistrite ees on delikaatne ülesanne. Nad annavad meile väliseid õpetusi, kuid välise õpetuse olemasolu iseenesest kedagi muuta ei saa. Välise õpetuse ainukene väärtus on olla kasutamiskõlblikuks abivahendiks müstilise, intuitiivse kogemuse saamisel. Niisuguse kogemuse saamine aitab muuta inimese teadvuse seisundit.

Järgmisena vaatame, kuidas ülestõusnud meistrid kirjeldavad vormimaailma loomist. Üldpildi tundmine aitab kaasa ka detailide mõistmisele.